VIDEOD ⟩ Ajad muutuvad – jaanipäev jääb. Kuidas eestlased on läbi ajaloo jaaniõhtut tähistanud?

Jaanituli. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Suve hakul ootab iga eestimaalane imekaunist jaanikuist aega, mil päev on saanud võitu ööst. Paljud võtavad töölt puhkuse, et tähistada muistset suvepüha – jaanipäeva. Jaanilõkked süttivad üle kogu maa ning kokku tulevad pere, sõbrad ja lähedased.

Paarsada aastat tagasi polnud jaanipäev mitte lihtsalt suvine pidupäev, vaid aeg, mil püüti maagiliste toimingutega oma perele ja talule õnne kindlustada. Igal talul oli oma jaanituli, mille ääres kodakondsetega rituaalset söömaaega peeti ja mitmeid ohverdamisi toimetati. Jaanitule suits usuti olevat tervendav ja halba eemal hoidev, nii istuti meeleldi suitsu käes ning ka oma kariloomi aeti kolm korda ümber lõkke. Jaanitulle visati andameid - toidukraami, vilja, linaseemneid või villa. Ohvriande viidi salaja ka kodustesse ohvripaikadesse, pühade puude ja kivide juurde. Sedasi tagas pererahvas endale karja-, piima- ja viljaõnne.

Jaanipäev oli väge täis aeg. Siis oli soodne ilma ja tulevikku ennustada ning endale õnne hankida. Eriline vägi oli taimedel. Jaanipäeva paiku niidetud rohi oli sedavõrd kosutav, et seda hoiti talvel poegivatele lehmadele. Pere õnneks toodi tuppa kaseoksi, jaaniõisi torgati katuseräästaisse ja saunaviha sisse. Neiud punusid lilledest pärgi ning korjasid 7 või 9 lillest kimbu, mille panid padja alla, lootes unes tulevast näha.

Veel 20. sajandil püsis sügav usk jaanikaste tervistavasse jõusse. See oli tõeline eluvesi ja iluravim! Jaanikastes püherdamine toonud leevendust eelkõige nahahaigustele, aga ka muudele tervisehädadele. Kasteses rohus kukerpalli visates sai vanarahvas lahti ühtelugu kimbutavast seljavalust. Jaanikastega näo pesemine ravis silmahaigusi, vistrikke ja paiseid. Haigete jalgade tohterdamiseks käidi jaaniöö kastes paljajalu.

Jaaniöö oli aga ka ohtlik aeg, mil liikusid ringi halba soovijad ja kurjad vaimud. Käidi salaja teiste lehmi lüpsmas või põllul viljapäid noppimas, et sedasi naabri piima- või viljaõnne endale napsata. Nii püüdis talurahvas end põllu- ja karjanõiduste eest kaitsta. Üldlevinud oli komme oma põldu ja loomi valvata. Samuti võeti abiks tõrjemaagia – põllunurkadesse torgati haljaid oksi, loeti loitse ning suitsutati põlde ja loomi.

Pärast vajalikke maagilisi toiminguid oma pere jaanitulel, mis hakkasid hääbuma alles 19. sajandi teisel poolel, oli kombeks minna edasi ühis-jaanitulele. Sinna tulid kokku kõik omakandi inimesed ja neid korraldas varasemal ajal tihti mõis. Suurele tulele minnes võeti kaasa toidupoolist ja pühadeks pruulitud õlut. Jaanipeole oli väga iseloomulik külakiigel kiikumine, nii peeti külajaanikuid tihtipeale kiigeplatsil.

Vast loodud Eesti Vabariigis hakati jaanilaupäeval tähistama võidupüha. Sellega tähistati 23. juunil 1919. aastal Võnnu lahingus saadud võitu. Jaaniõhtud said suurte avalike ürituste ilme, kust ei puudunud võidutuli, isamaalised kõned, näidendid, kontserdid, tants ega ka orkestrimuusika.

Jaanipäeva tähistamise komme püsis ka Nõukogude võimu ajal – sellest sai nõukogulik suvine rahvapidu, millega tähistati kevadkülvi lõppu. Iidne traditsioon oli liiga tugev, et seda kaotada, seega leiti talle ametlikes esinemistes sobiv sisu.

Kuigi jaanipäeva maagilised toimingud on nüüdseks oma muistse sisu kaotanud, püsivad paljud paganlikud traditsioonid tänapäevani, meenutades meie esivanemate uskumusi ja tavasid.

Eesti Vabaõhumuuseumis saab 23. juunil osa nii vanadest ehedatest kui ajas muutunud jaanipäevakommetest. Kell 17-22 mängitakse vanu mänge, köetakse sauna ja tutvustatakse vihtlemiskombestikku, süüdatud on jaanilõkked. Kuulda saab jaaniõhtu imelugusid, meelde tuletada vanarahvatarkusi, õppida punuma lillepärgasid ning ennustada tulevikku. Näha saab ka, kuidas on jaane tähistatud erinevatel ajastutel: tsaariaegsel külajaanikul, põlisel üheperejaanitulel, 1930. aastate võidupühal ning kolhoosirahva jaanikul. Ajastute meeleolu aitavad luua Pritsu Brass, Törts ja Leigarid.