Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates
“OTSE POSTIMEHEST”
VAATA

Päev tõotas juba varakult tulla imeilus. Päike säras pilvitus taevas. Tuuletu. Ajakirjanik Priit Pullerits saabus hommikul kümme minutit enne kella kuut kuuehektarilisele maasikaväljale. Eesmärk omal nahal järele proovida, mida tänavuse varasuve räägituim teema, maasikate korjamine, endast tegelikult ikkagi kujutab.

Kui kell kuus hakkab veneaegse sinise traktori taga vähemalt tosina meetri laiune ratastel lava liikuma, heidab sellel koos kõhuli viis ukrainlast ja lisaks Pulleritsule veel üks eestlane, noor neiu.

Pullerits sätib punase vakstuga polsterdatud lavatsile rinnuli heites kodunt kaasa võetud padja rindkere alla, et oleks mõnusam ja pehmem. Ülesanne on ära korjata kõik küpsed punased marjad, sest kui mõni maha jääb, võib sealt hakata arenema hallitus, mis rikub kõik alles küpsevad marjad. 

Kriteeriumiks, mille järgi hinnata, kas maasikas on piisavalt küps või mitte, on mõtteline küsimus: kas sa ostaksid neid marju, mille hulgas näed mõnda sellist, mida parasjagu ära kaksata kavatsed? (Selle küsimuse üle juurdlemine röövib mõnikord palju väärtuslikke sekundikümnendikke.) Lisaks tuleb küljest kiskuda kõik mädanenud marjad ning visata need vagude vahele.

Kuigi traktor veereb piki kolmesajameetrist maasikataimede rivi teosammul, tundub algustempo pöörane. Seda enam, et korraga tuleb maasikaid noppida kahest rivist. Seda esiteks. 

Teiseks selgub ühtäkki, mida tähendab, kui spordikommentaatorid laskesuusatamisvõistlustel asendiveast räägivad. Kui heidad tiirus märklaua suhtes maha pisutki vale nurga all, tikuvad lasud vägisi mööda minema – ja sama maasikapõllul: kui liigutatav lavats ideaalselt kahe taimerivi vahele seatud pole, pead hakkama ebaloomulikult küünitama, ja see kurnab. 

Varsti avastabki Pullerits, et tal on asendiviga...

Priit Pulleritsu reportaaži maasikakorjelt saab lugeda juba homsest Arterist.

***

Selle nädala Arteris tuleb veel juttu kirgedest lodjakoja ümber ning vanaldase, ent jätkuvalt majesteetliku Rolls-Royce'i hingeelust.

Filmist «Talve» Joosep Tootsi pojana tuntuks saanud Karl Robert Saaremäe räägib Arterile antud avameelses intervjuus oma armidest - nii kehal kui ka hinges. «Jah, ma olen elus palju asju teinud, pea ees ja jalad järel. Mul tihti juhtub, et mõtled küll asjad läbi, sõnastad ära ja... siis ikka teed mingeid asju ummisjalu. Mul on kehal päris palju arme, mille olen saanud haavumisest ja haavamistest,» mõtlskleb Saaremäe.

Kes see ikka suvel viitsib trenni teha, kui on vaja sõpradega hängida! Arter avastas, et need kaks saab ühendada: treening koos sõbraga hoiab motivatsiooni üleval ja parandab tulemusi. 

Koroonakriis tõmbas kriipsu moepidudele, kuid viimaks on käes kauaoodatud läbimurdehetk – Oksana Tanditi etendus ühendas puuriajast vabanemise energia kelmikate piiluavadega.

Kõigest sellest ja veel paljust muust saate lugeda laupäevasest Arterist. 

Loe ja lisa kommentaare