Otse postimehest
Päevakajalised intervjuud saates “OTSE POSTIMEHEST” VAATA

10. detsembril toimub Tallinnas riigikogu ees põllumeeste meeleavaldus, mis toob Toompeale vähemalt 101 traktorit. Piketeeritakse, sest valitsus on vähendanud järgmise aasta riigieelarve eelnõus põllumajanduse siseriiklike hüvitiste summat. Põllumajandus-kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen selgitas, miks põllumehed tulevad teisipäeval Toompeale. 

Kui suurt osavõttu meeleavaldusel prognoosite?

Lisan väikese täpsustuse. Kui tavapäraselt korraldatakse meeleavaldusi millegi vastu, siis seekord on põllumehed otsustanud, et läheme pigem poolehoidu avaldama ja püüame olla pigem positiivsed. Ehk siis me oleme selle poolt ja kinnitame nii valitsusele kui Eesti maksumaksjatele, et selle kümme miljonit kasutame ära võimalikult hästi. Selle raha eest makstakse natuke kõrgemaid palkasid ja tehakse tööd põllumajanduses paremini, kui oleks saanud teha ilma selle rahata.

Me oleme selle poolt, et viiele miljonile pandi täiendav viis miljonit juurde. Leiame, et see on õige lahendus. See on õige valik Eesti riigi ja Eesti maksumaksja jaoks.

Aga kindlasti see ei ole meie ainus sõnum. Lisaks sellele on rahaliselt palju olulisem põllumeeste jaoks see, mis hakkab toimuma järgmistel aastatel, kui tuleb Euroopa Liidu uus eelarveperiood. Me oleme siiamaani olnud Eesti põllumeestena Euroopa Liidu rahade saamisel kõige viimased ja oluliselt kaugemal kui on Euroopa Liidu keskmine. Oluline on, et Eesti Euroopa Parlamendi saadikud aitaksid kaasa sellele, et see ebavõrdsus Euroopa Liidu ühisturul väheneks.

Kui suurt osavõttu te prognoosite? Kas kavatsete kaasa võtta näiteks sõnnikut või mõne karilooma?

Toompeal on päris suur plats. Ma usun, et see saab põllumeeste ja nende sõpradega täidetud. Me oleme realistid ja teame, et põllumehe igapäevane töö on ikkagi põllul või laudas. Ehk siis me ei tahagi, et kõik põllumehed oma traktoritega peaksid linna tulema. Traktor on ikkagi töö tegemiseks. See hulk inimesi, kes tulevad, on pigem sümboolne [žest – toim.] rõhutamiseks, millega me tegeleme. Mis seal salata – ega tavainimene ei saagi igapäevaselt näha, mida ja kuidas me teeme.

Ühesõnaga sõnnikut või midagi märgiliste te tähelepanu tõmbamiseks kaasa ei võta?

Seda ma päris kinnitada ei saa. Me oleme arutanud, et põllumeeste töö on paraku igapäevaselt sellise sõnnikuhaisu sees olemine ja aeg-ajalt tundub, et poleks paha ka siia [Toompeale – toim.] anda seda natuke tunda selleks, et oleks parem tajumine, millega põllumehed igapäevaselt peavad kokku puutuma.

Mida reaalselt tähendab põllumehele see, et toetused on langenud ja tulevikus võib-olla hüvitisi üldse ei ole?

Hetkel me räägime hüvitistest, mis on Euroopa Liiduga kokku lepitud, mida Eesti riigieelarvest võib maksta. Kui see iga konkreetse põllumehe peale ära jagada, siis see summa ei ole küll väga suur. Aga praeguste reeglite järgi on see viimane aasta, kui riik neid maksta tohib. Ja see annab väga selge sõnumi põllumeestele.

Eesti põllumehed on olulised, nad vajavad seda summat. Ka see on kindlasti suur argument, et saada tulevikuks suuremaid rahasummasid Euroopa Liidu eelarvest, mis elavdaksid kogu majandust.

Eks me kõik saame aru, et, et Eestil ei ole palju raha, kõik tahaksid tegelikult ju saada suuremat palka. Räägime näiteks arstidest ja õpetajatest. Kust me võiksime selle raha Eesti riigikassast leida?

On täiesti õige, et see riigieelarve on nagu lühike tekk, mida siis kõik üritavad enda poole tõmmata. Põllumehed on ka sellele mõelnud. On teada näiteks, mida Ameerika Ühendriikides Pennsylvania ülikoolis mulle õpetati - põllumajandus on kõige mugavam viis, kuidas raha suunata kiirelt majandusse. Põllumees ei lähe selle raha eest endale head ja luksuslikku elu otsima, vaid ostab vajalikke asju. Selleks, et oma ettevõttes paremini asju korraldada, maksab töötajatele rohkem palka ja sealtkaudu see raha jõuab kiiresti majandusse. Ehk siis sellest kümnest miljonist umbes kolm miljonit iga-aastaselt tuleb maksudena sirgelt riigieelarvesse tagasi.

Kuidas suhtute olukorda, kus meil ei ole ametisse kinnitatud maaeluministrit ja ei ole ka kantslerit? Kuidas on see mõjutanud põllumeeste käekäiku?

Vastavalt seadustele on olemas kantsleri asendaja ja seadusest tulenevalt on igal ministril ka asendaja teise ministri näol, nii et Eesti riik ikka võimuvaakumis ei ole. Vaadates seda nüüd praktilise põllumehe poole pealt, ega lehmad tahavad lüpsta ja põld kündmist. Ega meie töö selle pärast seisma pole jäänud. Võib-olla mõningate dokumentide ettevalmistamine natuke on veninud, aga PRIA teeb oma tööd minu arvates hästi. Sealt on varsti tulemas järgmine etapp selle aasta toetusi. Kõik põllumehed on praegu eelkõige selle ootuses.

Kui suured on teie lootused ministrikandidaat Arvo Allerile?

Ma arvan, et kõik põllumehed ootavad ka järgmiselt ministrilt seda, et oleks arusaam sellest, mis toimub põllumajanduses ja maal. Me loodame, et ta suudab aktiivselt panustada sellesse, et edaspidi nii õigusaktid kui ka kõikvõimalikud tegevused on vähemasti sama hästi põllumeestele aktsepteerivad. Usume, et vajalik on aktiivne ja mõlemale poolele kasulik diskussioon põllumajandussektori esindusorganisatsioonide ja valitsuse vahel, mis saab hoogu juurde.

Ka põllumeeste seas on erimeelsusi? Pean siis silmas seda, et Eestimaa Talupidajate Keskliit otsustas teisipäevasele meeleavaldusele mitte kohale tulla.

Eks me kõik teame, et kui on kaks eestlast, et siis on kolm arvamust. Nii et see ei ole väga suur üllatus. Loomulikult on põllumehi, kellel on erinev olukord, ootused ja vajadused. Samas oleme öelnud, et need põhimõtted, mis on olulised (et Eesti riik põllumajandussektorit rohkem aktsepteeriks, et me saaksime paremad konkurentsitingimused Euroopa Liidust ja et avalikkusele suudaksime rohkem näidata, milline on põllumehe roll), ühendavad meid kõiki.

Milles seisnevad erimeelsused?

Erimeelsused ongi sageli rahade jaotamises, ehk siis kas jaotumise aluseks võiks olla ettevõtte suurus või vanus.

Baltimaade põllumeeste esindusorganisatsioonid tegid Euroopa Ülemkogule, Euroopa Komisjonile ja Parlamendile avaliku pöördumise. Milles see pöördumine seisneb ja millega ei olda rahul?

Eesti, Läti ja Leedu on olnud otsetoetuste saamisel Euroopa Liidus kõige viimasel kohal. Meie põllumehed, vaatamata sellele, et me peame täitma kõiki samu nõudeid ja lisaks sellele, et oleme Euroopa Liidu äärealal, oleme kehvemates tingimustes. Meil on suuremad kulud ja väiksemad toetused ning see väljendub väga selgesti meie konkurentsi kehvemates tingimustes. Me ei ole sellega nõus ja me ootame, et Euroopa Liit kui demokraatlik ühendus seda ebavõrdsust järgmisel perioodil vähendaks.

Kas te tunnete, et Euroopa direktiivid liiga palju ahistavad Eesti põllumehi?

Päris mitmel korral on see niimoodi tundunud jah. Põllumehed, kes on käinud niinimetatud vanades Euroopa Liidu liikmesriikides, on sageli näinud, et seal ollakse erinevate nõuete kontrollimisel tunduvalt paindlikumad või tagasihoidlikumad. Ei ole kõik need toidu töötlemise ettevõtted väga läikivad ja puhtad midagi. Sealt leiab ikka ämblikuvõrke ja kärbseid küll!

Teiselt poolt, eks me peame ikkagi arvestama sellega, et toiduohutus on väga oluline. Toidu kvaliteet on väga oluline ja kui me ei suuda seda tagada, siis kaotavad sellest nii tarbija kui põllumees. Selles osas vähemalt taotlus, et kõik asjad oleksid võimalikult hästi tehtud, on õige. Kuid kindlasti mõne koha peal tuleb vaadata tervikut, et «ei viskaks koos pesuveega ka last välja».

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad