POPULAARNE TELESERIAAL "PANK" VAATA SERIAALI EPISOODE SIIT
Kuula artiklit

Hiljuti linastus Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil dokumnetaalfilm «Putini tunnistajad». Juba enne seda sai linateos parima dokumentaalfilmi auhinna Tšehhis Karlovy Vary festivalil. «Radar» käis Riias külas filmi autoril Vitali Manskil ja uuris, mis teda uueks filmiks innustas.

Venemaa esimene riigipea Boriss Jeltsin, ainuke Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov, praegune Venemaa liider Vladimir Putin - kõik nad on juba olnud Vitali Manski filmikangelasteks, kuid seda 2000ndate alguses, mil ta Vene tipppoliitikatest filme tegi. Nüüdseks on Venemaal juhtunu pannud režissöör oma varem filmitud materjali aga ümber vaatama. Aastaid Putinisse uskunud filmirežissöör Vitali Manski tõdeb oma linateosega, et kõik senine on olnud pettus ning hindab ümber ligi 20 aastase Venemaa ajaloo.

«Pole tähtis, kes seal praegu on. Igaühest saab Putin,» selgitab süsteemi kajastav autor, kes veel sajandi alguses oli sage külaline Kremlis.

Manski:  «Mulle tundus, et Venemaa demokraatliku arengutee säilitamiseks võis läbi lasta erinevaid demokraatlike protseduuride rikkumisi»

Vitali Manski on Ukrainast pärit 54- aastane filmireÏissöör. Lõviosa oma elust on ta veetnud Venemaal. Tema filmid on saanud rahvusvahelisi auhindu. Praegu on ta Venemaa suurima dokumentaalfilmide festivali «ArtDocFest» president. 90ndatel töötas Manski riigi telekanalites. Samal ajal langes elanikkonna toetus Venemaa esimesele presidendile Boriss Jeltsinile ja riigile kuuluvates telekanalites käis tema teise ametiaja valimiskampaania «Hääleta või kaotad!». Vitali Manski tegi dokumentaal-telesaate, kus kritiseeris kommunistlikke väärtusi. Neid, mille eest seisis Jeltsini peamine konkurent, kommunistide liider Gennadi Zjuganov.

Jeltsin kaotas 1996.aastal oma positsioone valijate seas. «Ainult administratiivsete  ressurssidega - rahaga ja mõningate rikkumistega - säilitas ta presidendi ametikoha,» räägib Vitali Manski ja lisab, et talle tundus, et Venemaa demokraatliku arengutee säilitamiseks võis läbi lasta erinevaid demokraatlike protseduuride rikkumisi.

Manski: «Nüüd on mul raske kujutleda , et sellist filmi presidendist oleks võimalik praegu teha»

31. detsember, aasta 1999. Esimene Venemaa Föderatsiooni president Boriss Jeltsin pani riigijuhtimise volitused maha ning andis need vastavalt põhiseadusele üle peaminister Vladimir Putinile. Jaanuari esimestel päevadel asus režissöör Vitali Manski tööle dokumentaalfilmiga, mis sai nimeks «Tundmatu Putin». Teine Venemaa president oli tol ajal Vene valijale veel arusaamatu tegelane.«Davosist läks liikvele kuulus fraas «Who is Mr. Putin?» (Kes on Putin? - toim).  Film pidi küsimusele vastama ilma Putinita,» meenutab režissöör.

Ühe esimese materjalina sai filmitegija intervjuu Putini klassijuhatajaga  Vera Dmitrijevna Gurevitšiga. «Ma polnud Putiniga tuttav, aga mulle tundus, et oleks hea mõte Putinile seda intervjuud näidata,» räägib Manski. Pärast kasseti üleandmist kutsuti ta riigipea kabinetti ning Putin küsis filmitegijate käest, kellega nad veel tema tuttavatest kohtusid ja kes kuidas elab. Kremlis leppis dokumentalist presidendiga kokku, et Putin külastab oma endist õpetajat ja osaleb filmis.

Järgmine kord lasi riigipea võttegruppi oma kabinetti juba kaameratega. Pärast pikka tööpäeva, peaaegu öösel, olid filmitegijad ka presidendi kodus teretulnud.

«Saabusime tema linnalähedasse residentsi,» meenutab Vitali Manski ja lisab, et on viibinud sarnastes hotellides, kus on ilmetu mööbel. «Sellel puudub igasugune hing. Diivan võib ju palju maksta, äkki on isegi pehme ja mugav, aga sina sellist ei ostaks,» räägib filmitegija. Režisöör küll küsis Putini käest, kas viimasel on seal mugav, kas talle meeldib, kuid sai vastuseks, et riigipeal pole vägagi vahet. Manski ei mõista seda: «Minu meelest on vahe, sest isegi töökabinetis püüan endale tekitada mugavamat töökeskkonda. Aga tema elab seal! Tuleb pärast tööd koju ja vastu vaatab, andke andeks, halvasti seeditud toidu värvi diivan». Esimese Putini filmi võtetel selgus, et peale kuut aega oma kabinetis töötades pole president kordagi aknast välja vaadanud.

Vladimir Putini esimesel presidendi aastal filmitud materjalist valmis film nimega «Putin. Liiagaasta».

Esialgsed populistlikud märgid

«Ta määrati sellesse ametisse, aga määrajad muidugi ei arvanud,  et see on igaveseks. Et nemad surevad, aga tema on ikka president,» jätkab Manski.

Filmis «Putin. Liigaasta» nimetab riigipea ennast «noormeheks» ja seletab, mida Vene elanikud peavad temast arvama. Et see «noormees» seal üleval võib eksida, aga ta on «nende mees», kes tegutseb nende huvides ja ta ei peta ega vea alt. Radar küsisi Vitali Manskilt, kuidas ta suhtub Putini sõnadesse praegu.  «Putin vahetas ühiskonna huvid ära riigi huvidega. Need on põhimõtteliselt erinevad huvid. Peale selle kasutas ta oskuslikult ära ühiskonna meeleolusid, et saada maksimaalne ühiskonna toetus. Meie keelde tõlgituna tähendab see populismi. Üldiselt on populism poliitikas tõsine probleem, mille käes kannatavad demokraatia poolelt palju kaitstumad riigid. Näiteks ka USA. Kui ta ütleb, et noormees seal üleval kaitseb meie huvisid, on see märk sellestsamast populismist». Neid märke oli 2000ndate alguses mitu. Film «Putini tunnistajad» räägib ka sellest.

Millal oli õige hetk Putini lummusest ärgata?

«Teate, kuidagi  ei taha lollusi uskuda. Selge ju...Samas öelda, et kõik on selge, seda ka ei saa,» tõdeb aastaid Putini poliitikasse uskunud režissöör.

«Näiteks Kursk...Mõtled, et no kurat, äkki ikkagi see...Ütlen veel enamgi. Näiteks Gruusia. Aasta 2008. Mõtled, et äkki lihtsalt juhtus, kellelgi ütlesid närvid üles...Selles nagu pole süsteemsust. Jah, oli Hodorkovski ja muud jutud...Aga ikka veel tundus, et ei, äkki ikkagi võiks millestki rääkida, kompromissi otsida… Lõppude lõpuks saab nüüd kaks ametiaega otsa, ta lahkub, tuleb uus president ja siis...Ta peaaegu juba nagu lahkuski. Jah, tuli Medvedjev. Selge, tema polnud iseseisev… Aga pärast Medvedjevit tuleb ikka mingi Petrov, Kozlov, Sidorov, Ivanov...Ja unustame ta. Aga kui selgus, et Medvedjevi asi oli puhas udutamine...Ja isegi see kukkus mingis mõttes läbi. Aga teisest küljest ma ei lahkunud (Venemaalt-toim.)...Aga kui aastal 2014 kuulutas Venemaa korraga põhimõtteliselt  sõja Ukrainale, annekteeris osa Ukraina territooriumist, viis väed Donbassi ja valmistas ette plaanid terve kagupiirkonna vallutamiseks, Harkovist Odessani...Noh, see oli juba...Umbes nagu naine, keda mees peksab. Mees aina peksab ja naine mõtleb, et hea küll, homme saab kaineks… Aga siis korraga ta mõistab, et isegi kui mees kaineks saab, mölakaks jääb ta ikka,» nendib Manski.

Ukraina sündmuste ajal koliski Vitali Manski Riiga. «Mulle teatati ametlikult, et mul pole õigust töötada riiklike projektide raames.»

Rahvusvahelisel filmifestivalil käival teosel pole kohta Venemaa kinodes

Selle aasta lõpuni käib film «Putini tunnistajad» mitmekümnel festivalil, sealhulgas jõuab see Pimedate Ööde Filmifestivali kaudu ka Eestisse. Kuid Venemaa näeb seda ainult läbi Interneti. Hiljuti avati  piletimüük filmi vaatamiseks internetis, film linastub seal 12. detsembril 2018, mis on Venemaa konstitutsioonipäev. «Venemaa põhiseadus on suurepärane. Ilus on elada riigis, kui on selline põhiseadus. Ainult et seda ei täideta,» räägib Manski.

Praeguseks on müüdud vähem kui sada piletit. Kui Vitali Manski isegi saaks filmi näitamise litsentsi Venemaal kätte, mis on suhteliselt võimatu, siis vaatajate hulk jääb nagunii väheseks.

«Ja mis edasi? Helistan kino direktorile, oma heale tuttavale, ja ütlen, et kuule, näita seda filmi.Direktoril on piinlik mulle ära öelda. Ta peaks tunnistama oma argust. Tema võtab filmi kavva, aga siis on tal kaelas kuberner, uurimiskomitee, prokuratuur, maksuamet,  tuleohutusamet, tervishoiuamet...Ja selle filmiga läheb tal niisugune jama lahti... Milleks?,» küsib režissöör.

Näiteks tekkisid litsentsi saamisega probleemid filmiga «Suguvõsa». Filmi turundaja kaebas kultuuriminister Vladimir Medinski peale Venemaa prokuratuuri. Film sai levitamislitsentsi, kuid selle võtsid oma kavva kümme kino. Aga ainuüksi Moskvas on ligi 70 kino.

Täna ei astuks Vitali Manski enam Putini kabinetti, sest nagu ta väidab, ei muuda see midagi. Pole mingisugust vahet, kes seal istub. Sest nagu arvab Manski - Igaühest saab Putin.  «On tekitatud olukord, kus ainult revolutsiooniga saaks midagi muuta. Tuleks lammutada juba kogu süsteem,» selgitab dokumentalist ja lisab, et film «Putini tunnistajad» on tegelikult meist, kes lubas Venemaal sellel toimuda. Vitali Manski nimetab ennast vaikivaks tunnistajaks, kes on tema sõnul kaasosaline. Seega on kaasosaline ka tema.

Seda filmi luues üritas režissöör lunastada oma süüd. Manski arvab, et film on oluline paljudele inimestele: «Muidugi venemaalastele,  aga ka teiste riikide elanikele, sest vabadus pole vääramatu. Seda ei saa pangaseifi seisma panna. See on õrn ja habras organism, mida on lihtne kaotada. Vabaduse võib kaotada igas riigis. Ka Lätis või Eestis. Lihtsalt.»

Loe ja lisa kommentaare
SAATED
viimased
Varsti tulevad siia videod, ajakirjanikud juba tegutsevad