Pärast kolm kuud kestnud sõduri baaskursust läbivad ajateenijad 50-kilomeetrise rännaku. Maria ja Mirjam on kaks naisajateenijat, kes selle rännaku meestega võrdselt läbi teha tahavad. Läksime kaasa, et näha, kas kaitsevägi teeb tõesti kõik võrdseks.
Videolugu! Naisvõitlejate raske lõpurännak (2)
Teisipäeva varahommikul on Soodla metsaserva kogunenud pea 140 kaitseväelast. Kohendatakse veel viimast korda varustust, süüakse energiageele, šokolaadi ja juuakse palju vett. Nii mõnigi võitleja plaasterdab jalad aegsasti ära. Seda kõike eesmärgiga läbida kolm kuud kestnud sõduri baaskursuse viimane katsumus, 50 km rännak.
Kohal on ka kaks naisvõitlejat, Maria ja Mirjam, esimene neist endine maadleja ja teine IT-spetsialist. Mõlemad tahavad rännaku kindlalt lõpetada. Mirjami eesmärk on ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile panna, Maria tahab pääseda edasi nooremallohvitseride kursusele, selle eeldus on aga edukas rännaku läbimine. Olen otsustanud selle pika ja kurnava teekonna koos Mirjami ja Mariaga läbi teha. Kui jaoülemad lähevad esimese punkti koordinaate saama, kuulen naisi arutlemas: «Äkki ikka ei tule nii palju, võib-olla tuleb mingi 30-kilomeetrine!» Kuna täisvarustus kaalub rohkem kui Mirjam ise ja ka kunagine seljavigastus annab ennast tunda, otsustab ta minna rajale ilma seljakotita, kuid jätab alles rakmed, killuvesti, kiivri ja relva. Kaheksast punktist esimese koordinaadid käes, asub jagu rännakule, saatjaks lõõmav päike.
Mirjam ei suuda jaoga sama tempot pidada ja on sunnitud osa oma varustusest teistele andma.
Esimesel pikemal pausil hakkab Maria oma jalgade eest hoolitsema. Põhiliselt saavadki kannatada jalad, aga ka puusad ja õlad. Käiku lähevad plaastrid, sidemed ja beebipuuder.
Enne ööd on Mirjami energiavarud otsakorral. Puhkepause tehakse rohkem, kuid ometi muutub rännaku jätkamine aina valulikumaks.
Neljanda ja viienda punkti vahele jääv metsasiht pakub ahvatlevat võimalust teekonda paari kilomeetri võrra lühendada. See otsus saab aga kogu jaole saatuslikuks, sest kinnitust leiab orienteerumise rusikareegel ehk mööda teed on alati kergem. Kottpimedas metsas ootab meid ees ränk rassimine läbi tiheda võsa, soo ja kraavide. Kilomeetrites küll võidame, samas kaotame tohutult energiat, aega ja motivatsiooni. Vaevaliselt metsast välja ja uuesti tee peale jõudnud, saabub Mirjamil murdepunkt. Läbimärjaks saamine, külm ja kurnatus andsid tema seljale viimase löögi. Mirjam polnud siiski ainus, kes pidi rännaku katkestama.
Öine teekond ei lähe kergemaks, vaid vastupidi. Viienda punkti ülesanne on jõe ületamine mööda köit, iga võitleja saab selleks kümme sekundit. Vaevalt paari meetri kaugusel kaldast ei suuda Maria enam köiest kinni hoida ja kukub jääkülma jõkke. Läbimärjad riided ja killuvest lisasid varustusele raskust.
Magamisaeg saabub hommikul kella nelja paiku. Kurnatud ja väsinud sõdurid teevad endale kiirelt asemed. Mõni jõuab ennast magamiskotti vedada, enamik aga tõmbab ainult telkmantli peale.
Rännakut jätkatakse rõskes udus kell kuus hommikul.
Puhkepausid muutuvad aina pikemaks. Tuju kipub kõikuma, kuid siiski ollakse üksteisele toeks.
Et vabastada õlad kas või hetkeks raskusest, tehakse korraks puhkepaus – jaoülem loeb 15 sekundit kõvasti ette.
Lõpuülesandena tuleb lõpujooks ja terve jagu annab endast viimast, joostes läbi karjääri ja suitsugranaatide finiši poole.
Hingeldavad ja väsinud sõdurid on oma senise raskeima rännaku lõpetanud. Kõlab juubeldamist: «Ära tegime!»
Finiš! Maria ei suuda uskuda, et jaksas rännaku läbi teha, ja valab sel puhul isegi mõne rõõmupisara. Ees ootab üheksa päeva puhkust ja pärast seda tuleb juba nooremallohvitseride kursus.