INTERVJUU ⟩ Aleksei Jašin: linnavalitsuses kustutame poliitilisi tulekahjusid, mida Reformierakond ise süütab

Tallinna linna juhtimises on tekkinud patiseis, kuna üks koalitsioonipartner Reformierakond hakkas vahetult enne valimisi nõudma lasteaia kohatasu kaotamist, kuid teised pole vähemalt seni sellega nõus olnud. Postimehe otsestuudios käis külas Tallinna abilinnapea Aleksei Jašin (Eesti 200), kelle käest küsisime, mis täpsemalt linnavalitsuses juhtunud on ning mis saab edasi. 

Sündmused on arenenud väga hoogsalt. Peaaegu iga päev tulevad mingisugused uudised, mingisugused arvamused. Tehke palun põgus ülevaade, mis nüüd võimukoalitsioonis toimumas on – millised on viimased arengud?

Võtame asja siiski faktipõhiselt. Jaanipühad ja võidupüha on läbi, kogunesime eile linnavalitsuse kabinetti, et arutada, kas Reformierakonna kolleegid on pühade ajal rahulikult järele mõelnud. Meie kohtumine oli üsna lakooniline – kestis umbes 10–15 minutit –, kus härra Pere teatas, et tegelikult ei ole midagi arutatud, ei ole midagi vastu pakkuda ja arutelu alles tuleb. Reedel koguneb nende juhatus ja siis antakse meile tagasiside. Selge, läksime laiali. Keegi ei ole lauale pannud täiendavaid ettepanekuid, mida analüüsida. Ja täna hommikul loeme pressiteadet, kus sisuliselt öeldakse, et koalitsioon ei tööta, linnapea on süüdi – ja see ongi nüüd see olukord, kus me oleme.

Ma arvan, et selles valguses võib välja tuua kaks asja. Esiteks – vabandust, aga mina, kui inimene, kes on selles situatsioonis sees – ja ma arvan, et ka Tallinna elanikele laiemalt –, see kõik näeb välja nagu halb teater. Natuke hale. Ütleme nii, et südasuvel on meil ettekandmisele jõudnud selle loo kolmas vaatus. See hale ja mitte just usutav lugu algas lasteaedade teemaga. Järgnes süüdistus, et linnapea on süüdi. Ja nüüd, kolmandaks, väide, et koalitsioon ei tööta. Mina julgen ennustada, et selle läbikukkunud etenduse neljas vaatus on see, et korruptsioonikuritegudes süüdi mõistetud Keskerakond saab äkitselt heaks partneriks – parteiks, kes «hoolib peredest» ja kellega saab populistlikult tasuta lasteaia idee ellu viia. Ning nüüd tulebki nendega minna koos edasi.

Alles aasta tagasi juubeldas Reformierakond, et nad on viinud võimult partei, mis on korduvalt süüdi mõistetud korruptsioonis. Viimase aasta jooksul on avalikuks saanud veel uusi juhtumeid, nii prokuratuuri kui ka meedia kaudu. Me räägime süüdimõistvatest otsustest. Ja nüüd alustada koostööd Keskerakonnaga? Vabandust, aga see on minu hinnangul Eesti poliitika läbikukkunud teater. See ei ole usutav ega tõsiseltvõetav.

Kas Pärtel Peeter Pere on teiega täna veel isiklikult ka rääkinud? Või olete ajakirjandusest lugenud, et neil on mõte koalitsioon laiali saata?

Ei ole rääkinud. Ja mina ütleks, et kui kolm ülejäänud partnerit – Eesti 200, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid – on nüüd sellisele väljapressimisele juba kuu aega täiesti isegi vastu tulnud, siis nad on otsinud katteallikaid enda haldusalades, üritanud leida Tallinna linna eelarvest lisaraha, et sisuliselt ja tõsiselt sellele läheneda. Oleme pakkunud ka kompromissi, mida oleks saanud veel edasi arutada. Aga mitte mingit sisulist vastuargumentatsiooni, ettepanekuid ega dialoogi ei ole viimase kahe nädala jooksul tulnud.

Minuga isiklikult ei ole Reformierakonnast keegi sellisel sisulisel moel rääkinud, et võiks öelda: nüüd on see asi läbi. On ainult poliitteater, valimisteks mõeldud etendus. Ja noh, ootame siis seda neljandat vaatust – kuidas siis koostöö Keskerakonnaga sujuma hakkab.

Praegu tegelikult ei ole ju koalitsiooni veel laiali saadetud ja vähemalt ametlikult Keskerakonnaga läbirääkimisi ei peeta. Kas see võib olla Reformierakonna bluff? Üritatakse teid veel rohkem nurka suruda, veel tugevamalt kõri kinni pigistada?

No ma arvan, et see oleks veel olnud võimalik – kui oleks enne pühi rahulikult järele mõeldud. Ja tõesti, me mõtlesime siiralt, et meie pakkumine on tehtud. Ootame siis vastupakkumisi, sisukaid argumente, kuidas Tallinna linna eelarvet veel paremaks teha – kuidas seda kasutada perede hüvanguks, näiteks lasteaiaõpetajate palgatõusuks, nagu Eesti 200 on pakkunud. Aga noh, tänase info ja pressiteate valguses näeme ikkagi, et Reformierakonna arvates ei saa linnapeaga enam edasi minna.

Ma arvan, et see on selles mõttes läbi – kas Reformierakond kõnnib ise sellest koalitsioonist minema või algab ühes või teises vormis koostöö Keskerakonnaga.

See ei tähenda muidugi, et juba järgmisel nädalal tuleb mingi suurejooneline koalitsiooniläbirääkimine, kus Kõlvart ja Pere suruvad ees kätt ja kuulutavad: «Nüüd teeme neljaks kuuks fantastilise koalitsioonilepingu, valitseme linna paremini ja viime ellu tasuta lasteaia.» Seda ma ei usu. Aga see, et lepitakse kokku konkreetsetes sammudes – näiteks linnapea umbusaldamine, mingi kolmas, neutraalne kandidaat, keda koos toetada – ja siis enne valimisi kuidagi edasi purjetada... See on juba realistlikum.

Selline proxy-tegevus, nagu Lähis-Idas öeldakse. Kui näed, et asi kõnnib nagu part, siis... noh, siis ongi part.

Te mainisite seda kompromissi, mida te Reformierakonnale välja pakkusite. Tuletage meelde, mis see kompromiss oli.

Kronoloogia on see, et Reformierakond tõesti käis välja nii-öelda punase joonena oma kunagise valimislubaduse – tasuta lasteaia. Eesti 200 on veendunud, et tegemist on populismiga, selles mõttes, et tasuta asjad kõlavad esialgu muidugi toredalt, aga kui vaadata sisu, siis jäävad mitmed pered hoopis lasteaiakohast ilma. Linna eelarve läheb selle tasuta asja peale, selle asemel et ehitada kiiremini uusi lasteaedu, maksta õpetajatele väärikamat palka ja pakkuda Tallinna elanikele kvaliteetsemat alushariduse teenust.

Seetõttu ütlesime, et võib küll arutada laste kohatasu täiendavat vähendamist – kui leitakse mõistlik katteallikas, siis võib rääkida ka nullini viimisest. Aga samal ajal peab kindlasti tõusma ka õpetajate palk ning tuleb toetada ka eralasteaedu. On väga selge, et Reformierakonna poliitika mõjub eralasteaedadele laastavalt – mida odavam või suisa tasuta on munitsipaallasteaed, seda keerulisem on olukord erasektoril.

Vabandust, aga ma ei saa aru, kuidas üks parempoolne erakond on viimastel nädalatel sellist poliitikat ajanud. Aga sisuliselt oligi kompromiss järgmine: lasteaia kohatasu vähendamine 35 euroni. See oli loogiline – alustasime linnavalitsuses ajal, kui kohatasu oli 70 eurot, viiksime selle nüüd poole peale, 35 peale, ühe aastaga. Ja samal ajal tõstaksime abiõpetajate palka – täpset summat me veel arutasime, aga räägime suurusjärgust 100 eurot ja rohkem.

Lisaks pakkusime, et ka eralasteaedadele tõstetaks lapse kohta makstavat toetust umbes 100 euro võrra, et nad suudaksid Reformierakonna poliitikat kuidagi üle elada. Selleks oli olemas ka rahaline katteallikas – me istusime kollektiivselt ja leidsime selle. Ja ütlesime ka, et kui järgmise kuu jooksul tulevad veel head ideed, kust leida täiendavat raha, siis saame rääkida ka võimalusest viia kohatasu veel madalamale või teha muid sisulisi samme.

Selle peale Reformierakond läks «rahulikult järele mõtlema» – ja nüüd saame teada, et sisulist tagasisidet ei tulegi. Ainult valimised ja koostöö Keskerakonnaga.

No niimoodi poliitikahuvilisena, kui mõelda partnerite perspektiivist ja Tallinna linna peale – Tallinn on ju üsna jõukas omavalitsus. Kui tahta, siis ilmselt saaks selle Reformierakonna null-eesmärgi täita. Aga partnerid lihtsalt ei saa sellega nõus olla. On mul õigus?

No alustame sellest, et tegu on populismiga. Ja mina, kui hariduse valdkonna abilinnapea, arvan, et tean sellest valdkonnast üht-teist. Suhtlen igapäevaselt haridusjuhtide ja valdkonna esindajatega ning valdav konsensus on see, et see on halb idee. Ma tegelikult ei teagi, kes seda ideed peale Reformierakonna ja mõne teise erakonna, kes siin kaasa rääkinud, üldse toetavad.

Teine aspekt on põhimõtteline: kui koalitsioonilepingus on kirjas, et lasteaia kohatasu vähendatakse, siis see on ka tehtud. Me olime valmis kompromissina arutama seda veelgi – niipalju kui võimekus lubab. Aga kui ei ole vastavat kokkulepet, siis... noh, mina näen, et Reformierakond on viimastel nädalatel aktiivselt Tallinna linnavalitsust lõhkunud. Ei ole näha sisu ega ka tegelikku tahet lastega peresid aidata või lasteaedasid paremaks muuta. Pigem käib valimiste täistuuridel kampaania.

Ja kui rääkida korraks eelarvest – tõesti, Tallinna linna eelarve on umbes 1,3 miljardit eurot. Sellest umbes pool on sihtotstarbelised riigi toetused, mis lähevad haridusteenuste, sotsiaalteenuste ja mõne muu väiksema teenuse osutamiseks. Edasi tulevad juba mahukad investeeringud – tänavu üle 200 miljoni euro. Ja lõpuks jääb alles veel väiksem osa vabaks kasutuseks.

Kui vaadata suuri valikuid, kuhu linn on otsustanud oma poliitikat suunata, siis räägime tasuta ühistranspordist, pensionäride toetustest, koolialguse ranitsatoetustest ja paljust muust. Ja pange tähele – Reformierakond ei tulnud välja ettepanekuga, et «teeme nüüd lasteaia tasuta, aga pensionäridelt võtame toetused ära. Muidugi nad ei julge seda teha, sest teavad, et seal on raha – katteallikas olemas. Aga kogu eelarve on ju ära jaotatud. Kes enne valimisi julgeks öelda, et võtame kuskilt teiselt sihtgrupilt? Seetõttu oligi nende ettepanek vastutustundetu – teha see asi ära ainult selle aasta lõpuks, alates septembrist, ja jätta siis järgmine linnavalitsus peale valimisi vaagima, kuidas seda edasi kanda. See on rahanduslikult täiesti vastutustundetu, nii riigi kui ka pealinna tasemel, rääkimata teistest omavalitsustest. Paraku Reformierakond opereeribki selliste ettepanekutega.

No kasutades teie enda sõnu – populism. See on selline asi, mis kipub olema populaarne. Kuidas see kõik nüüd mõjub teie valijaskonnale? Kuidas reageerib teie valija, sotside valija, Isamaa valija ja Reformierakonna valija kõigele sellele, mis nüüd toimunud on?

Teate, ma arvan, et see, mida inimesed keerulisel ajal – nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasemel – hetkel ootavad, on mingisugune selgus ja stabiilsus. Mitte poliitteater, mitte lõputu kampaania, vaid see, et linna ja riiki, ja nii edasi – mitte ainult julgeoleku- ja välispoliitilistes küsimustes, vaid ka igapäevaküsimustes – juhitakse selgelt, arusaadavalt ja pika vaatega.

Muidugi, Eesti 200 on üritanud alati ja igal tasemel rääkida sisust, mitte laskuda kampaania tegemisse, nagu mõned kolleegid teevad. Ja ma usun, et see ongi see peamine taotlus.

Selles valguses võib-olla ongi inimeste arv, kes ihalevad või toetavad Keskerakonda tagasi Tallinna võimule, kasvanud. Reformierakond on külvanud parasjagu nii palju segadust ja justkui probleeme – ja see ei ole ainult praegu, see on varem ka olnud –, nüüd on see lihtsalt kulminatsioonini jõudnud.

Tõesti, alternatiiv on rahulik – ja nii-öelda «korruptsiooni korras küll kolm korda süüdi mõistetud» Keskerakond, keda enam keegi ei mäletagi, sest vähemalt on nagu selgus majas. Reformierakonna tegevus on lihtsalt tekitanud olukorra, kus võib-olla see ongi inimeste soov. Ja niipidi ongi sillutatud, isegi ilma kokkuleppeta, Keskerakonnale tee tagasi – nii-öelda parema reitinguni ja hiljem, võimalusel, linnavalitsuseni. Kas enne valimisi või pärast valimisi. Aga selle tee on sillutanud Reformierakond.

Aga noh, lõppkokkuvõttes – ma saan aru, et te otsesõnu ei ütle seda, aga avalikkuses jääb mulje, et nüüd teie, sotsid ja Isamaa olete lasteaia kohatasu kaotamise vastu. Vähemalt keskmisele valijale võib see nii paista. Kas see Reformierakonna avantüür võib kuidagi mõjutada teie valimistulemust?

Ma arvan, et paraku nende otsuste juures ei ole liiga palju sisu. See ei ole päriselt küsimus tasuta lasteaiast või alushariduse kvaliteedist või sellest, milline on teenuse tase – praegu käib lihtsalt võimumäng. Reformierakond kindlustab endale tõenäoliselt positsiooni ka pärast valimisi. Ja olgu need jutupunktid siis «tasuta lasteaiad» või «perede toetamine» – minu meelest on kogu selles loos küüniline moment väga selgelt sees.

Aga kõik, kes vaatavad olukorda natukenegi sisulisemalt, saavad sellest aru. Ja see ongi kõige olulisem.

Eesti 200 on loomulikult valmis rääkima alushariduse kvaliteedist. Aga kogu raha lihtsalt ühe tasuta teenuse peale suunamine ei ole mõistlik. Meie eesmärk on, et hind peredele oleks taskukohane. Kolmandik peredest on juba tänaseks kohatasust vabastatud. Kui sul käib kaks või enam last korraga lasteaias, siis Tallinna linnas kohatasu maksma ei pea. Haridusliku erivajadusega lastega ja madala sissetulekuga pered on samuti juba vabastatud. Tegelikult on see teenus praegu juba suurel määral vajaduspõhine ja taskukohane.

Aga mis on päriselt vaja? On vaja kiiremini ehitada uusi lasteaedu – Kakumäele, Pirita kanti, Kesklinna –, et peredel oleks üldse koht, kuhu last panna. Mis kasu on sellest, kui kohatasu on 0 €, 20 € või 50 €, kui kohta lihtsalt ei ole?

Ja vot see ongi see probleem: selline lammutav ja küüniline poliitika ei räägi tegelikult teenuse kvaliteedist ega sellest, kuidas elu lastega peredel paremaks läheks. See räägib ainult sellest, kuidas võimu kindlustada.

Ma tulen siinkohal tagasi ka oma varasema analoogia juurde – see suvine hale, läbikukkunud etendus, mille kolmandat vaatust me praegu jälgime... vabandust, aga see ei veena mind. Ja ma loodan, et see ei veena ka avalikkust.

Räägime sellest eelmisest vaatusest ka. Reformierakond suunas oma kriitika just linnapea Jevgeni Ossinovski suunas – sinna sekkus tegelikult ka peaminister. Kui hea juht on Ossinovski olnud? Kas Reformierakond on tema suhtes ebaõiglaselt käitunud?

See ei oleks võib-olla väga ootamatu, et keegi astub välja oma erakonna või liitlaste kaitseks, aga härra Ossinovski kindlasti väärib vähemalt mõnda head sõna. Ta on tegutsenud väga keerulises koalitsioonis, kus Reformierakond on sisuliselt märatsenud ja Isamaa on saanud «Aasta Meelelahutaja» tiitli härra Järvani kaudu, samal ajal kui härra Pere on pikalt etendanud seda poliitteatrit. Ja linnapea on püüdnud seda kõike koos hoida. Mingis mõttes on tal see ka õnnestunud – kuni hetkeni, mil Reformierakond otsustas valimiste eel seda kõike lõhkuma hakata. See on esimene asi.

Ossinovski on olnud poliitikas kindlasti üle viieteistkümne aasta. Ta on kahtlemata kõige kogenum poliitik, kes praegu Tallinna linnavalitsuses tegutseb. Ja kui vaadata, kuidas ta on juhtinud protsesse ka nn tagatubades – need kokkulepped, mis sõlmiti, olid sisulised ja õiged. Me oleme alustanud edukalt üleminekut eestikeelsele haridusele. Me oleme koomale tõmmanud Tallinna meediat, mis varem tegeles propagandaga. Me oleme ametnike arvelt kokku hoidnud 6 miljonit eurot – see ei ole väike summa – ja oleme selle raha suunanud haridusse.

Me ei ole pannud seda lihtsalt püsikuludesse, vaid suunasime selle õpetajate palgatõusuks – nii miinimumtaseme tõstmiseks kui ka diferentseerimisfondi kasvatamiseks. Samuti suurendasime tugispetsialistide rahastust. Kokku on see kõik 20 miljonit eurot. Ja ma olen selle üle väga uhke. Need on sisukad saavutused, mille leppisime aprillis 2024 kõigi nelja koalitsioonierakonnaga kokku ja panime paberile. Linnapea on töötanud meiega koos, et seda ellu viia. Ja on päris mitu asja, mille üle võib ausalt uhkust tunda.

Paraku kogu see teater – olgu see siis Järvani ja Pere duett või nüüd Reformierakonna järjekordne vaatus –, mis suvel lavale toodud, tõmbab avalikult sellele kõigele kriipsu peale. Võib jääda mulje, et midagi ei ole õnnestunud. Aga minul on küll selge, kust see mitteõnnestumine algas – ja see ei olnud meie pool.

No meil on tegelikult justkui mitme saaliga kino – samal ajal kestab mitu seanssi. Tegelikult Kristjan Järvan sõneleb praegu ka teie erakonna ministriga.

Jaa, see on ka üks teema, mille puhul paraku tuleb tõdeda, et me ei tegele enam sisuga – me lahendame juba kuu aega ainult Reformierakonna probleeme. Linnavalitsuses ei käi enam arutelu linnaelu üle, vaid me kustutame poliitilisi tulekahjusid, mida Reformierakond ise süütab.

Aga see on tõsiselt sisuline küsimus, kus transpordi eest vastutav abilinnapea, härra Järvan, on sisuliselt ühepoolselt otsustanud lõhkuda ära kokkulepitud ühistranspordi sõlme – Balti jaama. Tegemist on punktiga, kuhu peatuvad nii regionaal- kui ka kaugliinide bussid, et tagada ühendus Tallinna ühistranspordiga ja Elroni rongidega. See on olnud süsteemne ja kokkulepitud lahendus.

Järvani ainus argument tundub olevat see, et ta käis kohapeal, võttis hommikul kohvi kõrvale ja vaatas, et «pole piisavalt inimesi bussis». Ja siis otsustati: paneme kinni. Vabandust, aga see ei ole normaalne poliitikategemine. See rikub riiklikku liikluskorraldust ja sõlmitud kokkuleppeid.

Ja ma ei räägi siin oma erakonnakaaslaste hinnangutest. Loen Elroni juhtide ja Põhja-Eesti ühistranspordi spetsialistide seisukohti – kõik ütlevad üht: seda otsust ei ole kokku lepitud. Bussiliinide lõpp-peatusi muudetakse ühepoolselt, ilma alternatiivita. Ja kui ei ole alternatiivi, siis tähendab see, et inimesed lihtsalt peavad ise hakkama saama.

See on väga sisuline probleem. Jällegi, enne valimisi, tehakse ühepoolselt poliitilisi samme, mis ei ole mõeldud mitte inimeste huvidest, vaid millegi demonstreerimisest. Ja kahjuks ei ole see esimene kord. Ja muidugi on ka sinna poole, valitsuse suunas, mitmeid etteheiteid.

Selle koalitsiooni üks põhitees, kui seda loodi, oli ikkagi Keskerakonna kukutamine ja selle nii-öelda Keskerakonna juhtimise välja juurutamine Tallinna linna struktuuridest. Kui palju teie hinnangul on õnnestunud seda päriselt teha?

Ma arvan, et seda on õnnestunud teha väga suures ulatuses, kui mitte täielikult. Me räägime kõigist juhtidest, kes olid nii-öelda erakondlikult Keskerakonna poolt ametisse pandud – olgu selleks hambapolikliinik, Tondiraba jäähall või Tallinna spordikool. Iga juhtumiga on tegelnud kas ajakirjandus, prokuratuur või linna sisekontroll. Nüüd oli võimalus see kõik avalikuks teha – näidata inimestele, millised olid Keskerakonna saavutused juhtimisel – ja samas oli võimalus liikuda sisuliselt edasi ilma nende inimesteta, kelle puhul oli korruptsioonikahtlusi või kes olid tekitanud lihtsalt korralagedust.

Teine oluline valdkond on haridus. Soovin siin kohal rõhutada: 20 aastat on räägitud, et üleminek eestikeelsele haridusele ei ole võimalik – et see on inimõiguste rikkumine, halb poliitika, halb riik. Eesti keelt on varjatult tembeldatud probleemiks. Seda küll otsesõnu ei öeldud, aga vabandust – mina, kes igapäevaselt tegelen eestikeelse hariduse edendamisega, olen seda suhtumist selgelt tajunud.

Meil ei ole enam mingisugust katmist. Me testime lapsi, hindame objektiivselt, kuidas on tegelik olukord õpetajatega. Me ei lase sellel lihtsalt triivida ja hiljem süüdistada ministeri või riiki, et üleminek jäi tulemata. Me oleme kõik koos otsustanud: läheme edasi ilma Keskerakonnata – ilma korruptsioonis kolmel korral süüdi mõistetud erakonnata. Just Reformierakond ja Pärtel Peeter Pere juubeldasid aasta tagasi, et nüüd on see võimalik. Et lõpuks on Keskerakond kõrvaldatud. See kõik oli toona väga õõvastav – lugege ise, mida on teinud näiteks Pirita linnaosavanem, kes on samuti süüdi mõistetud ja on Keskerakonna liige.

Ja nüüd… isegi kui järgmisel nädalal ei alga see «suurepärane koostöö», kus Kõlvart ja Pere naeratavad kaamerate ees ja allkirjastavad suurejoonelise koalitsioonilepingu, siis minu veendumus on, et mingisugune koostöö on kindlasti tulemas. Tulevad ühised hääletused, tulevad ühised plaanid, tulevad kokkulepped, mis on juba ette valmistatud.

Mina ei usu enam, et keegi kavatseb siiralt selle praeguse koalitsiooniga edasi minna.

Võib-olla viimane vaatus sellest läbikukkunud suvelavastusest ongi see, kus pärast valimisi tulevad reform ja Keskerakond – ja peavad oma pulmapidu. Ja kõik on äkitselt õnnelikud.

Te olete selle saate jooksul olnud üsna karm Keskerakonna suhtes. Aga poliitiline reaalsus ütleb praegu ikkagi seda, et Keskerakond või sotsid võidavad valimised. Kas te mängite natuke ise maha võimaluse uuesti linnavalitsusse pääseda?

Eesti 200 on ainsana väga selgelt öelnud, et meie ei lähe mitte mingil juhul valitsusse koos erakonnaga, mis on kolmel korral korruptsioonis süüdi mõistetud – ei enne ega pärast valimisi. Reformierakond pole seda kunagi öelnud. Rääkimata teistest partneritest. Aga keegi justkui ei taha end nurka mängida.

Eesti 200 pakubki selles olukorras inimestele selgust ja väärtuspõhist valikut. Meie usume, et inimesed, kes ei taha korruptsiooni tagasi Tallinna linnavõimu, peaksid selle üle väga tõsiselt järele mõtlema. Seetõttu on oluline, et me oleksime vähemalt volikogus esindatud ja saaksime sellise võimaluse vastu seista.

Mis puudutab karmi tooni, siis minu meelest ei ole see lihtsalt karmus – see on väärtuste küsimus. Poliitika peakski olema väärtuspõhine. Peaksid olema mõned põhimõtted, mille eest sa lõpuni seisad. Kui poliitika muutub ainult võimumänguks ja kampaaniaks, kus pannakse ette kilbiks näiteks lastega pered, et justkui nende eest hoolitsetakse, siis minu meelest... see on väga kurb. Niimoodi ei tohiks poliitikat teha.

Ma arvan, et täna on selles mõttes mõõt täis. Teatud õiglustunne on ületatud. Ja inimestele tuleb ausalt ja selgelt öelda, mis siis tegelikult toimub.

Kellest saab Eesti 200 Tallinna linnapeakandidaat?

Me teeme selle otsuse suve lõpus. Mina olen avalikult välja öelnud, et olen valmis kandideerima – mina, kui piirkonna juht ja inimene, kes on Tallinna poliitikas kätt- ja jalgupidi sees. Aga seda otsust täna veel ei ole. Kindlasti teeme selle erakonnakaaslastega koos ja ühiselt.

Läheme Tallinnast kaugemale ka – kas praeguseks on enam-vähem selge, mitmes omavalitsuses Eesti 200 üldse saab nimekirja välja panna?

Hetkel räägime umbes kümmekonnast omavalitsusest, kus me oleme valmis nimekirja välja panema – nii kampaania mahu kui ka kohalike meeskondade valmisoleku poolest. Aga Eesti 200 jaoks on tegelikult veelgi olulisem see, et meie inimesed – kellest paljud on oma valdkonna spetsialistid – saaksid jätkata sisulist tegevust avalikus ruumis.

Väiksemates omavalitsustes on sageli tugevad kohalikud nimekirjad ja võimuliidud. Mina olen igati toetaja ja – võib öelda – isegi fänn selles osas, et kui Eesti 200 inimesed teevad koostööd kohalike jõududega ja kandideerivad näiteks ühises nimekirjas, siis ka see on toimiv lahendus. Peamine on, et Eesti 200 väärtused oleksid volikogudes esindatud.