INTERVJUU ⟩ Riho Terras Lähis-Idast: USA tegevus selles konfliktis on arusaamatu

Viimastel nädalatel on lisaks Ukraina sõjale lahvatanud taas ka sõjakolle Lähis-Idas, sest Iisrael otsustas rünnata Iraani. USA president Donald Trump on aga aina enam mänginud mõttega, et ka USA võiks aktiivselt sellesse konflikti sekkuda. Nii sellest, kui ka teistest rahvusvahelise julgeolekuolukorra küsimustest räägime europarlamendi saadiku ja endise kaitseväe juhataja Riho Terrasega. Saade algab reedel kell 12. 

Kuidas te hindate praegu Iisraeli-Iraani konflikti tõsidust? Kas sellest regioonist ja konfliktist koorub välja siis kolmas maailmasõda?

No ütleme nii, et väga uus see konflikt ei ole – eks ju, tuhat aastat. Aga pinge seal piirkonnas tõuseb ja langeb, on nagu külma sõja ajal ja järgsel ajal – kui kusagil maailmas kahe bloki vahelised pinged liiga tugevaks läksid, siis sealt lasti nii-öelda ventiilina õhku välja. Tänane probleem on selles, et Ameerika Ühendriikidel ei paista olevat väga selget agendat, et mis selle konflikti eesmärk on.

Iisraeli jaoks on asi selge. Ajatolla Khomeini on tunnistanud Iisraeli riigi kaduvaks ja öelnud, et enne ei jäeta järele, kui Iisraeli enam olemas ei ole. Ehk eksistentsiaalne oht Iisraeli riigile lähtub Iraani praegusest režiimist. Iisrael teeb kõik selleks, et seda režiimi nõrgestada – kuni selleni välja, et seda vajadusel muuta. Ja kui keegi neid ei kontrolli ega ütle, mida nad tohivad või ei tohi teha, nagu on varasematel aastatel Ameerika Ühendriigid teinud, siis nad lähevad nii kaugele, kui nende sõjaline võimekus seda võimaldab.

Ameerika Ühendriikide tegevus selles konfliktis täna ja praegu on arusaamatu. Aga peab tunnistama, et Ameerika Ühendriikide tegevus maailmakaardil üldiselt – mis puutub välispoliitikasse – on täna üsna ebaselge. Kõik lähtub president Trumpi isiklikest tujudest. Kindlasti on tal majandusagenda olemas, aga välispoliitilist agendat ei paista väga selget olevat – kui mitte arvestada seda, et Ameerika Ühendriigid on ikka ja jälle liikunud isolatsionismi suunas, öeldes: tehke maailmas, mis tahate, meie saame siin Ameerikas ise hakkama. Nende arvates neile väljaspoolt ohtu ei ole.

Kuhu see kõik viib? Ma arvan, et Iisrael – nii kaua, kui tal jätkub sõjalist võimekust, piisavalt rakette ja lennukeid – tambib edasi neid samu objekte, mida ta seni ongi sihtinud. Nad püüavad hävitada tuumarajatisi, õhutõrjesüsteeme, samuti tabada režiimi juhtivaid poliitikuid ja sõjaväelasi. Seda nad on seni teinud üsna efektiivselt.

Aga on ka teada, et suur osa tuumarelva tootmisrajatistest või arendustegevusest toimub sügaval maa all. Selleks, et neid hävitada, on vaja Ameerika Ühendriikide niinimetatud punkripomme, mis on võimelised hävitama sihtmärke kuni 60 meetri sügavusel. Täna pole ameeriklased neid välja andnud. Neid pole kellelgi teisel maailmas, samuti pole lennukit, mis neid kanda suudaks – see otsus on ainult Ameerika Ühendriikide presidendi käes.

Kas ta selle sammu teeb või mitte – ilmselt valmisolek on olemas. Millest see sõltub? Pean tunnistama, et Trump on mõistatus ja ma ei oska öelda, millest see sõltub. Aga Iisrael kindlasti sooviks, et Ameerika Ühendriigid annaksid selle viimase, lõpliku löögi nende sügaval maa sees olevate rajatiste vastu.

Te ütlete, et Trump on mõistatus, aga proovime ikkagi natuke analüüsida. USA tegutsemine ja otsustamine on lõppkokkuvõttes ju selle konflikti kõige otsustavam osa. Trump on praegu võtnud Iisraeli toetava seisukoha. Ta on natuke isegi loopinud märke sellest, justkui USA võiks sekkuda. Samas midagi konkreetset ei ole. Kas see näitab, et ta tegelikult ei taha seda teha? Mida Trumpi käitumisest lõppkokkuvõttes võiks välja lugeda?

Väga keeruline. No tegelikult, see kõik on varemgi teemaks olnud, juba enne, kui president Biden ametisse tuli pärast Trumpi. Ma arvan, et Trumpi esimese valitsemisaja jooksul räägiti sellest – oli mitu korda piiri peal, kas rünnata Iraani või mitte, kuni selleni välja, et ta isegi kaalus võimalust rünnata Iraani tuumarelvaga. Vähemalt sellised jutud on käinud. Kuna need tulevad mitmest erinevast allikast, siis võib seal ka mingit tõepõhi taga olla.

Kui Biden tuli, siis tema esimene samm oli kohtumine Putiniga, et arutada Iraani teemat. Mina arvan, et Putin sai sealt mingisuguse tunnetuse, et ta võib Ukrainas tegutseda, kui ta töötab Ameerika Ühendriikidega koostöös Iraani suunal.

Nüüd on selle vahepealse aja jooksul Ukraina sõjas Iraan ennast väga selgelt Venemaa poolele paigutanud – tugev liitlane nii relvastuse, tehnoloogia kui ka ideoloogia osas. Ja Trumpi soov Venemaad tagasi Ameerika poole tõmmata ei ole õnnestunud. Trumpi enda käitumine on ka ebaselge. Mina ei näe seal strateegilist plaani – ei Venemaa ega Iraani suunal.

Ja nüüd, kui Iisrael on rünnanud, siis esiteks – Ameerika Ühendriigid on Iisraeli poolel. Selles mõttes, et nad hoiavad oma õhutõrjerelvastust, varustust ja valmisolekut ning annavad Iisraelile neid õhutõrjerakette, mida neil on vaja Iraani rünnakute vastu seismiseks. Aga strateegilist otsust, kuhu nad selle konfliktiga jõuda tahavad, mina ei näe – ei Iisraeli ega Ameerika Ühendriikide poolt.

Iisraeli puhul on muidugi selgem see, et nad tahaksid režiimivahetust. Aga kas seda on võimalik teha ainult lennukitega? Seda ma ei usu. See pigem konsolideerib Iraani rahva oma valitsuse ümber, kui pommid neile pähe kukuvad.

Ma arvan, et Trumpi analüütikuid on maailmas palju ja nad võivad igasugust juttu rääkida, aga seda, mis tegelikult toimuma hakkab, ei oska küll hinnata. Ma usun, et Ameerika Ühendriigid poolt ei vaheta – nad jäävad Iisraeli poolele. Ainuke asi, mis seal juhtuda võib, on see, et Ameerika Ühendriigid kas ütlevad «astuge nüüd tagasi» või ütlevad «all in», me tuleme kaasa ja teeme selle režiimivahetuse ära». Need kaks võimalust on olemas.

Ma ise kaldun arvama, et pigem lõpuks juhtub see esimene variant – Iisrael tegutseb nii kaua, kui jaksab, ja siis tõmbab tagasi. Ja see sõda lõpeb või vaibub korraks jälle ära.

Tõite mängu ka Venemaa. Lükake ümber, kui ma eksin, aga Venemaa kui Iraani liitlane on ju tegelikult Iraani silmis mõneti ebaõnnestunud – nemad ei ole ju ka otseselt appi tõtanud.

Põhimõtteliselt on nad Ukrainas nii tugevalt seotud, et nad on ise sõltuvad selliste riikide nagu Põhja-Korea või Iraan võimekustest. Neil endal on piir peal, eks ju. Ja noh, neil ei ole väga millegagi – poliitiliselt võib-olla oleks, ja siin Putin isegi mingil hetkel pakkus, et ta võiks vahendaja olla, eks ju. Aga Trump saab aru, et Putinil ei ole seda jõuõlga, millega seda vahendust läbi viia.

Tegelikult on pigem Iraan siin jõupositsioonil. Ja küsimus on selles, kui palju see mõjutab Venemaa ja Ukraina konflikti. Noh, ma olen aru saanud, et Venemaa on nüüdseks juba üsna autonoomselt võimeline kõiki neid asju, mida ta varem Iraanist sai, ka ise tootma. Loomulikult mitte sellistes kogustes, sellises mahus.

Olen küll kuulnud, et need Shahed-droonide mootorid on tulnud Iraanist, aga see ei pruugi tõele vastata – kas nad suudavad neid ise teha või mitte, seda me näeme ilmselt Ukrainas lähinädalatel, kas seal on väga suur muutus sisse tulnud – kui palju enne neid droone välja lasti ja kui palju praegu. On märgata, et Shahedide hulk, mis Ukraina pihta välja lastakse, on natuke vähenenud.

Aga igal juhul – kui maailma fookus läheb täielikult Lähis-Itta, on see Ukrainale halb. See on ühelt poolt nii. Aga teiselt poolt võib Iraani, kui Venemaa suurima liitlase, ründamine anda Ukrainale natuke hingamisaega. See võiks anda eurooplastele võimaluse nüüd kiiresti rohkem teha Ukraina sõjaliseks toetuseks.

No kui USA peaks võtma vastu otsuse, et ründab Iraani, sekkub sellesse, siis tegelikult oleks ju ka Venemaa mõneti nii-öelda kahvlis – kas anda Iraan üle USA-le ilma võitluseta või sekkuda ka ise?

No mina ei usu, et Venemaal täna oleks soovi – aga ka võimet –, või pigem isegi just võimet, aga võib-olla ka mitte soovi, alustada kolmandat maailmasõda Lähis-Idas Iraani eest. Pigem loomulikult võitleb Venemaa omaenda mõtetes oma territooriumide eest – ehk siis nende lähiriikide eest, kes Venemaa küljest hakkavad ära langema –, et oma mõjuvõimu säilitada või suurendada.

Teine võimalus on see, et selle varjus, mis toimub Lähis-Idas, üritab Venemaa rohkem survestada, rohkem saavutada. Me näeme natuke suuremat survet – suund Harkovist edasi Odessasse. Aga jälle jõuame välja sinna, kas Venemaal täna selleks suuremaks, jõuliseks surumiseks üldse jõudu on – ja seda me praegu ei näe, et oleks.

Ta tahaks kindlasti seda hetke ära kasutada. Aga kas ta seda suudab? Kui kogu Euroopa ja ameeriklaste tähelepanu on Lähis-Idas.

Sest ma saan aru, et esimest korda üle hulga aja on nüüd kolme juhtiva tööstusriigi – Prantsusmaa, Inglismaa ja Saksamaa – juhid asunud Iraani teemal ka läbi rääkima. Ehk nad tahavad näidata Euroopat ka osana sellest läbirääkimiste protsessist – suruda Iraani tagasi tuumaleppe raamidesse.

Kas see õnnestub või mitte, seda me veel ei tea. Aga vähemalt esimene samm kantsler Merzi poolt on tehtud – võtta kaks vähe nõrgemat selli kaasa ja minna proovida läbi rääkida. Nii et äkki algab Euroopa ärkamine ka sellest.

Meil on üks maailma suurjõud, kellest me ei ole rääkinud – Hiina. Kuidas Hiina Lähis-Idas toimuvale reageerib? Millised on nende huvid?

No Hiina huvid on Hiina huvid. Hiina huvi ei ole Iraani huvi ega Venemaa huvi. Hiina seisab omaenda huvide eest ja kasutab ära kõiki sõjalisi konflikte – kõige parem on see, kui seda teevad teised nende asemel. Ehk ükskõik millise vastase nõrgestamine seal, kus Hiina mõistes vastaseks on Ameerika Ühendriigid, on Hiinale kasulik.

Hiina toetab – nagu ta toetab Venemaad – nii-öelda vaimselt, aga ka majanduslikult, kasvõi ostes kraami ja maavarasid odava hinnaga ning ise ennast rikastades. Aga on ka selge, et Iraani suunal lendavad Hiina lennukid, mis viivad Iraanile seda kola, mida neil parasjagu vaja on.

Hiinale on kasulik, kui konflikt kestab sellisena, nagu ta praegu on. Et Hiina otseselt sellesse konflikti sekkuks – seda ma ei usu. Kui aga tekib päris reaalne oht režiimimuudatuseks, siis võib oodata ka Hiina poolt jõulisemat tegevust.

Lähis-Ida konflikt, eriti Iisrael, on Euroopas ka üsna kõne all ning mõnes ringkonnas ja inimeste seas on see saanud suisa kõige olulisemaks diskussiooniks. On näiteks seltskond, kes väga häälekalt vastandub Iisraelile. Miks see niimoodi on läinud?

See ei ole «niimoodi läinud» – see on tegelikult asi, mis on ajalooliselt kogu aeg olemas olnud. Palestiina riigi tekkimise või Palestiina territooriumide eraldumise protsessis mängisid juba varakult olulist rolli külma sõja aegne Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vastasseis, mis seda konflikti toitis.

Palestiina vabastusorganisatsioon, vabastusarmee ja muu sarnane olid väga selgelt Nõukogude Liidu nii-öelda proksid. Iisraeli toetas omakorda Ameerika Ühendriigid. Need tendentsid olid Euroopas olemas juba 1960.–1970. aastatel.

See on geneetilises koodis Euroopa sotsialistidel, kommunistidel ja kõigil vasakpoolsetel – eriti ultra-vasakpoolsetel. Palestiinlaste eest seismine ja Palestiina riigi toetamine on neisse sügavalt sisse juurdunud. Seda kasutavad omakorda ära Venemaa propagandamasinad, mis tekitavad pingeid Euroopa sees.

See on suurepärane võimalus tekitada ebastabiilsust Euroopa riikides, kus muudes küsimustes on inimesed tihti ühel meelel, aga just Palestiina küsimuses lähevad arvamused lahku. Seda näeme ka Euroopa Parlamendis, kus see diskussioon käib praktiliselt iga nädal. Seal käivad inimesed isegi rõdult alla karjumas ja plakateid näitamas Palestiina riigi toetuseks.

Ka üleeile oli taas sarnane debatt. See ongi üks poliitiline eriarvamus konservatiivide ja vasakpoolsete vahel – ja seda teadlikult õhutatakse, et tekitada ebastabiilsust Euroopas. Selle tõttu on ka Eesti tänavatel – kus tõesti ei ole mitte mingit pistmist selle konfliktiga – näha inimesi, kes räägivad «merest jõeni ja jõest mereni» juttu.

Milliseid arenguid me oleme nüüd Ukraina rindel viimastel nädalatel näinud? Kas on mingisuguseid tähelepanuväärseid arenguid?

Idarindel muutusteta – mingisugust fundamentaalset muutust ei ole toimunud. Venemaa on üritanud survet märgatavalt tõsta, rünnates endiselt tsiviilstruktuure.

Ukraina paneb viimastel aurudel sellepärast, et Ameerika Ühendriikide poolt kunagi Bideni administratsiooni poolt kinnitatud abi hakkab otsa saama. Euroopa ei ole tänaseks hetkeks suutnud seda piisavalt kompenseerida – ei ole märgatavalt suurendanud abi sellises mahus, nagu oleks vaja, et täita Ameerika poolt jäänud lünka.

Ukrainlased praegu siiski peavad vastu. Ma ei näe, et siin lähipäevadel midagi sisuliselt muutuks – kui just Haagi tippkohtumine ei anna mingit olulist tõuget.

Liigumegi Haagi tippkohtumise juurde. See toimub nüüd järgmisel nädalal. USA ja Trumpi poolt on olnud Euroopale surve suurendada kaitsekulutusi 5 protsendini SKTst. Kui realistlik see on? Milliseid otsuseid sealt Haagi tippkohtumisel võib oodata?

No täiesti ebarealistlik. Ma arvan, et põhiprobleem on tegelikult ohutundes. NATO liikmesriikidel Euroopas – aga ka Kanadal ja isegi Ameerika Ühendriikidel – ei ole sama ohutunnetust nagu meil siin. Ja ohutunne on see, mille põhjal kujuneb ka inimeste ja valitsuste valmidus toetada või mitte toetada.

Eestis on see tunne väga selgelt olemas – kõik saavad aru, et meie riigi eksistents on ohus. Me oleme valmis rohkem panustama. Sama kehtib ka näiteks Norra ja Soome puhul, kuigi ma ei usu, et Norra 5 protsendi peale läheks – see tundub ikka suhteliselt ulmeline.

Aga Hispaanias ei ole sellist tunnetki. Hispaanlased on selgelt öelnud, et nemad sellega kaasa ei lähe – isegi siis, kui tuntud «diilimeister», NATO peasekretär, kes on Hollandi peaministrina aastaid harjutanud väikeste ja veel väiksemate parteide vahel laveerimist ja läbirääkimiste kunsti, püüab kõiki võimalikke kavalusi kasutada, et Trumpile meeldida.

Ma arvan, et Haagi tippkohtumise parim võimalik tulemus oleks see, kui sealt ei tuleks mingit «breaking news’i». Kui ei tuleks ühtegi sellist väljaütlemist, mis kogu maailma meediat üles keeraks. Sest kui see juhtub, siis see oleks ilmselt mingi Trumpi avaldus – ja see ei pruugi isegi NATOga seotud olla, vaid mõni isiklik reaktsioon mõnele maailmas toimuvale sündmusele. Ehk hoiame pöialt, et midagi sellist ei juhtu – siis oleks juba hästi.

Teine väga oluline asi – nii Eestile kui NATOle tervikuna – on see, et tippkohtumise lõppavalduse esimeses osas oleks selgelt väljendatud tugev transatlantiline side. Me peame maailmale andma sõnumi, et NATO on ühtne. See tähendab, et ka Trump peab sellele alla kirjutama. Ja just see on oluline – et NATO, 76-aastane maailma tugevaim sõjaline organisatsioon, on jätkuvalt kõige tugevam. Sõnad on siin olulised.

Kolmas sõnum, mis sealt peab tulema: kõik NATO riigid otsustavad tõsta oma sõjalise kaitse eelarvet. Ma rõhutan – sõjalise kaitse eelarvet. Tänane eesmärk on 3,5 protsenti. Ma ei usu, et selleni reaalselt jõutakse, ega ka seda, et kokkuleppeni jõutakse, aga vähemalt peaks see olema deklaratsioonis sees. See 3,5 protsendi eesmärk peaks minema sõjaliseks riigikaitseks – mitte teedeks ja sildadeks, mitte metsaks. Praegu pannakse sinna alla igasuguseid asju, mis on pigem «slikerdamine» ja meile kahjulik. Kui see kõik tuleb – ja kui Trump saab öelda, et «mina tegin» – siis saabki seda tippkohtumist lugeda õnnestunuks.

Ja neljas, eriti oluline sõnum – Ukraina kontekstis. Kuigi seekord NATO-Ukraina tippkohtumist ei toimu, toimub vaid välisministrite formaadis, siis peab ikkagi tulema selge sõnum: NATO on endiselt Ukraina selja taga sõjas Venemaaga.

Ma ei usu, et Ukraina saab seekord selliseid sõnumeid nagu Bukaresti või Vilniuse tippkohtumisel. Mingit konkreetset liitumisperspektiivi ma praegu ei näe – isegi Euroopa riigid ei taha või ei julge seda hetkel anda. Aga vähemalt üks selge sõnum: me seisame Ukraina sõjalise jõu taga üheskoos – seda on vaja. Seda on vaja nii Venemaale kui maailmale, sest kogu asi käib praegu tegelikult selle ümber, kas me ise usume NATOt – ja veel enam, kas Putin usub NATOsse. Putini usku NATOsse tuleb tugevdada.

Ütleme, et teie versioon vastab tõele ja Haagi tippkohtumisel midagi väga konkreetset ega tabavat ei otsustata. Kas see siis nõrgestab Putini usku NATOsse ja kas Trumpi jaoks on selline sümboolne asi piisav?

Ei, see 3,5 protsenti on umbes kakssada miljardit eurot Euroopa riikidele, see on väga palju raha…

Te ütlesite, et ka selle 3,5 protsendini tegelikult paljud riigid ei jõua.

Sõnumini jõutakse. Ma olen selles üsna kindel. Küsimus on lihtsalt, mis ajal ja millal need riigid sinna reaalselt jõuavad. Võib-olla ütleb näiteks Hispaania, et meie jääme sellest kõrvale – midagi sellist.

Aga oluline on, et üldine sõjalise eelarve kasv Euroopa riikides – ja ka Kanadas – toimuks. Kanada jookseb siin praegu ikka lati alt nii läbi, et isegi pea ei puutu vastu latti.

Meile on tegelikult tähtis see, et just Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Kanada tõstaksid oma kaitsekulutusi märgatavalt. Need on suured riigid. Väikesed võivad siin «labaselt välja pugeda». Eesti võib panna 10 protsenti, aga kui suured ei panusta, siis lõpptulemus ei ole eriti soliidne.

Ja samas – ma väidan näiteks ka seda, et britid, kes just tulid välja oma nn kaitsekavaga, kus öeldakse, et nad tõstavad kulutused 2,5 protsendini – siis lihtsalt ei ole neil põhimõtteliselt võimalik kohe pärast seda tõsta veel 3,5 protsendi peale. See lihtsalt ei ole realistlik. Nad on juba pikka aega pingutanud selle 2,5 protsendi nimel. Nii et nemadki ei ole väga entusiastlikud 3,5 protsendi idee suhtes.

Las nad nüüd seal kaklevad selle üle. Mina räägin seda, mida mina tahan näha. Ma tahan näha, et kõik need sõnumid, mis sealt tippkohtumiselt tulevad, tugevdavad usku NATOsse – nii meil endal kui ka Putinil.

Räägime ka natuke sellest, mida meist keegi ei taha näha. Donald Trump on nüüd pool aastat olnud president. Kogu selle aja jooksul on ikka ja jälle räägitud sellest, kas USA tahab NATOst välja tõmmata või mitte. Kas see ei ole enam pelgalt mõte, millega mängida? Või arvate, et see võiks Trumpi puhul olla reaalne oht?

Mina ei ole kuulnud seda, mina ei tea, kust te kõik võtate seda. Kui mina loen läbi kõik Trumpi säutsud – mitte ükski neist ei ütle, et ta tahab NATOst välja tõmmata. Ka need inimesed, kellega ma räägin – kongresmenid, kellega meil just oli kohtumine, kellega suhtleme, kelle juures Ameerikas käisin – mitte keegi ei ütle seda. Kellelegi ei tule see isegi pähe.

Mida Trump on öelnud, on hoopis see: ma ei kaitse neid, kes ei maksa. Mis on iseenesest õiglane, eks ju? Miks peaks aktsepteerima neid «kaasa kulgejaid», kes ise sisuliselt ei panusta?

Eriti see diskussioon, et «aga mis meie sotsiaalriikidest siis saab», on täiesti naeruväärne. 1990. aastatel panustasid Euroopa riigid 4–5 protsenti SKTst kaitsekuludesse külma sõja tipul. Ja ometi ehitasid just need samad riigid üles maailma kõige tugevama sotsiaalse turvavõrgustiku – sotsiaalriigid, sotsiaalse turumajanduse.

Iga kord, kui sellest räägitakse, ütlen ma sama: miks te arvate, et Eesti pensionär vajab vähem pensioni? Või et Eesti emad ei taha laste jaoks toetust? Vastupidi – tahavad! Me peaksime tõstma lastetoetust, mitte vähendama. Aga me tõstame ka kaitsekulutusi, sest julgeolek on meie jaoks oluline. Kõik teised sotsiaalsed kulud on mõttetud, kui meil ei ole riiki, mida kaitsta.

See algne argument tuleb ikka ja jälle välja tuua. Seda tuleb kogu aeg meelde tuletada ja selgitada. Ja teine asi, mida peab alati ütlema – mis on alternatiiv, kui Ukraina kaotab? Mis juhtub, kui meil on 40 miljonit vihast, sõjas väljaõpetatud ukrainlast, kellel on Euroopa üks suuremaid maavarade ressursse – ja nad lähevad üle Vene poole? Kuidas see meid siis aitab? Sellest tulebki kogu aeg rääkida.

Kuuldavasti tehakse praegu juba 18. sanktsioonide paketti. Mis selles ikkagi sisaldub ja mida see hõlmab?

No natuke peaks kõigepealt selgitama, miks neid sanktsioonide pakette nii palju on ja miks see aega võtab. Euroopa õigusriikide kogukond tahab teha kõike õigesti ja õiglaselt – ja ausalt. Kõikide nende sanktsioonide taga on meeletu töö juristidelt, kes peavad tegema kõik need meetmed vettpidavaks. Et kui pärast minnakse rahvusvahelistesse kohtustruktuuridesse raha tagasi nõudma, oleks meil kaitse olemas – et see, mida me tegime, ei läheks hiljem meile endile kulukaks.

Ja eks need sanktsioonid käivad enam-vähem ikka samade asjade pihta, mis meile praegu muret teevad. Näiteks: eelmisel aastal maksis Euroopa Liit Venemaale maagaasi eest 22 miljardit eurot. Samal ajal toetasid Euroopa Liidu riigid Ukrainat sõjaliselt 18 miljardi euro eest. See on ju skisofreeniline – ühe käega anname raha Venemaale sõdimiseks, teise käega toetame Ukrainat. See on jabur.

Nii et pihta tuleb lüüa nendesse kohtadesse, mis päriselt haiget teevad. Ja ega sanktsioonid ei tööta ideaalselt, aga nad siiski töötavad. Lihtsalt seal on pidevalt augud sees – ja need tuleb jälle uuesti kinni panna.

Selles uues paketis on muuhulgas Vene pankade vastased sanktsioonid – vist 22 panka on veel nimekirjas, kelle vastu need kehtestatakse. Samuti tuleb sanktsioneerida Euroopa Liidu panku, nagu näiteks Raiffeisen Bank Austriast, kes jätkuvalt opereerivad Venemaal. Euroopa Liidu pankade vastu tuleb vajadusel samuti samme astuda.

Ja muidugi kõige tähtsam asi – saada nafta hind alla. Lähis-Ida konflikt tõstab praegu nafta hinda, mis on Venemaale kasulik. G7 riikide huvi peaks olema see hind viia võimalikult madalale – neljakümne või neljakümne viie dollari peale barrelist. See võtaks Venemaalt selle õhu välja, millega nad Ukrainat ründavad.

No ja siis on muidugi varilaevade teema – seal on jälle sees mingi nelisada laeva või mis iganes see number on täna.

Varilaevastik on hea näide sellest, et Venemaa tegelikult kasutab ka kolmandaid riike selleks, et nende varilaevad saaksid tegutseda – oma naftat vedada ja nii edasi. Kas me lõpuks jõuame selleni, et Euroopa Liit hakkab sanktsioneerima ka kolmandaid riike või neid kuidagi survestama?

Ma olen kindel, et mingil hetkel me selleni ka jõuame. Aga tuleb ka öelda, et tegelikult pankade ja kolmandate riikide pankade survestamine on juba praegu plaanis ja arutelul – vähemalt mingis ulatuses. Nii et liigume samm-sammult.

Veel kord: sanktsioonid töötavad. Nad töötavad sellepärast, et muidu oleks Venemaa sõjaline aparaat täna palju suurem ja võimsam. Kas need töötavad hästi? Ei tööta. Kas seal on auke? On küll. Kas neid tuleb kinni toppida? Absoluutselt. Aga kui me üldse mitte midagi ei teeks, siis see ei aitaks meid ju üldse.

Ehk me peame kogu aeg juurde tegema, kogu aeg uusi piiranguid peale panema. Rääkima ameeriklastega, et nad tuleksid ka kampa. Ameerika kongresmenid on tegelikult väga valmis meiega kaasa tulema. Nüüd ootame, mis saab vahevalimistest Ameerika Ühendriikides. Aga kogu see tegevus tervikuna ikkagi töötab. Tuleb lihtsalt teha rohkem.

Kui nüüd laias plaanis võtta – kaheksateistkümnes sanktsioonide pakett –, siis Euroopa ongi mitu aastat töötanud niimoodi, et me rühime samm-sammult selle eesmärgi poole. Euroopa suurim jõud on ju tegelikult tema majandus. Kas Euroopa suudab praegu seda majanduslikku jõudu niimoodi maksma panna, et see ei oleks Venemaale lihtsalt haav, vaid tõeline letaalne löök?

Euroopa kõige tugevam jõud ongi see – riikide kooslus, kes mõtlevad ühtemoodi. Aga kuna neid on 27, siis konsensuse leidmine ei ole nii lihtne nagu Venemaal. Sellepärast tulebki tegutseda jupikaupa, sammhaaval ja üha jõulisemalt. Ja sellega on Euroopa Liit tegelikult hästi hakkama saanud.

Juba esimestes sanktsioonipakettides – ma arvan, et siis kukkus Putinil tass käest, kui ta nägi, et isegi Küpros ja Kreeka istuvad laua taga ja kehtestavad sanktsioone Venemaa vastu. Me oleme sellega jõudnud väga kaugele.

Aga igas riigis on ka opositsioon nendele sanktsioonidele. Igas riigis on inimesi, kes on veendunud, et Venemaaga tuleks majandussidemeid arendada – sest see on meie inimestele kasulik. Ja ongi kasulik, kui me suudaksime seda teha ilma ohuta.

Aga uskuge mind – see on natuke nagu narkomaania. Vene gaas on väga hea võrdlus. Aastaid anti seda odavalt, et sõltuvus tekiks – just nagu narkosõltuvuses. Sakslased saidki odavalt kätte, harjusid ära. Ja nüüd on nad sõltuvuses. Neil on keeruline isegi tass kohvi joomata jätta, kui sanktsioonid tulevad – sest see puudutab kas tootmist või tarnet või midagi muud. Kõik see mõjutab majandust. Aga sanktsioonid tulevad. Ja see ei ole midagi sellist, mida ei suudetaks teha – kui tahetaks, siis suudetakse küll.