SÕJASTUUDIO ⟩ Neeme Väli: ilmselt tulevad venelased ka esmaspäevasele kohtumisele madalatasemelise delegatsiooniga

Kindralmajor reservis Neeme Väli rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et ilmselt tuleb Venemaa ka esmaspäeval Istanbuli kohtumisele vaid ametnike delegatsiooniga. Samuti ei ole näha, et seal võiks toimuda mingi läbimurre.

Kaks päeva tagasi juhtis Ukraina president tähelepanu sellele, et venelased on hakanud tooma täiendavaid vägesid Sumõ oblasti piiridele. Mida võiksid venelased seal Sumõ piiridel korraldada?

Need numbreid, kui palju seal sõdureid võiks olla, on avalikkuses olnud erinevad, räägitakse, et neid on seal 50 000–100 000. Kui palju sõdureid seal päris täpselt on, seda me loomulikult ei tea. Selge on see, et Venemaa valmistub erinevateks sammudeks ja kindlasti ei tohi ära unustada, et paralleelselt sõjategevusega käib ka poliitiline ja diplomaatiline tegevus. Need on omavahel väga tihedalt seotud. Ma ei usu, et Venemaa plaanib seda rünnakut puhtalt sõjalisest vaatepunktist. Kui midagi ette võetakse, siis on see kindlasti seotud käimasolevate läbirääkimistega. Kõige levinum sõnum, millega põhjendatakse tegevusi Sumõ ja Harkivi suunal, on niinimetatud puhvertsooni loomine Vene territooriumi kaitseks.

Mida puhvertsooni loomine tähendab?

Klassikaliselt tähendab see, et kui on vaja kaht vaenupoolt lahutada, siis luuakse sinna vahele selline piisava laiusega tsoon, et sõdivate poolte relvasüsteemide kaugtuli üksteiseni ei ulatuks. Laiuselt peaks see siis olema kusagil 30–40 kilomeetrit. Tavaliselt on sellisel juhul ka keegi kolmas osapool, kes oleks neutraalne, suudaks olukorda jälgida ning kui tuleb mingi vahejuhtum, siis hinnata, kelle süül see toimus. Venemaa lähenemine sellisele puhvertsoonile on muidugi eripärane, kuna nemad loovad puhvertsooni ise ja kolmandaid osapooli ei kaasa. Loomulikult püütakse seda puhvertsooni luua Ukraina territooriumi arvelt.

Osa analüütikuid on juhtinud juba tükk aega tähelepanu sellele, et mingisugune venelaste pealetung juunis siiski tuleb, teised jälle ütlevad, et Venemaal pole selleks jõudu.

Jõududega on Venemaal tõepoolest üsna kehvasti. Kui me vaatame kasvõi selle nädala lahingutegevust, näeme, et intensiivsus ei ole enam nii suur, kui see oli veel nädal või kaks tagasi. Kaotuste arvud on ka väiksemad, kuigi lahingkontakte on päris palju. Ilmselt on see osaliselt tingitud ka sellest, et Venemaa kasutab väga intensiivselt kombineeritud väikeste üksuste sisseimbumise ja droonide intensiivse kasutamise taktikat. Sellest tingituna ei ole kaotused elavjõus enam nii suured, sest sellist massi korraga peale ei aeta.

Kui aga küsida, kas Venemaal jätkub jõudu mingil ajahetkel ka suuremat rünnakut teha, siis ma arvan, et kui ta mõnda aega peab sellist lahingupausi ja elavjõudu ning tehnikat koguneb, siis ilmselt rünnata siiski suudetakse. Iseasi, missuguses mastaabis.

Uue vaherahu läbirääkimiste kuupäevana on välja käidud esmaspäev, 2. juuni, mil venelased on teinud ettepaneku kohtuda Istanbulis. Mida me venelaste tingimustest teame?

Lavrovi väljaütlemised siin eelneva paari päeva jooksul ju ikkagi indikeerivad seda, et laululeht on jätkuvalt seesama. Kõik need nõudmised ja niinimetatud juurpõhjuste likvideerimine on jätkuvalt laual. Kui võrrelda Ukraina ja Venemaa käitumist, siis Ukraina andis oma memorandumi Venemaale juba üle, aga Venemaa seda jätkuvalt teinud ei ole. Nüüd võibki juhtuda nii, et kui 2. juunil Istanbulis kokku saadakse, siis Venemaa teab, millised on Ukraina mõtted ja kuidas Ukraina näeb selle rahu saavutamist, aga ukrainlased kuulevad venelaste ettepanekutest alles Istanbulis ja see on Venemaale väga mugav. Selge on see, et seal kohapeal ei ole ju võimalik kõigele vastata ja kui ukrainlased soovivad võtta aega, et Venemaa ettepanekutega tutvuda, siis Venemaa kindlasti süüdistab neid läbirääkimistega venitamises.

Kogu see protsess ongi natuke äraspidine, sest tegelikult on vaherahu ju selleks, et käia välja rahulepingu tingimused ja nende üle läbi rääkima hakata.

Täpselt nii ja minu arvates on Euroopa siin käitunud ikkagi üsna selgrootult. Kui minna tagasi selle läbirääkimiste protsessi algusesse, siis Euroopa liidrid ju ütlesid välja, et kõige eeltingimus ongi vaherahu kehtestamine. Täna ei räägi sellest enam eriti keegi, aga juba tuleb läbirääkimiste teine voor. Venemaa on väga edukalt suutnud mängida nii, et tema käes on initsiatiiv. See on selline libainitsiatiiv, mille eesmärgiks ei ole mitte midagi ära teha, vaid pigem pikendada seda läbirääkimiste aega ja igatpidi seda õõnestada.

Euroopa ei ole kahjuks jäänud oma esialgsetele seisukohtadele kindlaks. Venelastele tuleks siiski väga kindlat öelda, et esimene samm on tingimusteta vaherahu ja kui see on kehtestatud, siis alles hakkame vaatama, mis oleksid need võimalikud tingimused läbirääkimiste alustamiseks.

Eelmisel kohtumisel panid venelased välja suhteliselt madala taseme delegatsiooni, kes esmaspäeval Istanbulis kohtuda võiksid.

Mina ennustaksin, et see jääb jätkuvalt ametnike tasemele, kuna see on praegu Venemaa võetud suund. Samuti ei ole näha, et seal võiks toimuda mingi läbimurre. Kui aga läbimurret ei eeldata, siis ongi hea, et kohal on sellised väiksemad ametnikud, keda siis hiljem on vajadusel võimalik süüdistada.

Kuna aga Venemaa ei soovigi sellelt teiselt kohtumiselt mingit läbimurret, siis ilmselt pannaksegi lauale nõudmised, mis sisuliselt tähendavad Ukraina kapituleerumist, millega ei saa ei Ukraina ega ka lääneriigid kindlasti nõus olla.