OTSE POSTIMEHEST ⟩ Päästeameti peadirektor: meil pole raha ei ohuteavituse edasiarendamiseks ega inimeste evakueerimiseks

Päästeameti peadirektor Margo Klaos rääkis Postimehe otsesaates, et ohuteavituse süsteemi testimine ei läinud hästi ja tegelikult oli see suur pettumus. Samal ajal kui kaitsevägi saab tublisti raha, on elanikkonna kaitsmiseks tehtud vaid üksikuid rahasüste. 

Eelmisel nädalal käivitati Eestis esimest korda ohuteavituse süsteem, kuidas meil läks?

Meil olid sellele testimisele väga suured ootused ja koos Eesti inimestega oleme ka meie ikkagi üpris pettunud, et see ei läinud kaugeltki nii hästi, kui me soovisime. Saime teada päris palju nõrku kohti, mis selles süsteemis veel on. Nüüd üritame nii kiiresti kui vähegi võimalik need asjad korda teha, et tulla varsti välja korras süsteemiga.

Üks asi on see, et kõik sireenides ei käivitunud, teine asi aga, et neid on ikkagi väga vähestes kohtades.

Kahtlemata on praegu Eestis sireene veel väga vähestes kohtades. Selle testimise üks eesmärke selle oligi saada aru, kas need 22 linna, mida me oleme juba sireenidega varustanud, paiknevad piisava tihedusega. Kuigi meil oli ette valmistatud ka helitugevuse mõõtmise meeskond, siis paraku seda tulemust me teada ei saanud, nii et peagi tuleb kõike uuesti testida. Oleme praegu jõudnud sireenide paigaldamisel esimese etapini.

Miks neid kohti, kus sireenid asuvad, on ainult 22?

Esimene etapp on väga otseselt seotud eelarvega. Saime kolm aastat tagasi raha vaid selleks, et teha ära need samad 22 linna. Oleme taotlenud vahendeid ka järgmiseks perioodiks, aga hetkel selleks veel rahastust ei ole. Nii et me praegu isegi ei tea, kas see võrk läheb tihedamaks või mitte. Loodame siiski, et saame Eesti inimeste hoiatamiseks piisavalt hea ja tiheda sireenivõrgu, et inimesed, kes on ohu ajal väljas, kindlasti neid sireeni kuuleksid.

Sireenid ju iseenesest ei ütle, mis on lahti, see selgitus pidanuks tulema sõnumiga, paraku jäid ka sõnumid hiljaks?

Eks me peame Eesti inimestele selle sireeni tähendust ka õpetama, sest viimased 30 aastat ei ole meil põhjust olnud sireenidest väga rääkida. Meil on küll mõned suurõnnetuse ohuga kemikaaliettevõtted ja nendes piirkondades elavad inimesed teavad või vähemalt võiksid teada, mida sireen tähendab, aga sireen kannab tegelikult sõnumit. Sireen ütleb seda, et välitingimustes on ohtlik ja tuleb kiiresti minna siseruumidesse. Nii et sireeni tähendus on, et varju siseruumi ja mine otsi lisainformatsiooni.

Tegelikult see SMS-i saatmine õnnestus. See oli toimiv lahendus, kuna see jõudis inimesteni. Me teame, et SMS-i saatmine suurele hulgale inimestele võtabki aega. Oleme SMS-i kolm aastat kriisiolukordades kasutanud ja kui inimeste hulk, kellele sõnum saadetakse, ei ole väga suur, siis me saame seda kasutada. Ta jõuab päris ilusti ja kiiresti kohale. Suure hulga inimeste teavitamiseks on aga SMS siiski natuke aeganõudvam lahendus. Me soovime, et võimalikult paljud inimesed tõmbaksid endale mobiiltelefonidesse ohuteavituse äpid, kas siis «Eesti» äpi või «Ole valmis!» äpi ja veel parem kui mõlemad. Nende kaudu toimub info saatmine juba ilma ajalise viivituseta.

Teavituste saatmise kohta on mõned spetsialistid juba avaldanud arvamust, et oleme valinud selleks lahendus, mida üldiselt väga ei kasutata, et enamus riike kasutavad hoopis teistsuguseid süsteeme, kas me oleme valinud valesti?

Me kindlasti ei ole valinud valesti. Need kaks peamist varianti, mida mobiilisüsteemid üldjuhul toetavad, ongi kas kärjeteavitus või SMS-i põhine lahendus. SMS-i põhine lahendus sai valitud seetõttu, et see on ainuke kanal, mis jõuab päriselt kõikidesse telefonidesse ja kui inimene kiiruga oma telefoni korraks ka näpib, siis see sõnum jääb talle sinna alles. See toimib väga hästi olukordades, kus ei ole korraga vaja saata teavitust miljonile või pooleteisele miljonile inimesele.

See teine teine lahendus toimib natukene teise nurga alt, aga samamoodi hästi. Täiesti võimalik on kasutada ka mitut lahendust. Arvan, et need praktilised kogemused, mida me praegu oleme saanud, annavad meile mõtlemisainet järgmise valiku koha.

Kui me aga vaatame näiteks Ukraina kogemust, siis sellisel juhul ei räägita niivõrd sellest, kas saata see või teistsugune sõnum, vaid inimestel, kes elavad kriisiolukorras, ongi olemas mobiilirakendused, mis on kõige kiirem kanal, mille kaudu inimesi teavitatakse.

Meil tõsteti ju riigikaitse vajadust silmas pidades makse, aga tundub, et elanikkonna kaitsesse see ei jõua, mis meil rahapuuduse tõttu tegemata jääb?

Kui me vaatame kuidas ja mille jaoks me oleme viimase kolme aasta jooksul eelarvevahendeid saanud, siis vahetult pärast täiemahulise sõja algul Ukrainas, tuli päästeametile ja ka laiemalt nendesse valdkondadesse, mis elanikkonna kaitsega tegelevad, ühekordne, aga käivitamiseks täiesti arvestatav rahasumma, millega oli võimalik kriisivalmidust tõsta.

Paraku oleme ilmselt Euroopas ainuke riik, kellel jätkuvalt ei ole elanikkonnakaitse õiguslikult lahendatud ega kellegi ülesandeks pandud. Selle asemel pannakse ühekordsete eelarvesüstidega erinevatele asutustele mingeid ülesandeid. Kahjuks ei ole nende aastate jooksul ei varjumise, evakuatsiooni ega ka ohuteavituse edasiseks arenguks praegu lisavahendeid veel leitud.

Meil on mõned varjumiskohad ja üks näidisvarjend, seda on ilmselt vähe?

Varjumise teemaga on nii, et oleme pea kolmkümmend aastat järjest otsustanud, et me sellega ei tegele. Viimased kolm aastat on päästeamet koos kohalike omavalitsustega ja järjest rohkem ka eraettevõtetega otsinud neid hooneid, mis oleksid tänavalt hästi ligipääsetavad ja mis võiksid inimestele varju pakuvad. Selliseid hooneid on üle Eesti juba mitusada. Kui võtame selle järgi, kui paljud inimesed sinna sisse ära mahuks, siis see on suurusjärk 16 protsenti Eesti elanikest. See on siiski arvestatav inimeste hulk ja mõeldud ennekõike neile inimestele, kes on sireenide käivitumise ajal kusagil linnaruumis. Nemad saavad sireeniga hoiatuse, et mine kiiresti kuskile siseruumi. Selleks, et oleks kuskile minna, on meil on kaardistatud vähemalt mingi hulk avalikke varjumiskohti.

Varjendeid Eestisse tõesti ei ole. Neid pole kaua aega rajatud ja me väga ootame, et tuleks poliitiline otsus, neid teha. Ma väga loodan, et meil tuleb uute hoonete ehitamisel varjendi rajamise nõue.

Kas meil on olemas inimeste evakueerimise plaanid juhuks, kui vaenlased tungivad Eesti territooriumile?

Oleme ette valmistanud evakuatsiooniplaanid ja neid juba mitmel õppusel ka läbi mänginud. Seda on mõneti keeruline teha, kuna vabatahtlikke, kes on valmis meiega koos selles osalema, on raske leida. Me küll teame, kuhu inimesi sellisel juhul evakueerida, aga see kõik ei ole veel kaetud vajalike ressurssidega. Samas me teame, kuidas seda teha ja mingi hulga inimeste evakueerimisega saame ka hakkama. Paraku mitte veel sellega, et evakueerida suur hulk inimesi ja anda neile peavarju.

Olete korduvalt nimetanud, mida veel elanikkonna kaitseks teha oleks vaja, aga raha ei ole, kui palju te vajate, et teha ära kõige kriitilisemad asjad elanike kaitsmisel?

See suurusjärk oleks mõne aasta jooksul mõnisada miljonit. Just nii palju oleks vaja selleks, et liikuda samas rütmis kaitseväe sõjalise riigikaitse arenguga. Nii et mõned sajad miljonid eurod on need, mis on vajalik väga kiiresti sellesse valdkonda sisse panna.

See tundub ikka imelik, et kui me oleme andnud kaitseväele nii palju raha, siis inimeste kaitsmiseks raha ei leia?

Loodan, et sellised vahendid leitakse.