INTERVJUU ⟩ Ragnar Klavan: minu jaoks on treener võrdne õpetajaga

Reedel oli Postimehe otsestuudios külas endine Eesti jalgpallikoondise kapten ja Eesti legendaarseim jalgpallur Ragnar Klavan, kes on otsustanud astuda uude rolli ja kandideerib Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks. Rääkisime tema visioonist, Eesti jalgpalli tulevikust ja sellest, miks ta üldse selle sammu ette võttis. 

Intervjuu toimus omavahelisel kokkuleppel sina-vormis. 

Sul on selja taga pikk ja muljet avaldav jalgpallurikarjäär. Oled Tallinna Kalevi president, tegutsed äriga. Miks sul oli vaja seda kõike?

Kui räägin sellest põhjusest, miks ma isiklikult ja miks meie tiim selle teekonna ette võttis, siis tõsimeeli: ma usun, et Eesti jalgpalli potentsiaal on midagi rohkemat, kui ta praegusel hetkel on. Ja teine kindel põhjus on see. Täna on legendaarse mängija ja treeneri Uno Piiri ärasaatmine ja ta andis ühe intervjuu 21 aastat tagasi ja ma loen lihtsalt selle ette, mis ta käest küsiti, et hiljem ei saa keegi öelda, et ma siis panin sõnad valesti ja nad saavad hiljem järgi guugeldada. Kui ta lahkus meie seast, siis tuli see artikkel uuesti meediasse. Tema käest küsiti, millised on Eesti jalgpalli suuremad puudused. Tema vastus oli: «Häirib see, et Eesti Jalgpalli Liidus toimub liigne tsentraliseerimine. Flora osakaal jalgpalli liidus on ainuvõimu valdav. Tuleks avalikustada kõik toimingud, praegu jääb mulje, nagu toimuks tagatoa poliitika.» Ja see on see teine põhjus, mille pärast siis mina astusin jalgpalliliidu juhatusest tagasi ja võtsin selle teekonna ette, et pakkuda alternatiivi praegusele juhtimisstiilile.

Sa olidki ise jalgpalliliidu juhatuses. Mida sa seal nägid, mida seal tundsid, kuidas see juhtimine käib?
 
Eks Uno Piiri sõnad selles suhtes tabasid otse kümnesse. Ma ei olnud kahjuks varasemalt seda artiklit lugenud ja kui ma seda lugesin neli-viis päeva tagasi, siis ütlen – üle üheksakümne protsendi on need sõnad õiged. Ja see oli 21 aastat tagasi juba. See tähendab, et see asi on samamoodi liikunud 20 pluss aastat ja ma arvan, et meil ei ole aega kaotada, kui me soovime teha kvaliteedi tõusu. Mina isiklikult ja minu tiim usume, et potentsiaal on Eestis olemas.

Kõige tähtsam päev on 19. juunil, kui on valimised. Valimiseelne teekond on olnud päris intensiivne, ma kujutan ette. Aga samas paberil ei ole seis just kiita. Vähemalt Aivar Pohlak ise ütleb, et tal on umbes 70 häält. Mis su enda tunnetus on, kas see on objektiivne pilt asjast?

Võib olla tõesti, kui selle mängu otsustaks kandideerimiseks üles seatud allkirjad. Väga paljud neist andsid oma hääle sinna paberile ära juba oktoobris või novembris, kus ei olnud teist kandidaati. Mina tulin selle avaldusega välja 10. detsembril. Ja teiseks ei olegi meie jaoks eesmärk olnud neid varasemaid antud allkirju ümber konverteerida. Selles suhtes me saime need vajalikud hääled. Toetus oli olemas, et minna järgmise taseme mängu ja sealt edasi liikusime liikmete juurde. Eile ja üleeile, olles käinud Valgas ja Põlvas – see on igapäevane töö minu jaoks kohtuda liikmetega ja mitte lihtsalt telefoni teel, et «noh, viskad seal allkirja või ei viska». Ma elasin põhimõtteliselt terve täiskasvanuea elu välismaal, aga nüüd viimased neli aastat olen Eestis tagasi olnud ja väga paljude liikmetega ei olnudki varem kohtunud. See on väga tähtis, sest kui me soovime, et meil tekiks innovatsioon, nagu mina ja mu tiim oleme välja öelnud, siis innovatsiooni tekkimise üks suur põhjus on koostöö ja inimestega suhtlemine, koostöö ja usalduse tekitamine on väga-väga tähtis.

Sina ja Aivar Pohlak olete valinud täiesti erinevad meetodid selle kampaania jaoks. Et sina oled avalikkuse ees kogu aeg, räägid, suhtled. Aivar Pohlaku puhul me ei tea tegelikult, mis tema programm on. Kui sa suhtled klubidega, mis nemad ütlevad? Kas lubatakse siis kottidega jalgpalle või kuidas see kampaania käib teiselt poolt?
 
Ma ei hakka seda saunajuttu siin rääkima, mis keegi ütles – see ei ole meie jaoks kunagi olnud kampaania või kandideerimise osa, et me soovime Aivar Pohlaku vastu võidelda. Jah, paratamatult see on kahe mehe võitlus ja see kontekst pannakse sinna külge, aga meie põhjus kandideerida oli see, et me usume Eesti jalgpalli ja meil ei ole aega neli aastat enam oodata. Nii palju, kui ta on ajakirjanduses kommenteerinud seda teemat, siis ta on üsna karm olnud. Jällegi sellise juhtimisstiili või mõttemaailma erinevus. Kui Eesti Jalgpalli Liidu liikmed soovivad selle väikese pisku kätte saada enda rahast ja sellega rahul olla, siis see on üks küsimus. Aga kui nad soovivad ikkagi, et kõik oleks aus ja läbipaistev – kogu selles rahastus, mis neil on võimalik saada, siis ma arvan, et pallikotti ei ole nagu piisav. Võib-olla on siis liiga odavalt see hääl ära antud.

Lugesime siin hiljuti Õhtulehest nende suurt tehtud tööd. Nad helistasid jalgpalliliidu liikmetele ja sealt peegeldus välja, et jalgpalliliidus on ka selliseid klubisid, mis ei tegelegi jalgpalliga, vaid näiteks hoopis piljardiga. Kui sa nüüd peaksid võitma, kas jalgpalliliidu struktuuris peaks midagi üle vaatama või kas peaks midagi ümber tegema?

Jaa, kohe kindlasti. Kes 19. juunil võidab või kaotab, see ei omagi tähtsust, aga jalgpalliliidu liikmetena peame selle vastutuse kohustuse võtma, et liikmete nimekiri korda teha, et reaalselt ka Eesti jalgpalli panustavad klubid oleksid need liikmed, kes siis lõpuks otsustavad, mitte ei otsusta mängu nagu sa just mainisid, pigem piljardiga tegelevad inimesed või siis «tühjade riiulite-sahtlite» liikmed.

Viimasel nädalal te korraldasite meeskonnaga «Jalka kärajate» üritusi. Selgita natukene, mis üritus see selline oli ja millist tagasisidet sa sealt said.

Jah, ja vanas eesti keeles tähendas «kärajad» seda, et need olid tähtsad rahvakoosolekud-kokkusaamised, kus arutati ainult tähtsaid asju. Meie jaoks olid need siis arutelud Eesti jalgpalli tuleviku üle – mis saaks seal paremini minna, mis on hästi tehtud. Ma ütleks, et need olid väga toredad. Esiteks kokkusaamise eesmärgil ja ka mõtete suhtes. Ma ei ütle, et need kolm tundi Tallinnas ja kolm tundi Tartus lahendasid ära kõik Eesti jalgpalli probleemid. See kindlasti ei lahendanud kõike ära. Lihtsalt oli hea kaardistada ja inimestel on hea rääkida, mis nende mõtted on. Me kategoriseerime ära, mis on oluline, väga oluline ja unistus – unistus on ikka selline, et kohe neid vilju sealt ära ei nopi. Kõige suuremalt läks ideede valdkonda «oluline» ja «väga oluline», mis on praegusel hetkel võimalik ära teha. See on ka mõnes mõttes mentaliteedi muutus või rõhuasetuse muutus. Arvad, et Eesti jalgpall võiks tõusta maailma viiekümne parima hulka, kui teeme veel 20 halli juurde või täidad mõne suure unistuse, kuid tegelik ja reaalne olukord on see, et on väga palju lihtsaid asju, mida on väga lihtne ära teha.

Kes see kogukond on, kes nendel üritustel kohal oli? Kas need olid klubide esindajad, lapsevanemad või lihtsalt jalgpallihuvilised?

Suurem osa olid jalgpalliklubid. Seal oli endiseid mängijaid, praeguseid mängijaid, erinevatel klubi tasanditel funktsioneerivaid ametnikke ja kohtunikke. Oli ka mõni väga-väga kaasa rääkiv lapsevanem. Oligi väga hea kaardistamise mõttes, kus inimesed tulid keskkonda, kus nad tundsid ennast turvaliselt ning vabalt ja said kõik ideed lendu lasta ja lõpuks siis kaardistati ära – see oli minu jaoks heureka-moment. Olles tagasisidet saanud nende inimeste käest, siis neil oli täpselt sama tunne.

Lähme programmi juurde natukene sisulisemalt ka. Üks väga suur fookuspunkt on treeneritel ja nende tasustamisel. Räägi natukene see mõte lahti, et miks see on vajalik ja kuidas seda teha.

Esiteks tuleb aru saada, kes need treenerid meie jaoks siin ühiskonnas on. Minu jaoks on treener võrdne õpetajaga. Kui vaadata näiteks meie põhjanaabrite haridussüsteemi maailma tippu jõudmist, siis reformid tehti ära 80ndatel ja 90ndatel, kus investeeriti inimestesse ehk õpetajatesse ja «betooni». Sama asi juhtus Eestis, kui panime fookuse haridusele ja nüüd me oleme maailma tipus, PISA testid ja kõik need näitajad kinnitavad seda. Fookus läks inimestele ehk õpetajatele ja siis «betooni». Tänapäeva kontekstis on see «betoon» muutunud, sest sinna juurde lisandub infrastruktuur, mis on seotud tehnoloogiaga.

Treenerid on alaväärtustatud selles suhtes, kuidas me näeme neid ühiskonnas ja teiseks ka finantsilise väärtustamisena. Väga super oli näha Eesti Korvpalliliidu uut arengukava, kus president Priit Sarapuu ütles, et fookus on treeneritel. Samamoodi tõi uus kergejõustikuliidu president Madis Kallas esile, et treenerid tuleb seada fookusesse. Spordialaliidud peavad seda jõuõlga koos kasutama ja selle teekonna ette võtma, rääkimaks nii valitsuse kui ka omavalitsustega, et väärtustamisest saaks reaalsus.

Selle sama tasustamise kohta ikkagi peab küsima, et kustkohast tuleb raha? Kas jalkaliidu eelarves on selline raha olemas?

Riigiga rääkimine ei ole ka selline paari nädala projekt, et noh, teeme ära ja tulevad rahad ja kõik on õnnelikud. Seda lobitööd ja huvitegevuse kaitset on vaja pikka aega teha spordialaliitudena. Jalgpalliliidu kontekstis kindlasti on seal ressurssi, kui me paneme treenerid fookusesse. Vaadates jalgpalliliidu eelarvet, mis on 17 miljonit, siis detailsemalt jalgpalliliidu enda tööjõukulud on 5,1 miljonit. Minnes Uno Piiri 21 aastat tagasi esitatud mõttemaailma juurde, liigub jalgpalliliit väga tsentraliseerituse poole. Seal on võimalik läbi vaadata, mis toimub. Tegevuskulud on 8,4 miljonit, seal sees on ka muud kulud, kus ei ole mingisugust infot juurde pandud. Need on aastast aastasse 500 000 – 800 000 euro vahel. Muidugi peame väga kriitilise pilguga vaatama, kui räägime meeste Premium Liigast ja selle kulust meile kui jalgpalliliidu liikmetele – see on 2,1 miljonit, kas see on praegusel hetkel luksus, mida me ei saa endale lubada, kui meil selgroog ehk treenerid on paigast ära? Mina ja mu tiim näemegi, et seal on ka ressurssi ja potentsiaali alaliidu sees reageerida.

Vajaminev summa, et treenerite palka tõsta 500 eurot bruto kuus on 1 miljon kuni 1,2 miljonit eurot aastas.

Kui me oleme suutelised ära lahendama selle motiveerituse taseme ja selle, et see treener saabki täiskohaga treener olla – aga see ei tähenda, et iga jalgpallitreener peab olema täiskohaga treener, vaid need head tugevad treenerid, suurusjärgus 150 treenerit, kes siis võtavad selle vastutava rolli enda klubides ja sinna juurde tulevad ka vabatahtlikud –  samamoodi on koolitamised väga tähtsad. Jalgpallitreenerite koolitus on üles ehitatud väga tugevalt UEFA koolituse peale. Teistel spordialadel on see ikkagi kõrghariduse omandamine, ja sealt nad liiguvad treeneriteks. Jalgpallis on minu nägemuse järgi suur probleem, et seda pedagoogilist tarkust seal ei ole nii palju juures ja see on probleem, mida me peame hakkama lahendama.

Ehk siis jalgpallitreenerid peaksid olema kõrgharitud.

Nad peaks kindlasti, kuna jalgpallisüsteem on erinev. Kvaliteedimärki jalgpallis üle Euroopa väljastab UEFA, mis on väga tugev, nii tehniliselt kui ka taktikaliselt. Nende treenerite areng on olnud samuti väga tugev, aga nad ei pea saama kõrgharidust ja sealt jäävad puudujäägid pedagoogilise poole pealt. Kui vaadata tänapäeva ühiskonda, kus meil on noored lapsed, on nad väga teistsugused. Meil on väga palju ATHd, kus on vaja teistsugust lähenemist. Sa ei saa öelda, et nüüd jookse kiiremini ja see probleem laheneb ära. Seal on vaja rohkemat pedagoogilist lähenemist ja see on just jalgpalli kontekstis oluline.​

Kui noorte pealekasvust rääkida, siis sellel küsimusel on mitu vaadet. Ühed arvavad, et see on pigem klubide vastutada, et iga klubi ise vaatab, kui paljude noortega tegeleb. Teised arvavad, et jalgpalliliit peaks kuidagi tsentraalselt koguma kokku talendikamad noored ja neid siis tõukama või kasvatama. Kumba sa pooldad?
 
Ma pooldan seda, et jalgpalliliit ei saagi olla see tsentraliseeritud ühing, kes siis muutub veel tsentraliseeritumaks. Ta peab lihtsalt neid klubisid ja liikmeid võimestama. Ta peab pakkuma neile erinevaid mudeleid ja lõpuks me peame aru saama, kui me räägime kas noorte eliidist või tippspordist, profispordist, et muidugi meie keskkond ei ole nii tugev kui võtta näiteks Hispaania, Itaalia või Taani. Meil ei ole nii palju seda rahvamassi, mille seas seda teha. Me peame hakkama kindlasti püramiidi kitsamaks viima. Vastutust kindlasti ei pea jalgpalliliit enda peale võtma, vaid jalgpalliliit peab pakkuma selle raamistiku ja need tingimused, et koostöö tekiks. Selle koostöö tekkimine on minu jaoks väga suur murekoht ja sedasama näitas ka, kui inspireeritud ja kuulda võetud olid inimesed siis seal Tallinna kärajatel ja seal Tartu kärajatel. See on see suund, et jalgpalliliit võimestab neid klubisid, klubijuhte ja treenereid. Jalgpalliliit ei saa igal pool seda tööd ära teha. Siis me peaks veel tugevama tsentraliseerituse tegema. ​​

Klubidel peab olema lihtsalt motivatsiooni tegeleda noortega.

Kohe kindlasti. Kõige kõrgem eesmärk meie kõigi jaoks ja see põhjus, mille pärast mina Eestisse tagasi tulin, kui mängijakarjääri lõpetasin – kõige uhkem tunne oli mul alati kanda Eesti koondise särki ehk Eesti koondise sportlik tase või see, mille pärast meie, kui kogukond ja fännid, lähme staadionile emotsiooni saama. See on üks tähtis osa spordi fenomenist. Me kõik soovime saada seda emotsiooni. Minu jaoks on ühed eredamad momendid noorusest tulevad spordist - à la Erki Noole Sydney 2000. Me lihtsalt oleme spordirahvas, meil on vaja seda sportlikku emotsiooni. Lõpuks ongi see, mille pärast me sinna staadionitele, saalidesse või kus iganes võistlustele läheme.

Sellest tippspordi osast me jõuame veel rääkida, aga enne seda, teine osa programmist, mis on nüüd välja käidud dokumendi kujul, on innovatsiooni pool ja tehniline areng. Mida täpsemalt jalgpallil vaja on?

Kõigepealt on vaja seda suunda, sest tehnoloogia ei toimi, kui sul ei ole kahte asja: ei ole inimesi ja ei ole suunda. Ja nüüd, kui meil ei ole suunda, kuidas me seda tehnoloogiat siis enda jaoks ära kasutama hakkame? See on siis väga raske. Ma ütlen seda sõna väga tehniliselt: see on see DNA ehk milliseid mängijaid me soovime kasvatada. Mis on siis Eesti jalgpallurite tugevused? Kuidas me saame nende tugevuste peale mängida? Kuidas me saame treenereid koolitada selleks, et nad arendaksid veel rohkem neid tugevusi välja? Lõpuks ongi nii, et kui see DNA on paika pandud ja me teame, milliseid mängijaid me tahame, siis muutuvad nad ka välisturgude jaoks atraktiivsemaks. Nüüd hüppan sinna, kus on välismängijad, noorte eliitmängijad või profimängijad, aga lõpuks ongi need, kes peavad välismaal läbi murdma. Selle kaudu tõuseb nende kvaliteet ja nad viivad meie Eesti A-koondised finaalturniiridele.

Ma lugesin sealt programmist välja sellise termini nagu «talendihalduse süsteem». Mis see täpsemalt tähendab? ​

Talendi haldussüsteem ja sinna juurde ka videoanalüütika süsteem kõikidele või suuremale osale noortetööl tegelevatele ja tippjalgpalli mängivate liikmete, klubide ja staadionite jaoks, kus me siis saame hakata kaardistama ehk sinna «lehtrisse» ajama neid asju, mida me soovime sealt kätte saada. Sellepärast ongi sinna «lehtri» otsa vaja saada DNA.

Infot me võime koguda ja lõpuks kehitame õlgu ning ütleme, et mis me sealt üldse kätte saime. Aga see talendi haldussüsteem aitab kogu aeg kaardistada, aru saada, kas meie noormängijad, kellesse oleme panustanud neli aastat, on õigetes suundades arenenud. See on valideerimine läbi tehnoloogia, et jah, me oleme liikunud edasi. Kõigepealt peame baastaseme paika panema, siis saame edasi liikuda, teha analüüsi ja hakata seda menetlema, kas me tegime õigeid asju. Praegu käib see kõik kõhutunde pealt. Ma arvan, et me oleme päris okeid, aga see ei ole süstemaatiline töö. Kui me tehnoloogiat enda kasuks ei hakka ära kasutama, siis me ei jõua teistele järgi. Meil on kaks suurt miinust: inimressursi puudus ja raharessursi puudus. Kui meil midagi loomulikumalt tuleb, siis on see tehnoloogia käsitlemine. Mille pärast meie väikeriik on maailmakuulsaks saanud? Läbi tehnoloogilise arengu. See on meie tugevus. Kui me selle kiirrongiga praegu kaasa ei lähe, siis ma ei tea, mis rong sealt veel peab tulema.

Digiküsimustest rääkides ei saa üle ega ümber VARist. Kas näiteks Premium Liigas VAR on ennast õigustanud? Kas see on seda raha väärt?

Selle luksuse üle peab tugevalt vaidlema. Mina ja minu juhtimisstiil ei ole see, et ma ütlen: «Nüüd VARi ei ole». See ongi liikmete arutelu ja hilisemates komisjonides, kus me siis arutame, et kust meil king pigistab kõige rohkem. Kas see on see, et meil on VAR või ei ole VAR? Või siis on ikkagi see suund, et meil on treeneritega tegemata töö, selle peame ära tegema. See on see kõige tähtsam arusaam ka VARi suhtes. Jah, see on ka tehnoloogia arengu suhtes, kui me suudame lähitulevikus ka paremat VARi pilti tuua. Praegusel hetkel on see küsitav Eesti meistriliigas, kus me kasutame seda VARi ja kus on väga tihti, et «kurat, me ei saanud head nurka kätte» – tekib küsimus, mille jaoks me siis nii palju kulutame, kui jääb ikka halle alasid sisse ja kohtunikud ei saa õiget otsust teha? Need on kindlasti argumenteerimise kohad.

Premium Liigal on ikkagi üks väga suur ja keskne probleem, et Eesti turg on väike. Klubidel on raske ise hüpet teha. Korvpalli ja võrkpalli käiakse kogu aeg vaatamas, jalgpalli puhul niimoodi ei ole. Kuidas seda parandada? Kas seda üldse saab Eestis parandada?

Üks osa sellest on kindlasti kogukonna tekkimine. Kui me räägime sellest, et fännid ja kogukond tuleks staadionile, siis on oluline ka taristu. Võtame näiteks, et kui korvpallisaalidel ja võrkpallisaalidel võtta seinad ja katus ära, siis kas oleks nii palju inimesi vaatamas? Sama kehtib ka jalgpalli puhul. Kui me tahame, et rohkem inimesi tuleks staadionitele, peab infra olema parem. Inimesed peavad tundma, et nad soovivad sinna tulla, mitte nii, et esimesed kolm kuud saad vaadata mängu lumehangedest, siis on korraks ilus hetk, aga mängime ka väga vähe jalkat. Ja edasi on vihm, mis muutub raheks ja jääks. On vajalik ehitada infra ja luua baas kogukonna tekkimiseks. See on sümbioos, kus mõlemad asjad saavad koos areneda. Ma arvan, et Eesti inimestel on suur spordihuvi ja jalgpallihuvi. Et tekiksid jätkusuutlike klubide jaoks tuluallikad, on vaja kogukonda, kes käib staadionitel, kes tarbib sinu klubi teenuseid.

On veel üks asi, mis inimesi sütitab, ja see on sportlik edu. Sa oled välja öelnud, et nii-öelda A-koondis võiks mingi aja jooksul kuuluda viiekümne parema hulka. Mis see ajaline perspektiiv võiks olla?

Selles suhtes ma ütlen ausalt ära, et nii ülbe ma olengi, et see, kui ma peaks osutuma valituks, siis see periood on kaks ametiaega kindlasti, sest neli aastat ei ole piisav. Ma arvan, et see ajaühik on ikkagi sinna kaheksa aasta juurde. Peame hakkama rohujuure tasandil pihta, sest meie selgroog ei kanna praegu ehk treeneritel on nii palju probleeme. Peame kõigepealt selle ära lahendama. Kahjuks AI ja robotitega ei saa veel jalgpalli mängida ja inimesed peavad mängima ehk me peame hakkama häid treenereid koolitama, kes omakorda toodavad häid mängijaid, kes lähevad varakult välismaale või tõstavad Premium Liiga taset. Läbi selle tekib selline ladvik, kus on A-koondise edu ja kui see A-koondist saadab edu, siis on ka meie jalgpall finantsiliselt tugevam. Mängijate ja noormängijate müügist on võimalik teenida, kui sa toodad põhjalikku kvaliteeti ja tippliigade puhul ka eurosarjad. Kui need on väga kõrgel tasemel mõlemad, siis A-koondise tase ka tõuseb ja kui jõuda EM finaalturniirile, siis tulevad kogu jalgpallipüramiidi jaoks väga suured summad. See on jalgpalli jaoks meeletult suur pluss ja UEFA tugevus Euroopas, kus rahastusmudel annab allapoole, aga ainult siis, kui sportlik edu on seal juures.

Räägime natukene veel mitte päris nii otseselt jalgpallist, aga kommunikatsioonist, suhtlemisest, avatusest. Kui mõtlen jalgpalliliidu peale, siis mida ma viimastel aastatel olen lugenud Aivar Pohlakust või jalgpalliliidust, siis mul tulevad esimesena meelde see, mis toimus Konstantin Vassiljevi ümber, Karpini foto, Katari teemad ja nii edasi. Kui sa oleks tol ajal jalgpalliliitu juhtinud, kuidas sa oleks seda lahendanud või mida oleks teistmoodi teinud?

Konstantin Vassiljevi, Kostja (juhtumi – toim) hetkel oli minu esimene nädal jalgpalliliidu juhatuses. Esimene reaktsioon oli selline, et noh vaatame, mis saab – kas sellest sädemest tuleb leek või see hääbub ära. Minu esimene reaktsioon oli, et ei saa sama reha otsa jälle astuda. Asjad on juhtunud, aga me ei saa pead liiva alla peita ja me peame kohes reageerima. Selles suhtes näitas ka Valeri Karpini foto, et reaktsioon oli nii hiline. See oligi nagu, et nojah, te tegite seda ainult sellepärast, et avalikkus või ühiskond nõudis teie reaktsiooni või vastust. Ma ei ütle, et kui nüüd mina, Ragnar Klavan, olen Eesti Jalgpalli Liidu president, siis seal üldse asju ei juhtu. Kindlasti juhtub, aga oluline on, kuidas reageerid nendele asjadele. Sa pead ausalt välja ütlema, kui on halvad asjad: jah, need juhtusid. Kõik need detailid tuleb ausalt avalikkusele tuua ja siis hakkame lahendusi otsima.

Aivar Pohlaku mentaliteet tegelikult tundus tol ajal olevat natukene selline, et sport ja poliitika peaksid olema eraldiseisvad asjad. Mis sa arvad, kas sport ja poliitika kuuluvad teatud hetkedel kokku või mitte?

See on väga keeruline küsimus. Nad kindlasti ei peaks kuuluma kokku, aga vaadates, kui kompleksne see olukord on – näiteks Ameerika president istub koos FIFA presidendi Infantinoga ning terve maailma ees Infantino ütleb välja: «Me loodame, et ikkagi Venemaa saab osaleda sellel MMil.» Väga keeruline on siis öelda, kas sport ja poliitika on lahus või nad on mingil määral koos. Ma isegi ei läheks sügavuti sinna teemasse, aga tulles minu jalgpalliliidus oldud aja ja Konstantin Vassiljevi olukorra juurde – siis oli esimene reaktsioon praegusel presidendil, et ainult tema räägib avalikkusega. Seepeale ütlesin, et ma sellega ei nõustu, sest kui sul on juhatuse tasand ja juhatuses teeme me kõik need otsused nii, nagu nad peaksid olema, siis iga juhatuse liige peab olema suuteline vähemalt kolm lauset kokku panna ja avalikkuse ees põhjendama enda otsuseid. Teine asi, mis ma ütlesin oli, et juhatuses ja jalgpalliliidus võivad olla mõttelaadid sarnased, aga see ei tähenda, et need ühtiksid üks ühele. See ongi demokraatia, sest mitte kõik ei mõtle alati samamoodi. Juhatuse tasandil olevad inimesed peavad olema suutelised ka enda arvamusi väljendama.

Ma küsisin selle poliitika kohta tegelikult väikse mõttega, sest praegu käivad koalitsioonikõnelused. Kas sina või sinu tiim on üritanud kuidagi jalgpalliteemat sinna sisse suruda? Kui palju sa sellist lobitööd poliitikutega teed? Kui palju sa seda oskad?

Nagu ma ennist mainisin, on ka korvpalliliit ja kergejõustikuliit võtnud selle enda missiooniks, et treenerid, treenerid ja veelkord treenerid. See on omakorda väga tugev jõud. Nüüd me ei pea hakkama siin arutama, millise erakonnaga seda tegema hakata. Spordi kõige tähtsam osa meie ühiskonnas on, et meil oleks elurõõmsad ja terved inimesed. See peaks olema iga erakonna ja iga poliitiku missioon. Selles kontekstis ei ole vahet, mis erakond on mingeid diile tegemas – see ei ole õige ega õiglane spordi jaoks.

Sellest rääkisime terve saate, et mis siis saab, kui Ragnar Klavan saab jalgpalliliidu presidendiks. Aga mis saab siis, kui seekord ei õnnestu? Mis saab Ragnar Klavanist siis?

Siis ma lähen Läti jalgpalli arendama. (Naerab.) Minu jaoks on olnud väga hariv teekond. Ma saan aru, et ma lõpetasin hiljuti mängijakarjääri ning see enesearengu teekond siin viie kuuga on olnud samamoodi meeletu. Areng on tulnud ka liikmetega kohtudes, arutades Eesti jalgpalli, et kuidas võiks asjad olla. Need tiimi liikmed, kes on minuga nõus kandideerima jalgpalliliidu juhatusse, on minu pädevust ja juhioskust tõstnud. Ma saan aru juba 10. detsembril esimesest kõnest versus praegu on olnud arenguetapilt. Samamoodi ka mängijana – ma ei läinud Viljandi Tulevikust otse Liverpooli. Õpidki teekonnal ja käid need etapid läbi. See teekond on minu jaoks olnud väga õpetlik ja ma leian isiklikult, et olen selleks teekonnaks valmis.