OTSE POSTIMEHEST ⟩ Gröönimaa lõi pahviks nii ajakirjaniku kui fotograafi

USA presidendi soov omandada Gröönimaa tõstis selle piirkonna maailma ajakirjanduse tähelepanu keskpunkti. Mida sealsed inimesed sellest kõigest arvavad, seda käisid kohapeal uurimas Postimehe ajakirjanik Henry-Laur Allik ja fotograaf Madis Veltman. 

Miks te Gröönimaale läksite?

Henry-Laur Allik: Ma arvan, et Gröönimaa on viimase nelja kuu jooksul saanud maailma ajakirjanduse palverännaku sihtkohaks number üks. See tuleneb peamiselt USA presidendi Donald Trumpi väljaütlemisest, et ta tahab Gröönimaa ära osta. Trumpil on eriline oskus ajakirjanduse tähelepanu äratada ning skandaali tekitada. Just seepärast ongi Gröönimaa ajakirjanikest üle ujutatud. Meie läksime sinna selleks, et rääkida Gröönimaa inimestega ja kuulda, mida nemad asjast arvavad.

Millega Gröönimaa üllatas?

Madis Veltman: Gröönimaa on ikka hoopis teistsugune kui ükski teine riik maailmas, nii looduse, kui väljanägemise poolest. Mina tavaliselt reisides lennuki aknast telefoniga ei filmi, aga seal olid kõik need majad ja kogu see pilt, mis meile vastu vaatas, nii lummav, et juba maandumisest saadik tootsin ma kõvasti materjali.

Henry-Laur Allik: Kui Gröönimaa paistma hakkas, siis vaatasime üksteisele otsa, et misasja, kus me oleme.

Nii et kogu see värvide kontrast ongi tegelikult nii ergas nagu me filmidest näinud oleme?

Madis Veltman: Eks nad näevad sellega ise ka vaeva. Nagu näha, et nad on oma majad värvinud kõik eri värvides. Loomulikult annab ka see ere päike, mis seal Arktikas on, omajagu juurde.

Kui palju tuli sellisesse kohta minekuks eeltööd teha?

Henry-Laur Allik: Mul ei olnud küll väga palju aega eeltööd teha, aga samas oli mul täpselt nii palju aega, et lahendada ära kohaliku abi küsimus. See on küll Taani ala, aga see ei ole Euroopa. Euroopasse võiksin ma vabalt ka ilma kohaliku minna, aga Arktikaga, eriti kui see on veel üle ujutatud kogu maailma ajakirjanikest, on teine lugu. Eelnev info oli selline, et kohalikud on ajakirjanikest väsinud ja tüdinenud. Nii et kohalikul abil, kes aitab kohtumisi kokku leppida, on suur tähtsus.

Sellise abistaja leidmine oli samas keeruline ülesanne, eriti kui meiega konkureerivad seal kohal olevad globaalsed väljaanded. Lõpuks ma läbi mingi ime ikkagi leidsin kohalik abi, kes tegi väga head tööd, nii et me saime täpselt seda, mida vaja oli.

Tegite seal ka droonivideosid, kas drooni lennutamiseks oli vaja ka luba taotleda?

Madis Veltman: Eks seal ole reeglid üsna sarnased Euroopaga. Euroopa Liidus on droonide lennutamise reeglid paberil üsna karmid. Kui me aga kohale jõudsime ja kohalikega rääkisime, siis nemad ütlesid, et siin on vaba maa, tehke mis tahate, kõik lennutavad ja ei ole hullu midagi. Nii et eks ma siis oma äranägemise järgi vaatasin, et lennutaksime neid lennuväljadest eemal ja kõik saaks korralikult tehtud.

Üldiselt on ju teda, et Gröönimaa on kallis, aga kui kallis, kui palju seal asjad poes maksavad?

Henry-Laur Allik: Väga kallis, kuna kaupade tarneahel on keeruline. Kõik asjad tuleb tuua läbi Taani. Ka USA autod tuleb tuua läbi Taani tuua. Seega on poes kõik metsikult kallis. Isegi eestlastel läheb selle peale silme eest mustaks.

Kuidas te seal liikusite, teatavasti on suur osa Gröönimaast kaetud jääga ja teid seal ei ole?

Madis Veltman: Teid seal linnade vahel tõepoolest ei ole, aga linnades on need olemas. Linnades saab ka autoga sõita, aga meie kõndisime põhiliselt jala. Linnas väljas käisime koerarakendiga. Oli väga huvitav kogemus.

Põhjuseks, miks kogu see suur seltskond ajakirjanikke on Gröönimaale viimasel ajal kokku jooksnud, on USA presidendi väljaütlemine, et me ostame Gröönimaa ära või võtame jõuga, mida sealsed inimesed sellest arvavad?

Henry-Laur Allik: Nad on sellistest väljaütlemistest väga häiritud. Põhiline probleem ongi selles, et nende arvamust ei olegi küsitud. See on neile solvav, et keegi tuleb ja pakub neile, et me maksame teile 10 000 dollarit aastas ja küll te olete siis õnnelikud. Neile on muidugi olulised head suhted USA-ga, aga nad ei taha olla kellegi võimu all. Nad ei taha olla USA võimu all, aga nad ei taha olla ka Taani võimu all. Nad tahavad olla täiesti iseseisvad.

Kuidas nad ilma Taanita hakkama saaksid, praegu tagab Taani neile ju näiteks nii arstiabi kui hariduse?

Henry-Laur Allik: Muidugi on siis küsimus selles, mis saab nende heaoluühiskonnast. Kas nad saavad jätkuvalt Taanis tasuta kõrgharidust ja kas 57 000 elanikuga riik suudab ise näiteks kirurgia osas toime tulla. Neil on küll haigla, aga kirurgid tuleb ikkagi sisse tuua. Lisaks on ka probleemiks, mis saab siis julgeolekust, sest neil ei ole sõjaväge. Samas ihuvad kõik suurriigid neile hammast. Nii et seal on väga palju probleeme.

Praegu on Gröönimaa siiski NATO territoorium?

Henry-Laur Allik: On küll, seal on NATO baasid, nii et USA-l on põhjapooluse lähedal baas olemas. Ameerika sõdurid on olnud Gröönimaal juba väga pikka aega ja USA saab alati oma sõdurite arvu seal suurendada.

Kui me räägime nüüd sellest päris põhjusest, miks kõik Gröönimaad tahavad, siis tõenäoliselt on selleks ikkagi maavarad?

Henry-Laur Allik: Mitte ainult maavarad, kuna Arktika kliima soojeneb ja ka Gröönimaal läheb soojemaks, siis muutub oluliseks Loodeväina kaubatee, mis võiks lühendada paljusid tarneahelaid maailmas. Muidugi on seal ka maavarad, seal on kõik olulised muldmetallid, mida võib minna vaja rohetehnoloogiates. Ma arvan, et ka fossiilsed kütused on tähtsad.Muidugi tuuakse ettekäändena välja ka julgeolekut, sest kui gloobust vaadata, siis asub Gröönimaa täpselt Venemaa ja USA vahel.

Tegelikult aga ihaldatakse ikkagi muldmetalle, mille kaevandamise tehnoloogiaid pole veel välja arendatud, sest kliima teeb selle keeruliseks. Gröönimaa on tegelikult jääkihi all ja seal on kaevanduste rajamine väga raske. Samuti on seal karmid seadused, nii et neil endalgi on keeruline seal kaevandada.

Kas sealsed inimesed kujutavad ette, milline võiks olla iseseisev Gröönimaa, tõenäoliselt ei saa nad minna tagasi ühiskonda, kus majanduse toimimise aluseks olid kalapüük ja küttimine?

Henry-Laur Allik: Nad muidugi tahaksid, sest see on nende meelistegevus, aga siin tuleb reaalsus vastu. Sul läheb vaja asju, mida tsivilisatsioon pakub. Neil ei ole ju endal diplomaatilisi suhteid, kuna välissuhteid kontrollib Taani. Iseseisvudes peaksid nad hakkama looma suhteid kõikide maailma riikidega. Samuti ei ole neil kaubandussuhteid.

Seal on väga palju vett, väga palju kala ja väga palju muldmetalle, küsimus on aga selles, et kuidas seda kõike Gröönimaa hüvanguks ära kasutada, et saaks jätkata elamist heaoluühiskonnas.

Nii et praegu tuleb siiski tunnistada, et selle heaoluühiskonna maksab kinni Taani?

Henry-Laur Allik: Jah, dotatsioon on umbes 500 miljonit krooni aastas, seega nii palju hüvesid tuleb Taanist. Samas liigub kogu Gröönimaa kaup välja läbi Taani, nii et Taani teenib selle pealt ka tulu.

Proovisid Gröönimaal ka kõiki sealseid delikatesse, nagu vaalaliha ja toores vaalanahk, kuidas maitses?

Henry-Laur Allik: Mul oli tõepoolest suur soov neid proovida. Eurooplase jaoks on see ju nii võõras ja eksootiline. Paljuski kütitakse seal ka kaitsealuseid loomi, aga kuna see on põliselanike kultuuri ja elustiili osa, siis nende jaoks on see lubatud. Neil on lubatud jääkarude, vaalade ja hüljeste küttimine.

Ma ütleksin, et oli kõige maitsvam oli vaalaliha. Hüljes võib-olla mitte nii väga. Aga kõige suurem delikatess, mida ma seal proovisin ja mida ma ei suutnud ära närida, ühtlasi ka kõige kallim asi, oli pisike jupp toorest vaalanahka toorest. See oli tõesti kohutav.

Proovimata jäi jääkaruliha. Jääkarusid kütitakse siis, kui nad tulevad linnadele liiga lähedale. Sellisel juhul pole mõtet neid uinutada ja helikopteriga ära viia, sest jääkaru leiab kohe tee linna tagasi. Kuna ta on inimesele ohtlik, on Gröönimaal lubatud jääkaru maha lasta ja ära süüa.

Said sa nädalaga aru, millised inimesed on Gröönimaa elanikud?

Henry-Laur Allik: Nad on väga vaiksed ja privaatsed inimesed ning see tähelepanu, mille osaks nad praegu saavad, neile väga ei meeldi. Nad on jahimehed ja kalamehed, kes tahavad olla palju looduses. Me olime Gröönimaal just siis, kui neil algasid lihavõtted ja inimesed läksid linnast ära. Seal ongi kombeks minna peredega neljaks-viieks päevaks loodusesse, et seda nautida. See teeb neid õnnelikuks.