OTSE POSTIMEHEST ⟩ Riigiarhitekt: me ei tea, milline looduskatastroof võib tabada Eestit ja kuidas tehiskeskkond sellega hakkama saab

Eesti esimeseks riigiarhitektiks valitud Tõnis Arjus rääkis Postimehe otsesaates, et me ei tea täpselt, milline võib olla Eestit tabav looduskatastroof ja kuidas tehiskeskkond sellega hakkama saab. Selge on aga see, et meil ei ole suurte vihmavalangute jaoks kunagi piisavalt suurt toru, mis vee ära juhiks.

Meil kõigil on oma arusaam sellest, millised peaksid olema majad ja kui palju peaks ka linnas olema rohelust, kas teie olete nüüd see inimene, kes nende vastandlike soovide puhul peab ütlema, mis on õige?

Tegelikult on sellises pikaajalises ruumipoliitikas puhta tõe väljaselgitamine suhteliselt võimatu ülesanne. See ei tähenda aga, et meil ei peaks olemas olema ühtset visiooni, mis on ka ühiskondlikult kokku lepitud. See on kindlasti üks teema, millega alustab riigiarhitekt koos laiemate meeskondade ja partneritega. Täna on tegelikult käimas Eesti riigi üleriigilise planeeringu 2050 koostamine. See on üks oluline alusdokument, kus Eesti riikliku strateegia 2035 kõrvale luuakse ruumiväljundi visioon.

Aga mida me selles uues dokumendis üldse saame teha, meil on ju juba olemas nii linnad, loodusalad kui põllumaad, nii et seda ümberkujundamise ruumi on väga vähe?

Seda on tõepoolest vähe. Üks peamisi tõsiasju, mida me peame hakkama rohkem mõistma ja rõhutama, ongi see, et Eesti maa ja ruum on piiratud ressurss. Olgem ausad, Eesti maa ülalpidamine on võrdlemisi kallis tegevus, sest me oleme aastakümnete jooksul seda maad kasutanud kohati liiga vabalt. Eestlane on harjunud nii-öelda laiutama, sest ruumi on inimese kohta justkui palju käes. Lõpuks tuleb siiski aru saada, et kui oleme liiga palju laiutanud, siis tuleb seda ju pärast ka ülal pidada.

Üks trend, mida me viimaste aastakümnete jooksul oleme näinud ja mis ka üleriigilise planeeringu uuringutest välja tuleb, on asjaolu, et oleme loonud juurde üha rohkem kasutusalasid. Selle tulemusena on aga ülalpeetava tehiskeskkonna hulk Eestis kasvanud. Eesti inimarengu aruanne tõi välja, et aastatel 2000 kuni 2017 loodi juurde umbes 140 ruutkilomeetrit asustusalasid, mis on umbes viis kuni kuus Viljandi-suurust ala. Nii et me peame hakkama mõtleme, kuidas me kasvatame või ei kasvata oma asulate pindala ja kuidas neid olemasolevaid rakendada. Me peame väga tõsiselt mõtlema, kas tahame sama trendi jätkata või peame mingisuguseid reegleid veel läbi arutama.

Üks endine Tallinna linnaarhitekt on oma intervjuudes korduvalt rääkinud sellest, et kui Tallinna ümber hakkasid kerkima uued asumid, siis tegelikult hävitati metsa mahavõtmise tõttu ka pealinna kopsud.

Just nimelt, selline protsess on toimunud ja olgem ausad, see protsess ju tegelikult jätkub. Ehk siis number üks ülesanne ongi läbi vaadata, kas seda protsessi oleks võimalik piirata. See ei tähenda, et inimesed ei tohiks elada ka tulevikus ilusas kohas eramajades, aga kui me loome üha uusi eluasemepiirkondi, tuleb kohe mõelda ka sellele, millise elanike arvu juures on vaja ühistransporti ja mis hetkest alates on vaja mõelda erinevatele sotsiaalsetele teenustele. Sellised ruumireeglid ongi vaja väga üheselt paika panna, et mitte ainult tänased inimesed, vaid ka tulevased elanikud oleksid kaitstud võimalike riskide eest.

Eesti selle sajandi suurim looduskatastroof oli 2005. aasta jaanuaritorm, kui uppusid nii Pärnu kui Haapsalu, oleks tuul puhunud pisut teisest suunast, oleks sama saatus tabanud ka Tiskret, mis asub piirkonnas, kus oli uputus 1966. aastal, aga ega me sellest vist väga palju õppinud ole?

Peame üha rohkem arvestama ka ekstreemsete ilmastikuoludega. Kliimamuutused on päris ja nad mõjutavad Eesti kliimat väga oluliselt. Kõige teravamalt näevad seda ilmselt põllumehed. Loomulikult on ka meie igapäevane elukeskkond sellest mõjutatud. Pärnu näide on selles mõttes väga huvitav, et just üleeile helistas mulle Mark Soosaar Pärnust ja ütles, et üks ajend, miks tema kunagi hakkas rääkima riigiarhitekti institutsiooni vajadusest, oligi seesama Pärnu üleujutus. Temal tekkis see mõte seetõttu, et sellistes olukordades on tegutsemiseks vaja erinevate teadusasutuste, distsipliinide, omavalitsuste ja riigiasutuste koostööd ruumi planeerimisel.

Me peame hakkama aru saama, et loodustingimused muutuvad ja me ei tea enam täpselt, milline võib olla järgmine katastroof ja kuidas tehiskeskkond sellega hakkama saab. Just seetõttu on looduspõhised lahendused üha enam arhitektide ja maastikuarhitektide päevakorras. Mõeldakse, kuidas ekstreemsete oludega toime tulla, kuna ainult tehnilised lahendused ei suuda alati probleeme lahendada. Meil ei ole suurte valingvihmade jaoks kunagi piisavalt suurt toru, mis vee ära juhiks.

Kui kaua peaks üks maja vastu pidama, kas ainult kolmkümmend aastat, mil on pangalaenu maksmise aeg või kauem?

Standardi põhjal võiks see olla 50 aastat. Kui me aga mõtleme selle peale, et ressursid muutuvad järjest raskemini kättesaadavaks ja kallimaks ning ka ehitushind tõuseb, siis tuleks siiski väga tugevalt kaasa aidata ringmajandusele. Üks küsimus on see, kas sa üldse tahad uut maja ehitada või on sul olemas midagi, mida on võimalik kohandada uueks vajaduseks.

Teine küsimus on see, et kui olemasolevast ei piisa, siis mida saab ära kasutada juba olemasolevast kehast. Näiteks võtan ühe maja lahti tükkideks ja kasutan seda muuks otstarbeks. Selliseid uurimusi tehakse praegu üle maailma ja see on hästi positiivne. Tore, et kui ressurss muutub väärtuslikumaks, siis hakkame rohkem mõtlema, mida sellega teha.

Nüüd ongi näha, et üha rohkem mõeldakse, kuidas saaks hooneid pärast püstitamist lihtsalt ümber kohandada, tehes seda vastavalt ühiskonnas toimunud muutustele. Toon lihtsa näite. Siinsamas lähedal on Ülemiste linnak. Kui me ühel hetkel avastame, et Ülemiste linnaku üks hoone ei täida enam oma eesmärki büroohoonena ja me tahaksime rohkem elamispindasid lisada, siis on väga tähtis küsimus, kas hoone tingimusi – näiteks korruse kõrgus, liftišahtide paiknemine või muud tingimused, mis on büroohoones ja elumajas erinevad – on võimalik kohandada.

Tõusev trend on ka moodulehitis. See tähendab, et hoone koosneb selgetest osistest justkui Lego, mis on nummerdatud ja mille osiseid on hiljem võimalik ümber paigutada. See on hästi huvitav trend tänapäeva arhitektuuris ja ma arvan, et see tagab pikaajalise kestliku hoiaku, et me ei pea iga olulisema ühiskondliku muutuse korral ehitisi maha võtma ja uuesti looma, vaid saame neid kohandada vastavalt vajadusele.

Kas Eesti teedevõrgustik arvestab sellega, kus elavad inimesed ja kus liigutakse?

Teedevõrgust rääkides tuleb samuti silmas pidada seda, et kui Eestis on asulate pindala kasvanud, siis koos sellega on kasvanud ka kogu taristu pindala. Me ju kurdame, et taristuehituses on raha vähe, aga tegelikult kasvab teede kilometraaž. Ehitame nad ühes faasis ja pärast tuleb neid ka üleval pidada. See on väga oluline majanduslik põhjus, miks me peame väga targalt läbi mõtlema, et kui me rajame mingi taristuobjekti, siis kuhu me selle teeme ja mis on selle võimalikud ristmõjud ja positiivsed mõjud.

Samamoodi hiljem, kui me kavandame uusi tööstuspiirkondi või elamupiirkondi, peab mõtlema, kas see paikneb olemasoleva taristu lähedal või peame selle jaoks taas ühe investeeringu tegema. Sellised küsimused peavad olema kogu aeg päevakorras, et meie investeeringuotsused oleksid andmepõhised.

Kui me räägime Tallinna-Tartu või Tallinna-Pärnu suundadest, siis ilmselgelt tuleb pidevalt vaadata, milline on see prognoositud koormus, et ei tehtaks suuri investeeringuid lõikudesse, mille puhul hiljem selgub, et seal ei sõidetagi niivõrd suures mahus. Ehk siis andmed ja investeeringud peavad käima käsikäes.

Mida te arvate Estonia juurdeehitusest, mis see hea lahendus seal võiks olla?

Selle rahaeralduse otsustamise ajal veel riigiarhitekti ei olnud, aga ka Estonia puhul oleks olnud vaja kedagi, kes oleks aidanud mõelda, kas need otsused, mida soovitakse teha ja kas need ettepanekud, mis on komisjonile tehtud, on ruumi mõistes läbi mõeldud.

Kahjuks ei ole Estonia puhul tehtud ka sellist ühiskondlikku kokkulepet kõigi partnerite vahel. Nii et kui see raha eraldamise otsus tuli, läksid emotsioonid möllama ja möllavad siiamaani.