OTSE POSTIMEHEST ⟩ Karmen Joller: kui me meditsiinis vanaviisi jätkame, siis inimesed surevadki seetõttu, et ei pääse arsti juurde

Sotsiaalminister Karmen Joller (RE) rääkis Postimehe otsesaates, et Eesti meditsiin on juba mõnda aega kriisis ja tüürib üha süveneva kriisi suunas. Tervisekassa reservid saavad mõne aastaga otsa ja kui lisaraha ei leita, siis inimesed ei pääsegi enam arsti juurde. 

Kas Eesti meditsiin on kriisis ja mis vajab kõige kiiremini abi ja parandamist?

Ma arvan, et kriisis oleme me juba päris ammu. Õigemini, me oleme tüürinud selle kriisi poole järjest enam. Nüüd oleme juba hakanud kasutama tervisekassa reserve, mis on mõeldud siiski nii öelda mustadeks päevadeks ja saavad mõne aastaga otsa. Siis alles saabub päris kriis, nii et meil on vaja praegu kindlasti tegutseda, et see oleks leebem.

Mida saab teha, et seda veel hullemat kriisi ei tuleks?

Tegelikult oleks vaja teha hästi palju. Kui te enne küsisite, et kust peaks alustama, siis iga tervishoiusüsteemi väga tugevaks aluseks on kvaliteetne esmatasandi arstiabi ja selle all pean ma silmas perearste, kiirabi ja EMOsid. Mida tugevam on vundament, seda paremini püsib hoone ja nii on ka tervishoius. Kui ma ütlesin, et me jõuame kriisi, siis ma mõtlesin tegelikult seda, et praegu inimesed ikkagi veel saavad arsti juurde. Kui me aga peame võib-olla veel 10 protsenti kärpima ja lisaraha ei leia, siis võibki juhtuda, et inimesed surevad seetõttu, et nad ei pääse arsti juurde.

Juba mõnda aega tagasi räägiti sellest, et meil on tervisekassa puudujääk 200 miljonit eurot, kas see on praeguseks kuidagi lahenenud?

Olen minister olnud kolm nädalat ja see on liiga lühike aeg selle probleemi lahendamiseks. Samuti ei ole see mure nii lihtsalt lahendatav. Minu jaoks on kõige suurem küsimus see, et kui meie tervisekassa eelarve on 2,4 miljardit, siis kuhu see raha täpselt kulub ja kas me saaksime seda raha otstarbekamalt kulutada.

Teine küsimus on, kust siis raha juurde leida. Võib-olla saab osa juba olemasolevast rahast ümber paigutada nii, et tervishoiu kvaliteet oleks ühtlasem ja et inimesed pääseksid arsti juurde õigel ajal. Lisaks tuleb kaaluda eraraha kaasamist, millest on viimasel ajal hästi palju räägitud, aga mis tuleb hoolikalt läbi mõelda. Kõige tähtsam on see, et solidaarne tervishoiusüsteem peab alles jääma. See tähendab, et me kõik maksame ühisesse tervisekassasse ja kui meil on abi vaja, siis me seda abi kas saame.

Olen kuulnud, et inimestel on mõnes kohtas praktiliselt võimatu saada perearsti nimistusse, sest need nimistud on täis. Kui suur mure on praegu see, et meil lihtsalt ei jätku perearste?

Mure on eelkõige selles, et meil on praegu perearstid ja siis on perearsti asendajad ning need asendajad ei pea olema hariduselt perearstid. Mina arvan, et see ei ole õige. Me ikkagi peame leidma võimaluse, et inimene saaks sama kvaliteediga abi igal pool. Ma ei ütle, et need mitteperearstid pakuvad mittekvaliteetset abi, aga kui arst õpib kuus aastat arstiteaduskonnas ja siis veel lisaks neli aastat peremeditsiini, siis ta ei ole kuidagi samaväärne arstiga, kes ei ole seda eriala õppinud. Seega me peame kõigepealt vaatama, kes meil perearstidena töötavad. Meil on tervisekassa poolt mõned pilootprojektid, näiteks Tõrvas, kus on üks perearst ja tal on meeskonnas ka üldarstid. Nii et üldarstide juurde jõuavad need patsiendid, kellel ei ole võib-olla nii keerukad tervisemured ja väga keerukate tervisemuredega inimesed lähevad perearsti juurde.

Samuti ei tohiks ära unustada pereõdesid. Inimesed kurdavad tihti, et ei ole oma arsti aastaid näinud. Mina ütlen selle peale, et need on õnnelikud inimesed, järelikult nende tervis ei ole nii kehv. Kui õde saab tervisemurede lahendamisega hakkama, siis inimesel tegelikult ei olegi vaja arsti näha. Kui aga tervisehäda paraneb ise, siis ei pea ka õe juurde tulema. Küsimusi on lihtsalt selles, kuidas ära tunda, millal on vaja õde, millal arsti ja millal eriarsti. 

Suuremates perearsti keskustes, kus töötab mitu arsti, ongi ilmselt lihtsam kui väikestes keskustes, kus on ainult üks perearst. Kas selles osas tuleks midagi muuta?

See on kindlasti üks teema, millele tuleb tähelepanu pöörata. Ka üks perearst saab hakkama, kui nimistu ei ole väga suur, aga mure on selles, et võib-olla see arst tahaks ka puhata. Vahel võib olla ta jääb haigeks või saab lapse või sureb ühel päeval ära. Muidu on nii, et me ei saa ei surra ega lapsi saada, kuna oleme 24/7 oma tööga seotud. Selleks, et need väiksemad perearstikeskused suurematega võrdsustada, peaks parandama koostööd perearstikeskuste vahel. Et saaks näiteks patsiendid ümber suunata või siis tuleb suuremast keskusest perearst asendama.

Kui pikk on normaalne ravijärjekord?

Kui küsida tavalise inimese käest, siis tema tahaks saada arsti juurde võimalikult kiiresti. Hiljemalt homme, aga parem juba täna. Siin tuleks natuke ootusi juhtida. Ma arvan, et ravijärjekord on üldse natuke vale termin. Inimene peab arsti juurde jõudma siis, kui tal tervise tõttu seda vaja on. Kui ma rääkisin ootuste juhtimisest, siis inimesed arvavad sageli, et neil on kohe abi vaja, aga kui hakata tervisemuresse süvenema, siis selgub, et mõnel on tõesti kohe vaja, aga mõni terviseprobleem kannatab ka oodata. Kui näiteks on mure, et inimene ei ole veel sellel aastal andnud oma kroonilise haiguse tõttu vereanalüüse, siis ta võib need teha näiteks ka sügisel, et ei ole tähtis, et ta teeb need tingimata praegu.

Ravijärjekord paraku ei peegelda seda, mida inimesel päriselt vaja on. Me peame patsiente edasi suunama või kutsuma pereõe või perearsti juurde vastuvõtule siis, kui selleks on olemas meditsiiniline vajadus ja seda meditsiinilist vajadust oskab hinnata meedik. Nii et kui meedik ütleb, et selle tervisemurega ei ole kiiret, siis tasub teda usaldada. Kui aga tervisemure muutub ooteaja jooksul hullemaks, siis tuleb kindlasti võtta ühendust ja siis tõenäoliselt leitakse ka võimalus kiiremini vastuvõtule pääsemiseks.

Nii, et kui inimene on saanud oma perearstilt saatekirja eriarsti vastuvõtule ja näha on, et ta sinna aega mitte kuidagi ei saa, siis kas peaks küsima oma perearstikeskusest abi?

Kui aus olla, siis mina kaotaksin need tavalised saatekirjad lihtsalt ära. Võib-olla kohe ei ole võimalik süsteemi muuta, aga ma teeksin nii ruttu kui võimalik selle ümber nii, et Eestis suunataks patsiente perearstide juurest eriarstide juurde kahel moel. Üks on siis vana traditsiooniline saatekiri, kuhu perearst kirjutab teksti ja siis inimene läheb sellega eriarsti juurde.

See tekst võib-olla näiteks selline, et patsiendil on väga suured alaselja valud, mis on kestnud neli nädalat ja ravivõimlemine ei ole aidanud. Valuvaigistitele ei allu ja tundub, et inimene vajab võib-olla isegi operatsiooni. Või siis on saatekirjal kirjas, et inimesel on olnud kümme aastat alaselja valu, mis allub allub ibuprofeenile, kestab tavaliselt kaks päeva ja töölkäimist ei sega. Need on väga erinevas olukorras inimeste saatekirjad ja nüüd sõltub kõik sellest, kumb inimene on digipädevam või kummal on rohkem aega helistada, et saada endale aeg eriarsti vastuvõtule.

Teine variant on selline, kus needsamad saatekirjad suunatakse digitaalselt otse eriarstile, kes tõenäoliselt esimesel juhul võtab inimese vastu samal või järgmisel päeval, aga teisel juhul vaatab, et siin on pikaajaline probleem, ei ole ohumärke ja see inimene peaks minema võib-olla hoopis füsioterapeudi vastuvõtule. See variant on hea seetõttu, et inimene ise ei pea hakkama helistama, ei pea hakkama otsima aega, vaid talle helistatakse või saadetakse teade, millal ta võiks vastuvõtule tulla.

Sotsiaalhoolekande suur mure on hooldekodu kohad, riik on lubanud inimestele tasuta kohti, aga omavalitsustel napib selleks raha. Kui jätkusuutlik see on, et riik maksab hooldekodu koha kinni?

Tegelikult ei ole riik lubanud tasuta hooldekodu kohti. Riik on lubanud hooldekodu koha keskmise pensioni eest. Ma ei ole küll täpse statistikaga kursis, aga kui me vaatame proportsioone, siis on inimese omaosalus tõepoolest langenud. Kui enne hooldereformi oli see umbes 80 protsenti, siis nüüd on omaosalus umbes 50 protsenti. Nii et see on see osa, mis tuleb katta pensionist või siis teinekord toetavad lähedased.

Hinnad on hooldekodudes tõepoolest tõusnud, aga seda ei põhjustanud mitte ainult asjaolu, et riik hakkas toetama inimest hooldekodu koha eest maksmisel. Tegelikult on ju kõik hinnad tõusnud ja selle hinnatõusu foonil ei kujuta ma ette, kui palju maksaks hooldekodu koht siis, kui seda riigi toetust ei oleks. Kohalikel omavalitsustel ei ole kindlasti lihtne ja selles osas on reform ka ülevaatamisel. Kuskil aasta lõpus oskame ilmselt öelda, mida seal muuta, et kohalikel omavalitsustel oleks natuke lihtsam.