SÕJASTUUDIO ⟩ Neeme Väli: tundub et ka Euroopas on riike, kes survestavad Ukrainat oma territooriume Venemaale loovutama

Kindralmajor reservis Neeme Väli rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et Ukraina presidendi viimasest videopöördumisest võib välja lugeda, et lisaks USA-le on ka Euroopas riike, kes survestavad Ukrainat loovutama oma territooriume Venemaale. 

Kas pühapäevane rünnak Sumõle, kus venelased kasutasid ballistilisi rakette ja surma ning vigastada sai palju inimesi, oli midagi erakorralist?

Minu arvates mitte. Kui me meenutame Venemaa varasemat käitumist erinevates konfliktides, alustades kasvõi Tšetšeenia sõjast, aga näiteks ka Süürias, siis Venemaa ei ole ju kunagi ennast mingilgi kombel sihtmärkide valikul piiranud. Peaasi, et saaks võimalikult rohkem kahju teha. See, et surma saavad lisaks sõjaväelastele ka tsiviilisikud, jätab neid täiesti külmaks. Süürias näiteks pommitati meelega Aleppo haiglat ja mitte seetõttu, et tappa seal viibivaid haavatuid, vaid et tappa arste, sest neid oli vähe.

Rääkides Ukrainast, siis ei ole see esimene kord, kui rünnatakse tsiviilinfrastruktuuri. Seda tehakse pidevalt. Sumõs toimus rünnak kahe Iskander-tüüpi raketiga ja kasutati ka kobarlaskemoona, et tekitada võimalikult suurt kahju. Inimohvrid olid tõesti väga suured, aga see ongi Venemaa sõdimise viis.

Kas see oli seesugune rünnak, millest Ukrainal oli praktiliselt võimatu väiksemate kahjudega välja tulla?

Ballistiliste rakettide puhul on tõesti väga keeruline neid kuidagi vahelt võtta või mõjutada. Kui me vaatame Saheed-droone, mida venelased samuti laialdaselt kasutavad, siis nende suhtes on natukene lihtsam vastumeetmeid rakendada. Nad on aeglasemad ja elektroonilised vastumeetmed on nende suhtes efektiivsed. Aga ballistilisi rakette on tõepoolest väga keeruline tabada ja kätte saada, sest kiirused on suured ja ainult teatud õhutõrjesüsteemid on võimelised neid hävitama.

Kuigi Ukraina üldiselt tsiviiltaristut ei ründa, sai öises ukrainlaste droonirünnakus Kurskile samuti mitu eluhoonet pihta. 

Ukrainlased on tõesti olnud palju hoolsamad ja püüdnud tabada sõjalisi objekte või neid majanduslikke objekte, mis on olulised sõjapidamiseks või sõja rahastamiseks. Aga siin võib olla väga mitmeid aspekte, mis praegusel juhul rolli mängisid. Esiteks oli rünnak kindlasti massiivne. Teiseks kasutab ka Venemaa erinevaid segajaid, et takistada raketi või drooni sihtmärgile juhtimist, nii et need raketid või mehitamata õhuvahendid võisid kalduda sihtmärgist kõrvale vastutegevuse tõttu.

Vaherahust on nüüd räägitud juba rohkem kui kuu aega, aga mitte midagi ei ole praeguseks juhtunud.

See kiire vaherahu saavutamine on praeguseks juba möödanik. Kiiret vaherahu ei oota praegu enam keegi. Ka Lavrovi viimases avalduses öeldi väga selgelt, et kiirustades ei jõuta kuskile ja nägemused osapoolte vahel on väga erinevad.

Huvitav on ka Zelenskõi viimane videopöördumine, kus ta kinnitas, et Ukraina oma alasid ei loovuta, mis on ju ilmselgelt sõnum läbirääkijate suunas. Aga ta ütles ka seda, et lisaks ameeriklastele on veel mõni liitlasriik, kes on Ukrainat survestanud selles osas, et nad võiks oma territooriumi loovutada. Nii et järelikult on ka Euroopas mõni riik, kes oleks valmis sellist lahendust kaaluma.

Tõenäoliselt ei saa siiski keegi Ukrainat selleks survestada, sest Ukraina siiski suudab edasi sõdida?

Täna peab Ukraina vastu. Positiivne areng kogu selle musta stsenaariumi kõrval on ikkagi see, et Euroopa on ennast tõsisemalt kätte võtnud. Euroopa üritab üle võtta seda rolli, mida seni on täitnud Ameerika Ühendriigid. Näiteks kasvõi selle kontaktgrupi vedamine, kus viimati osales Ameerika kaitseminister pelgalt videosilla teel. Paistab, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on valmis panustama rohkem ja vedama Ukraina abistamist. Ka viimased uudised, mis puudutavad praktilise abi andmist Ukrainale, on päris julgustavad. Nii et Euroopa on ennast kätte võtnud. Nüüd on küsimus selles, et kui palju, kui kiiresti ja kui tõsiselt ning kas sellest kõigest piisab?

Varsti on tulekul 9. mai ja sedapuhku täitub teise maailmasõja lõpust 80 aastat. Ilmselgelt ilmselgelt tahaks Venemaa seda kuidagi ära märkida.

Päris kindlasti. Paraku on Venemaa eripära see, et võidu defineerib seal üks isik, kelle nimi on Putin. Võitu võib ju defineerida väga erinevalt. See, mida pakutakse Venemaa laiale publikule välja võiduna, ei pruugi meile niivõrd suure võiduna paistagi. Aga kindlasti on tähtpäevad olulised.

Täna on keeruline öelda, kas Venemaa suudab selleks ajaks mingi sellise märgi maha jätta, mida võiks tõlgendada suure võiduna või vähemalt teena võidule. Kui vaadata tegevust rindejoonel, siis ukrainlased on ju hoiatanud võimaliku tulevase suure rünnaku eest. Tänane surve kõikides rindelõikudes on ikkagi üsna tugev, eriti Donetskis. Kaotuste numbrid on viimasel nädalal üsna samad, aga tohutut suurt läbimurret ikkagi veel kusagil ei paista.

Euroopa Liidu välispoliitikajuht Kaja Kallas on pidanud vajalikuks hoiatada Euroopa riikide juhte, et ei ole põhjust minna 9. mail Moskvasse. Ilmselt ei tulnud see hoiatus niisama, sest juba on teada, et mõnigi on plaaninud sinna sõita.

Ei ole ju saladus, et isegi Euroopa Liidu sees on riike, kes on võtnud üldisest erineva seisukoha, nagu näiteks Ungari või Slovakkia. Nii et ma arvan, et see hoiatus on päris asjakohane. Ilmselgelt üritab Venemaa võtta siit poliitilist punkti ja 9. mail Punase väljakul suures plaanis näidata, et kes kõik neil külas on ja kuivõrd olulised ja tähtsad nad on. Nii et ma väga loodan, et Kaja Kallase üleskutset kuulatakse.