SÕJASTUUDIO ⟩ Leo Kunnas: Euroopa ja USA suudavad toota vaid kolmandiku sellest relvakogusest, mida valmistab Venemaa

Sõjandusekspert ja riigikogu liige Leo Kunnas rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et Venemaa on viinud oma majanduse täielikult sõja rööbastele, nii et USA ja Euroopa kokku suudavad toota vaid kolmandiku sellest relvastusest, mida valmistab Venemaa. 

Sel nädalal on hakatud üha enam rääkima sellest, et USA võib osa oma sõdureid Euroopast ära viia. Kui tõsiselt sellesse suhtuma peaks?

Olukord on ettearvamatu, nii et loomulikult tuleb sellesse suhtuda tõsiselt. Lahkumine ja kohaloleku vähendamine ei ole mingi uus asi, aga küsimus on nüüd selles, kui kiiresti seda tehakse, millises ajagraafikus ja kuidas Euroopa suudab need kohustused üle võtta.

Kui küsida, millal Euroopa on valmis neid sõjalisi võimeid asendama, siis siin räägime kahest kihist. Üks kiht on see, et teha lihtsalt tasa see külma sõja järgne desarmeerimine, mis Euroopas kolmkümmend aastat on toimunud. Ehk siis taastada need võimelüngad just suuremate Lääne- ja Lõuna-Euroopa riikide puhul. See ise maksaks kuskil triljoni, mõned sajad miljonid ehk siia või sinnapoole, täpselt on raske öelda.

Kui aga Euroopa sooviks asendada kogu Ameerika Ühendriikide võimekuse, mis meil siin praegu on, näiteks satelliitluure võimekuse, lahinguvälja luure võimekuse, samuti ballistilised raketid, mida Euroopal ei ole, siis tähendab see kahte triljonit. Loomulikult võtab selle teise poole asendamine aega ja on tehniliselt keerukas, aga mõistlik oleks, kui Euroopa riigid selleks järk-järgult valmistuksid.

Kui täiemahuline sissetung Ukrainasse algas, tõid ameeriklased Euroopasse täiendavalt 20 000 sõdurit, nüüd räägitakse võimalikust 10 000 sõduri väljaviimisest, kas Euroopas suudetakse need sõdurid asendada?

NATOs on käimas protsess, kus kõikidele riikidele antakse senisest palju suuremad ülesanded. Näiteks Poola suurendab oma kaitsejõude 300 000ni, millest enamik on küll kutseline armee, aga sinna juurde tehakse ka territoriaalne armee, mille koosseisus on umbes 20 brigaadi. Saksamaa soovib oma kaitsejõude suurendada üle kahe korra, mis tähendab ajateenistuse taastamist. Riigid loomulikult peavad selleks palju rohkem pingutama, et need võime-eesmärgid ära täita.

Ukrainas on vangi võetud mõned venelaste poolel sõdinud hiinlased. Kas venelased ongi hakanud Hiinast sõdureid värbama?

Tegelikult võitleb ka Ukraina poolel mitmetest riikidest vabatahtlikke. Praegu ei ole küll tuvastatud Hiina rahvavabastusarmee ametlikku osalust sõjas. Tegemist on tõesti Hiina vabatahtlikega, nii et siin on olukord erinev võrreldes Põhja-Koreaga, kes on ametlikult saatnud kahepoolse kaitselepingu alusel oma väekontingendi Venemaa poolele sõdima.

Sõda on kestnud üle kolme aasta. Milline on praegu venelaste sõjaline võimekus?

3. aprillil tegi Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli ettekande USA senati relvajõudude komitees, keskendudes sellele, kuidas USA Euroopa väejuhatus näeb praegu Venemaa majanduslikku ja sõjalist võimekust. Kuna neil on kasutada kogu luureinformatsioon ja vastav aparaat, siis seda allikat saab võtta tõena.

Venemaa eesmärgiks on suurendada relvajõude 1,5 miljoni inimeseni ja nad väga aktiivselt töötavad selles suunas. Nad värbavad juurde suurte boonuste ja rahaliste preemiatega, mida sõduritele makstakse. Venemaa sõjalisteks kulutusteks läheb praegu 6,3 protsenti SKTst, mis on umbes 40 protsenti kogu Venemaa riigieelarvest. See tähendab, et Venemaa on viinud oma majanduse sõjaaja rööbastele.

Kindral Cavoli hinnangul suudab Venemaa toota sellel aastal 1500 tanki, 3000 soomukit ja umbes 200 Iskander-raketti ja tiibraketti ning umbes 250 000 suurtükimürsku kuus. Euroopa ja USA kokku suudavad toota ühe kolmandiku sellest kogusest. Nii et Venemaa on viinud oma majanduse ja ühiskonna sõja rööbastele ja kui ka relvarahu peaks sõlmitama, pole tehniliselt võimalik seda nendelt rööbastelt kiiresti maha võtta, isegi kui režiim seda sooviks.

Venemaa ja Ukraina – need kaks riiki Euroopas, mis on kaheteistkümnendat aastat sõjas ja nende relvajõud erinevad kardinaalselt kogu muust Euroopast ja maailmast. Kuna Ukraina ja Venemaa sõdivad, siis võime näha, millised kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed muutused on nende kahe riigi relvajõududes toimunud võrreldes muu Euroopaga ja teatud mõttes ka muu maailmaga. See sõda lihtsalt paratamatult arendab mõlemat poolt nii tehnoloogiliselt kui ka taktikalis-strateegiliselt kiiresti edasi, samal ajal kui teised vaatavad pealt.

Relvarahule ei ole me praegu tõenäoliselt sammugi lähemale jõudnud?

Kui ma eelmisel korral saates käisin, ennustasin, et relvarahu sõlmimise tõenäosus on väiksem kui see, et seda ei sõlmita. Ehk siis nelikümmend kuuekümnele. Minu hinnang ei ole muutunud mitte kuidagi positiivsemaks. Venemaa ei ole ju saavutanud seda võitu, mida ta alguses soovis. Purustada Ukraina valitsus ja panna Ukrainas võimule omameelne valitsus. Teha seal nii-öelda kiire operatsioon ja saada Ukraina oma mõjusfääri. Kuna see ei õnnestunud, tõmmati eesmärk tagasi nelja oblastini, aga Vene pool ei ole ühtegi nendest oblastitest suutnud täielikult hõivata.

Kuna Venemaa ei saanud sõjalist võitu, ei täielikku ega ka piiratud ulatuses, siis püüab ta sama võitu saavutada diplomaatiliselt. Ma oletan, et Vene pool esitas Ameerika Ühendriikidele esialgu samasugused nõudmised, nagu ta esitas enne laiaulatusliku kallaletungi algust, et NATO peaks tagasi tõmbuma 1997. aasta piiridesse, kõik oma väed Ida-Euroopast välja viima ehk siis sisuliselt allianss võiks ennast laiali saata. Loomulikult ameeriklased säärast ettepanekut vastu ei võtnud.

Mis puudutab nelja oblasti loovutamist venelastele, ei saa mitte keegi ukrainlasi veenda, et nad seda teeksid. Ukraina lihtsalt ei tee seda ja mitte kellelgi siin maailmas ei ole ka jõudu, et neid nii kaugele viia. Isegi kui ameeriklaste ähvardus, et me lõpetame teie sõjalise abistamise ära, ei paneks Ukrainat seda tegema. Nii et seda nõuet ei ole Venemaal praktiliselt võimalik saavutada.

.