INTERVJUU ⟩ Kristjan Järvan: rattastrateegia on selgelt läbi kukkunud

Tallinna liikluskeerises on viimastel nädalatel uus nähtus – elektrimopeedid, mis taas tekitavad ühiskonnas küsimuse, kuidas leida tasakaalu rohelise ja turvalise liikumise vahel. Postimehe otsestuudios käis külas Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan, kellega rääkisime pealinna liiklusest ja mõistagi ka Tallinna linnavõimust üldisemalt. Saade oli eetris esmaspäeval kell 12. 

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Kõige kuumem teema Tallinnas on Tallinna tänavatele ilmunud elektrimopeedid. Nende üle on väga palju kisa ja kära olnud. Kuidas need uued asjandused Tallinnas vastu on võetud?

Ma arvan, et kahetiselt. On palju olnud furoori selle üle, et kuidas jälle uued kergliikurid, kellele seda üldse vaja on, ja et nad niikuinii rikuvad seadust. On ka neid, kes ütlevad, et on tore sõita. Kui vaadata objektiivselt, mis probleemid on, siis ütleksin, et suur osa, ma isegi ei julgeks öelda, et üheksakümmend protsenti, on põhjustatud sellest, et alaealised sõidavad nende pisimopeedidega. Kuigi liiklusseadus lubab juba 14-aastastel sõita sellega, kui neil on jalgrattaluba, siis ettevõte on otsustanud, et nende kasutajate alampiir peaks olema kaheksateist. Aga tõepoolest, täna ei ole kõige tugevamat kontrolli, et see päriselt nii on. Niisiis saavad sisuliselt kasutajad anda valeandmeid, eeskätt just alaealised, et nad on täisealised ja saavad oma lustimise Tallinna tänavatel välja lasta. Aga seni on ettevõte jõudsalt blokeerinud seaduserikkujate ja alaealiste kontosid ning on ka lubanud seda, et tuleb täiendav kontroll kasutajaks registreerimisel, et tõepoolest isik oleks 18 eluaastat täis.

Räägite Läti ettevõttest, kellel on platvorm nimega Ride, on vist õigesti nimetatud. Linn küll ei saa keelata või käskida ettevõtjat ühte või teist asja tegema, aga kui koostööaltid nad on olnud?

Tegelikult pean tunnustama, et nad on päris koostööaltid olnud. Me rõhutasime seda, et tõenäoliselt sellest suvest saab väga suur suunanäitaja selles, kui rangelt seadus muutub, ja nad võtsid seda tõsiselt. Kõikidele nende mopeedidele oli siis esimestel päevadel kinnitatud paberlehed, kus võib sõita ja kus ei tohi sõita. Eraldi kleebis on juures, et kõnniteel ei tohi sõita. Selles suhtes on näha, et ettevõte on pingutanud, aga loomulikult saab paremini.

Küsimus on ju tegelikult selles, et inimesed teavad. Meedias samamoodi räägiti, et kõnniteel ei tohi sõita. Samas vaatame sotsiaalmeediast ikka videoid, et sõidetakse.

Ja täpselt see ongi see, millele enne viitasin, et paljud alaealised on asunud tegelikult liiklusseadust ja kasutustingimusi eirama. Ja nii ettevõte ise kui ka kuuldavasti politsei on alustanud menetlusi, et liiklusseaduse rikkujaid motiveerida jõuvahenditega.

Kui palju te olete politseiga suhelnud sel teemal viimasel ajal? Kui vaadata olukorrale peale objektiivselt, siis politsei tegelikult ei jõua hommikust õhtuni kogu aeg nendega tegelda.

Jah, oleme ikka korduvalt politseiga suhelnud ka enne, kui üldse need pisimopeedid liiklusse jõudsid, ka riikliku liiklusohutuse komisjoniga. Ja nüüd jätkuvalt suhtleme edasi, et kuidas kõige paremini siis reguleerida. Ka nemad näevad seda, et alaealiste poolt väärkasutus on selgelt probleemiks selles temaatikas.

Elektrimopeedide ja tegelikult ka tõukerataste ja muude selliste liikurite puhul jõuame välja küsimuseni, kas riik peaks seaduses midagi muutma. Kas liiklusseadust peaks kuidagi muutma?

Tegelikult me oleme hüppelist kasvu näinud tõukerataste arvus. Ja üks pool sellest põhjusest, miks neid tõukerattaid on nii palju, ei peitu mitte selles, et sõidunõudlus oleks nii palju kasvanud, vaid tegelikult need rendiettevõtted saavad aru, et nad saavad tasuta linnamaal parkida. Ja mida rohkem nende vahendeid on näha, seda suurem on reklaam. Ja põhimõtteliselt saavad nad linnamaal tasuta reklaami teha. Et oma turuosa suurendada, tuuakse linna rohkem tõukerattaid, kui on vaja. Ja nüüd on küsimus, kas linnal peaks olema õigus öelda, et stopp, rohkem ei mahu, ja seame piirarvu kergliikuritele. Loomulikult ma pooldan seda, et kindlasti peaks kohalikul omavalitsusel olema õigus öelda, et meil rohkem kergliikureid siia linna ei mahu. Ja rendiettevõtted, kes tahavad  saada õigust neid renditõukerattaid või teisi kergliikureid pakkuda, peaksid oksjoni korras selle õiguse endale soetama.

Kas see ei too kaasa hoopis seda, et kui hakatakse n-ö ühele ettevõttele kogust piirama, siis hakkavad samad ettevõtjad erinevate brändide alt neid lihtsalt juurde tekitama?

Jah, aga siis ongi tegelikult süsteem, et oksjoni korras saavad kõik ettevõtted endale osta õiguse ehk siis tuua oma vahendid linna. Seda on fikseeritud arv kõigi osaühingute kohta. Ja kui oksjon on toimunud, siis paraku jah, kohad on läinud, rohkem tõesti Tallinnasse neid ei mahu.

Ma loodan, et ma nüüd mingit saladust ei avalda, aga te tulite täna ise ka tõukerattaga siia Postimehe majja. Kumb teie meelest on turvalisem: kas elektritõukeratas või elektrimopeed? On seal üldse mingit vahet?

On vahe. Kõige olulisem vahe on selles, et tõukeratta peal inimesed seisavad püsti, mis tähendab, et õnnetuse korral see jõuõlg, mis tekib eeskätt just peale, on oluliselt suurem. Kõige tõsisemate tagajärgedega ehk peatraumadega õnnetused on tõukerataste puhul  tõenäolisemad. Kui me vaatame eelmise aasta statistikat Tallinnas, siis toimus veidi üle kuuesaja õnnetuse tõukeratastega, neist 75 protsenti olid ühe liikleja õnnetused. Ehk inimesed lihtsalt kukkusid. Neli protsenti oli see, kus toimus otsasõit jalakäijale näiteks. Selles suhtes on pigem kergliikurid ohtlikumad iseendale kui teistele liiklejatele. Aga loomulikult peame meeles pidama, et nad jagavad sõiduruumi jalakäijatega. Kui pisimopeedide puhul on keelatud sõita kõnniteel, siis jalgrattateel on see lubatud. Seadus ütleb, et jalgrattateel peab kergliikleja sõitma jalakäija kiirusega. Seda me näeme ohukohana ja kaalume, kas selliseid alasid muuta kõnniteeks.

Kui vaadata seda elektrimopeedi, mis nüüd Tallinna tänavatele toodud on, selline võrdlemisi väike, kas teie ise julgeksite sellega Tallinna tänavatel ja jalgrattateedel autode vahel ringi sõita?

Just selliste küsimuste jaoks nii ajakirjanikelt kui kodanikelt, tegin esimesel päeval testsõidud. Ja selgelt oli näha, et esiteks, kui sa tahad sõita liiklusseaduse kohaselt, siis ohutus on tagatud.

Aga kui Õismäelt hakata südalinna sõitma, siis tehes seda tõukerattaga, on see kindlasti oluliselt ebamugavam kui näiteks pisimopeediga.

Lühiajaliste rendiautode puhul on räägitud alkolukkudest. Vist ka mingile hulgale on need pandud või neid testitud. Tallinn on ikkagi ööeluga linn, meil on siin isegi öölinnapea. Kas tõukside ja mopeedide puhul peaks ka mingit sellist lahendust mõtlema?

Esiteks oleme kehtestamas kergliikurite rendiettevõtetele määrust. Seal, nii nagu riiklik transpordiamet soovituse tegi, on reedest laupäeva õhtuni piirang 17 kilomeetrit tunnis õhtusel ajal. See algab kell 9 õhtul ja kestab kuni 7 hommikul, kui peamised pidutsejad on liikvel. Tegelikult sätestatakse täiendav kiiruspiirang võrreldes varasemaga, ja ma arvan, et see on mõistlik. Nagu varem välja tõin, on niimoodi kergliiklustee kasutamine ohtlikum liiklejale endale kui teistele.

Teine pool on alkolukkude kasutamine. Linn kindlasti sellist piirangut ise kehtestada ei saa. See on küsimus seadusandjale – kas ja mil määral nähakse selles ohtu ning kas selline täiendav piirang või nõue on proportsionaalne.

No te olete poliitik. Teil on kindlasti endal ka arvamus.

Riigis, kus on tohutult bürokraatlikke piiranguid ja arvestades seda, kui palju ja mis alkoluku proportsionaalne mõju on ning kuidas sellest näiteks mööda saab minna, siis ma arvan, et selline täiendav nõue ettevõtetele ei ole proportsionaalne. Pigem peaksime vaatama, kuidas ettevõtete jaoks bürokraatiat riigis vähendada.

Vaatame natuke laiemalt kergliikurite küsimust. Kui Euroopas ringi käia, siis inimesed vaatavad, et ahah, igal pool mujal see toimib. Mis siis Tallinnal häda on?

Tallinnas on natuke teistsugune ilmastik kui Itaalias. Ma arvan, et paljud oma puhkusereisidel on seda kogenud. Võib-olla on see tingitud sellest, et tegelikult näeme selgelt, et kuigi suvel on kergliikureid liikvel päris palju, siis talvel nende kasutus drastiliselt kukub. Ma arvan, et see ei ole niivõrd meelelaadi küsimus. Loomulikult on ekstreemsport õigustatud tegevus ja kes iganes seda tahab teha, siis palun, aga enamik tõenäoliselt ei hakka seda tegema. Vastavalt sellele tendentsile annaksin ka suunise infrastruktuurile. Meil on negatiivne näide Paldiski maanteelt, kus rattatee sai tehtud ja talvel oli sellel minimaalne kasutus. Kui kõrval on 1500 autot ja viis jalgratturit tunnis, siis miks me piirame seda suurt enamust selleks, et viiel ratturil oleks veidi kiirem sõit?

Te olete saanud endale maine kui nii-öelda autode armastaja ja jalgrataste vihkaja. Miks te jalgrattaid vihkate?

Kindlasti ei vihka. Arvan, et lihtsalt kõikidel liiklejatel peaksid olema võrdsed õigused ja võimalused. Kui ühte tüüpi liiklejaid on rohkem, siis nende võimalustega ka arvestatakse rohkem. Kuid tundub, et osa inimeste jaoks on selline põhimõte ebaproportsionaalne. Arvan, et kõigil kodanikel on võrdsed õigused ja seda poliitikat tehes peakski sellest lähtuma.

Ehk siis, hüpoteetiliselt, kui teie saaksite Tallinnas ainuvõimu, siis näiteks need punased rattateed kaotaksite ära?

Oh, see on suur teema, mida tegelikult rattastrateegiast arvata. Ma arvan, et rattastrateegia on selgelt läbi kukkunud. Need ideed, mis 2016. aastal pandi, ei olnud reaalsusega kooskõlas, eeskätt selles, kui palju need kulutused maksma lähevad ja mis need negatiivsed mõjud on. Ehk kui palju sa hakkad piirama teisi liiklejaid.

Alternatiivina olen välja pakkunud selle, et tegelikult kõik need kergliiklusteed ei peaks olema suurtel magistraalidel, vaid kõrvaltänavatel. Just need kohad, kus me tahame autoliiklust vähem hoida, kus on kodutänavad, kus kergliiklusteed võivad minna läbi parkide, et sul ongi parem atmosfäär ja keskkond, kus liikuda. Aga hetkel tundub, et see on natuke liiga radikaalne idee, kuigi ma olen tutvustanud seda nii linnavalitsuse liikmetele kui ka rattaentusiastidele ja rattapoodidele, kust on tulnud positiivset tagasisidet.

Arvan, et see tuleb ümber sõnastada – et me ei räägi rattastrateegiast. Me peaksime rääkima kergliiklusstrateegiast. Arvan, et need liikumiskoridorid peaksid selgelt eristuma motoriseeritud transpordist, ja sellisel juhul oleks liikumisvabadus mõlemale. Liikumiskiirusel oleks mõlemale paremad tingimused, ohutus oleks mõlemale parem. Ma arvan, et sellest on ainult võita.

Kas ma saan õigesti aru, et tegelikult te ei vaidle vastu, et autostumist peaks vähendama?

Arvan, et see ei ole eraldi eesmärk. Eraldi eesmärk on see, et me saaksime olla liikluses vähem, jõuaksime kiiremini ja ohutumalt kohale ja tegelikult võimaldada inimestele rohkem liikumisvabadust. Nende kolme põhimõtte raames. Takistada ühte konkreetset gruppi liiklejaid, kes tegelikult on enamus, see kindlasti ei tohiks olla poliitiline eesmärk. Poliitika eesmärk peab olema ikkagi inimeste elu paremaks teha, mitte neid takistada.

Küsimus on selles, kuidas jõuda sinnani, et inimesed ei tahaks kasutada autosid.

Kui see on ülim eesmärk, siis meil peab olema positiivne alternatiiv. Positiivne alternatiiv võiks olla ühistranspordi paremaks tegemine. Sellest on palju räägitud. Oleme transpordi ekspertidega mudeldanud läbi erinevad võimalused ja laias laastus võib öelda, et ühistransport tänaste vahendite juures saaks olla 20 protsenti parem. See tähendab, et 20 protsenti kiirem tavalise keskmise reisi jaoks, 20 protsenti on peatus lähemal keskmise reisi jaoks. Aga mu väide on see, et isegi kui me teeme ühistranspordi 20 protsenti paremaks, siis need inimesed, kes täna ütlevad, et ühistransport absoluutselt ei vasta nende vajadustele, ütlevad seda isegi siis, kui ühistransport on 20 protsenti paremaks läinud. Mis tähendab, et sellist utoopiat, et meil autosid kunagi vaja ei lähe, et kõik kaubad viime kastirattaga kohale, nagu siin eelmisel suvel üks analüüs oli – see on ikkagi utoopia, mis ei vasta kuidagi reaalsusele.

Igale inimesele bussiliini ei saa ka eraldi käima panna.

Absoluutselt!

Aga räägime autodest veel. Koalitsioonis on mitu erakonda, kelle visioon on, et piirkiirust tuleks vähendada. Teie meelest see ei aita kaasa sellele, et liiklusolukorda rahustada?

Ma toon teile mõned näited. Kusjuures, sellel nädalal me plaanime avalikustada ka Tallinna transpordiameti koostatud analüüsi piirkiiruste ja mõjude osas. Aga enne küsisite politseiga suhtluse koha ja kui ma ametisse tulin, siis umbes esimesel kohtumisel Taavi Kirsiga küsisin sama, et kuidas siis on mõju olnud piirkiiruse osas. Tegelikult mõju on olnud varieeruv. Toon näite: tehnika tänaval 2023. aastal ei olnud ühtegi õnnetust. Siis oli piirkiirus 50 km/h, vähendati piirkiirust neljakümne peale ja juba eelmise aasta suveks oli 6 õnnetust olnud. Statistiliselt ei saa tuua seost, et piirkiiruse vähendamise tõttu tekkisid õnnetused, aga lugeda ka vastupidist välja on väga keeruline.

Võin veidi ennatlikult välja öelda, et põhimõtteliselt me näeme seda, et piirkiiruste mõju ei tule väga suuresti välja. On palju teisi asju, mida oleme teinud. Näiteks Liivalaia roheline koridor, kus loomulikult, kui pidevalt ei pidurda ega kiirenda, siis tekib neid konfliktiolukordi vähem ja selle võrra läheb ka õnnetuste arv vähemaks. Me oleme tegelikult väga palju teisi liikluskorralduse muudatusi teinud just selleks, et õnnetuste arvu vähendada.

Kõiki positiivseid mõjusid liikluskorralduses ja liiklusstatistikas kindlasti ei saa piirkiiruste peale taandada. Vastupidi, mõned kohad, näiteks Kaarli puiestee, kus on 35 kilomeetrit tunnis kiiruspiirang, kus julge enamik tegelikult rikub piirkiirust, seal on näiteks ebaadekvaatsel piirkiirusel hoopis negatiivne efekt. Inimesed harjuvad liiklusseadust rikkuma ja kui me kehtestame ebamõistlikud piirangud, siis me normaliseerime ühiskonnas tunnet, et seaduserikkumine ongi okei, sest see seadus on ebamõistlik. See on kindlasti üks negatiivne aspekt, mida me tegelikult ei taha jätkumas näha.

Räägime valimistest ka. Kohe varsti on kohalike omavalitsuste valimised. Kes Isamaa linnapeakandidaadiks peaks saama või võiks saada? Kas Riina Solman, erakonna esimees Urmas Reinsalu?

No nii, nagu te juba pihta hakkasite, eks meil on neid tugevaid kandidaate väga palju.

Teie ise ei taha?

Arvan, et Isamaa leiab kõige parema kandidaadi, kes üldse on, ja kinnitab tema linnapea kandidaadiks siis, kui aeg on küps.

Väga poliitiline vastus. Aga kes see teie meelest võiks olla?

Ma arvan, et see võiks olla linnapea kandidaat, kes Tallinna linna kõige paremini, kõige eestimeelsemalt, eestikeelsemalt, isamaalisemalt edasi viib.

Need ei ole siis kõik Isamaalased teie meelest?

Ma arvan, et kõik isamaalased teevad seda ja on võimelised selleks, aga loomulikult osad teevad seda veelgi paremini.

Mis teie enda ambitsioon on? Te olete kunagi tegelikult olnud ju ka minister. Kas te pärast valimisi tahaksite linnavalitsuses tööd jätkata või vaatate kuskile mujale?

Mina kindlasti kandideerin Tallinna kohalikel valimistel eesmärgiga edasi teenida Tallinna elanikke ja linna.

Kuidas need valimised Tallinnas üldse hakkavad kujunema? Kas Keskerakond ei võida valimisi esimest korda?

Seda on raske prognoosida. Kindlasti see põhiseaduse muudatus vähendab selle tõenäosust, aga ütleme nii, et need 20 aastat, mis olukord on kehtinud, on nad sisse sööbinud oma valijaskonnale päris tugevalt. Aga eks valimised näitavad.

Kuidas valija peaks üldse praegusesse Tallinna koalitsiooni ja nendesse erakondadesse suhtuma? Ainus, mis välja paistab, on see, kuidas teie ja Pärtel-Peeter Pere omavahel tülitsete. Linnapea on üldse kuskile kivi alla kadunud, vahepeal kommenteerib sotside siseasju.

Ma arvan, et see on positiivne, kui erinevad erakonnad väljendavad oma väärtushinnanguid, võtavad sõna ja kaasavad rahvast, et nad saaksid ka erinevatel teemadel kaasa rääkida. See ongi demokraatia. Pigem oli anomaalia eelnev olukord, kus 20 aastat oli ainult üks õige arvamus, ainult üks õige seisukoht ja tegelikult ei toimunud  linnarahva kaasamist. Arvan, et see on just demokraatia positiivne pool, kui pakutakse välja alternatiive ja erinevad isikud väljendavad oma väärtushinnanguid nii sõnades kui ka loodetavasti tegudes. Valimistel on tegelikult elanikkonnal võimalus hinnata, kas esiteks see, millest sa rääkisid, oli õige väärtushinnang nende hinnangul, ning mis välja tuli ja millised need mõjud olid, ning kas see oli päriselt see, mida loodeti saada.

Lõpetuseks veel riigi poliitikast ka. Koalitsioon on teatanud, et nüüd on meil kõige parempoolsem valitsus. Isamaa on ju ka parempoolne. Miks teile see valitsus ei meeldi?

Väga sujuv üleminek just sellepärast, et valitsust ei saa usaldada. Lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse, ja see juhatas sisse Reformierakonna hegemoonia. Sisuliselt on täna Reformierakonnal ainuvalitsus riigis. Maksutõusud on olnud kolossaalsed, sisuliselt on kõiki makse tõstetud. Nüüd, kui nad ütlesid, et neil oli plaanis veel ühed maksed, mis nad nüüd ära jätavad, see kindlasti neid parempoolseks ei muuda. Veelgi enam, nad on lubanud tükk aega, et hakkavad tegelema riigiettevõtete erastamisega. Enefit Greeni plaaniti veel sügisel erastada ja samuti on koalitsioonilepingus, et nad jätkavad riigiettevõtete erastamisega. Mis oli uudis? Enefit Green riigistatakse, mis on kõige märgilisem vasakpoolne poliitika. Selliste erakondadega, kelle sõnu ei saa tõsiselt võtta ja kelle tegusid saadab korralagedus, on keeruline usaldust luua. Mäletame energeetikapoliitikast, kus miljardid lendasid nädalavahetusel sinna ja tänna, et seda ei saa tõsiselt võtta.

Isamaad kutsuti tegelikult valitsusse demokraatlikult valitsema koos Reformierakonna ja Eesti 200ga. Miks Isamaa on valinud selle tee, et te hädaldate kaugelt? Miks te ei läinud valitsema?

Sellepärast, et see olukord, mida valed tõid kaasa riigikogu valimistel, on tekitanud olukorra, kus Reformierakonnal on lihtsalt riigikogus nii tugev jõuõlg, et need valitsuse läbirääkimised ei oleks proportsionaalsed. Ja sellisel juhul oleks Isamaa ainult pidanud puhtaks pesema seda Reformierakonna senist poliitikat. Me ei tohi võtta ära inimestelt lootust, et tegelikult on parem alternatiiv olemas. Aga tõepoolest, sellele olukorrale, kus jätkatakse sisuliselt juhuslikku ja mitte järjepidevat poliitikat, Isamaa kindlasti ei saa minna takka kiitma.

Ehk siis tõlkes: Isamaa oleks lihtsalt pannud ennast järgmisteks valimisteks halba positsiooni.

Tõlkes see, et Isamaa ei oleks saanud teha seda, mida me oleme lubanud: et kõik need maksutõusud tagasi keerata, automaks tühistada, lõpetada ära see juhuslik kliimapoliitika, energeetika päriselt korda teha. Oleks edasi läinud Reformierakonna juhuslikkus ja arusaamatu poliitika, et seda…, tõesti me ei tohi sellist kvaliteedilangust lubada.