INTERVJUU ⟩ Andrus Merilo: oleme keerulistest aegadest sisenenud ohtlikesse aegadesse

Aina teravnev julgeolekuolukord on sundinud Eestit viimasel ajal järjest rohkem panustama riigikaitsesse. Milliseid võimekusi kaitsevägi järgmistel aastatel juurde saab? Kuidas muutub ajateenistuse süsteem? Kui suur on sõjaoht meie regioonis? Neile ja paljudele teistele küsimustele andis Postimehe otsestuudios vastused kaitseväe juhataja, kindralmajor Andrus Merilo. Saade oli eetris reedel kell 12. 

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Alustame kurvematest teemadest. Viimastel päevadel on Baltikumis olnud mitu kurba sündmust. Paar päeva tagasi hukkus Eesti ajateenija liiklusõnnetuses. Mida selle õnnetuse kohta tänaseks teada on? Kas kaitseväel on sealt midagi õppida?

Kahjuks traagilise õnnetuse tagajärjel kaotas kaitsevägi ühe oma relvavendadest, väga tubli võitleja, kes sattus liiklusõnnetusse, mille asjaolude selgitamine praegu käib, kuid tegemist on klassikalise liiklusõnnetusega. Laupkokkupõrke tagajärjel hukkus üks meie relvavend ja kahjuks sai vigastada ka vastu sõitva bussi juht ja seal olnud reisijad. Meie hinnangul praegu me ei ütleks, et midagi meil tegemata jäi, sest tegemist oli tavalise maastikuvõimelise sõiduautoga Mercedes G-klass. Õnnetusse sattunud võitlejal olid vastava kategooria juhiload, kogemus ja oskus seda sõidukit juhtida. Seega, meie jaoks on tegu liiklusõnnetusega. Kas me sealt ka midagi õpime, seda näeme selle uurimise tulemusest. Hetkel pole mul ühtegi informatsioonikildu, mis viitaks, kes potentsiaalselt on õnnetuses süüdi või kas seal on mingid tehnilised nüansid veel juures. Seda ma hetkel ei tea. Seega, meie arvates on see liiklusõnnetus.

Traagiline sündmus on Leedust, mis ei ole tegelikult veel oma päris lõppu saanud. Otsitakse USA liitlasvägede sõdureid, kelle sõiduk vajus soomülkasse. Eestis on ka hulk liitlassõdureid. Kas nende turvalisus on tagatud? Mida te selle Leedu õnnetuse kohta teate?

Õnnetuse kohta me teame täpselt nii palju, kui on meediast läbi käinud ja mõned ametlikud ettekanded. Ma teadlikult ei ole küsinud küsimusi Leedu kaitseväe juhatajalt, kellel on käed praegu tööd täis ja kes tegeleb seal kriisijuhtimisega. Küll me saame ka detailid teada, mis täpselt juhtus. Täna me teame, et naastetank M8 Hercules on vajunud vähemalt viie meetri sügavusse laukasse. Mis täpsed asjaolud on, me ei tea. Täna on minul teadmine, et ühtegi surnukeha leitud pole, seega lootus on veel üleval, aga eks see lootus iga hetkega väheneb. Tõenäoliselt teevad meie liitlased Ameerikas ise väga põhjalikud uurimused – teevad selgeks, mis täpselt juhtus, ja kui sealt tuleb midagi ka tuleviku tarbeks, siis me kindlasti arvestame sellega. Aga me peame ka aru saama, et tegemist on siiski intensiivse väljaõppega ja õnnetusi paraku juhtub. Antud õnnetuse sarnast mina ei tea, et oleks varem kunagi juhtunud, ei Eestis ega ka Baltikumis.

USA uue administratsiooni poolt oleme näinud viimasel ajal Euroopa-vaenulikku retoorikat. Kas USA võib selliseid õnnetusjuhtumeid kasutada kuidagi argumendina näiteks liitlasvägede Euroopast väljatoomiseks?

Tegemist on õnnetusjuhtumiga kindlasti ka Ameerika Ühendriikide jaoks ja ka nende sõjalise liini jaoks. Seega ma võin kindlasti väita, et seda ei kasutata argumendina mitte ühelgi juhul. Tehakse väga sisuline juurdlus ja analüüs, mis juhtus, kuidas juhtus, miks juhtus. Võib-olla lisatakse mingeid lisameetmeid või väljaõppeelemente.

Tegelikult kõik soomukimeeskonnad läbivad ka vastava väljaõppe, mis hõlmab üle katuse rullimise ja vette kukkumise treeninguid. Seega oskused evakuatsiooniks ka äärmuslikes olukordades on kõikidel meeskonnaliikmetel olemas. Kui nüüd juhtub kõige mustem stsenaarium, et meeskond on seal masinas lõksu jäänud ja hukkunud, siis järelikult olid need väga äärmuslikud olud, kus treeningoskuseid ei olnud võimalik käivitada. Aga kindlasti ei kasuta Ameerika Ühendriigid seda ettekäändena öelda, et väljaõpe on liiga ohtlik ja laseme nüüd jalga. Seda ei juhtu kindlasti.

Kui me vaatame NATO ja USA liitlassuhteid laiemalt – president Trump on deklareerinud, et ei kaitse neid riike, kes ei täida NATO kaitseeesmärke. On ka räägitud sellest mõttest, et USA viib Euroopast väed välja. Kui suur risk see päriselt on, mida see Euroopa kaitsevõime jaoks tähendaks?

Poliitikud teevad oma asja praegu. See, mis on poliitilised sõnumid, ei ole mitte ühelgi moel tuntav sõjalises tegevuses. Meie koostöö Ameerika Ühendriikide liitlastega sõjalises kontekstis on täpselt samasugune ja kohati isegi intensiivsem, kui oli enne, et me tuleksime toime muutuva julgeolekuolukorraga. Me kõik saame aru, et sõjavägi ka Eestis tegutseb vastavalt poliitilistele juhistele ja ülesannetele, samamoodi ka Ameerika Ühendriikides. Kui poliitilised juhised tulevad, siis võib-olla tuleb viia läbi ka mingeid muutusi Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Aga täna on need kõik spekulatsioonid. Minul on täna teadmine, mis on ka Ameerika kindralite poolt kinnitatud, et hetkel neile ühtegi juhist, mis reguleeriks nende sõjalise kohaloleku mooduseid Euroopas, ei ole.

Aga me oleme tegelikult näinud juba varem, ka aastal 2008 ja mõned aastad hiljem, et Ameerika oma julgeolekupoliitikas on väga selgelt pidanud suuremaks ohuks Hiinat ning tema raskuspunkt tegevustes võibki suunduda uuesti Hiina lähedale. Sealt võivad tulla teatud arengud, mis mõjutavad meid. Aga seda mina ei loeks otseselt mingiks suhete muutmiseks NATO ja Ameerika Ühendriikide vahel, vaid need on väga selgelt Ameerika Ühendriikide enda olulised rahvuslikud huvid, mida nad on väga selgelt defineerinud ja sõnastanud ka oma rahvuslikes julgeolekustrateegiates, mis muide on avalikud dokumendid. Kui te neid otsite ja loete, siis saate väga selgelt aru, mida Ameerika Ühendriigid teevad ja ka miks teevad. Siis on ka vähem üllatusi. Täna ma võin öelda, et sõjalise kaitse mõttes ei ole mitte midagi muutunud, vaatamata poliitilisele märkimisväärsele turbulentsile ja sellele täiesti uuele situatsioonile.

Küsimus on tegelikult ju selles, kas Euroopa on valmis, et selline stsenaarium võib juhtuda? On näiteks räägitud sellest, et USA kavatseb loobuda Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja positsioonist. Mis see praktikas tähendaks?

Me alustasime tänast vestlust väitega, et Euroopa on vaikselt ärkamas. (Viide saatejuhi ​sissejuhatusele – TM.) Eesti on aga kogu aeg olnud ärkvel. Me oleme pidevalt tegutsenud, teinud väga palju otsuseid riigi ja rahva hüvanguks. Kõige olulisem on see, et meie julgeolekupoliitika eesmärk on muuta agressioon teostamatuks. Me oleme ette näinud ka vajaduse valmistuda sõjaks, ja see on midagi, mida me peame viima Euroopa konteksti. Kui täna räägitakse, et miski tuli Euroopa jaoks üllatusena, siis ma ütlen, et see üllatus on pigem mugavus. Euroopa on olnud mugavustsoonis, sest Ameerika Ühendriigid on panustanud sõjaliselt siia regiooni, kaitstes meid potentsiaalsete ohtude eest aastakümneid. See on olnud asi, mis nüüd lõpeb, ja minu arvates on see hea. Me oleme Euroopana siiski oluliselt tugevamad – nii sõjaliselt, majanduslikult kui ka inimeste arvu poolest. Meie potentsiaal on kõrge, eriti kui arvestada eksistentsiaalset ohtu, mida esindab Venemaa. Nüüd on aeg oma jõud organiseerida ja panna ennast tööle, et suudaksime iseennast kaitsta igasuguste ohtude eest. Tegelikult on see hea. Nüüd on see viinud väga avatud lähenemiseni poliitilisel tasandil ja lõpuks on hakatud tegutsema.

Kui keegi ütleb, et Euroopa on nõrk ja istub nuttes nurgas, kuna suur poiss lahkub, kellele seni on antud oma toiduraha, siis see tegelikult nii ei ole. Mina näen siin pigem positiivseid asju. Need poliitilised turbulentsid, mida praegu nähakse, ei pruugi tähendada olulisi muutusi sõjalise koostöö kontekstis. Seda saame rahulikult veel jälgida ja vaadata.

Et Ameerika Ühendriigid loobuksid NATO vägede ülemjuhataja ametikohast, see on puhas spekulatsioon. Mulle tundub, et see on väga edukas informatiivne infooperatsioon. Ameeriklased ise on sellest olnud väga üllatunud. Kui vaadata nende strateegilisi eesmärke, siis ma ei näe mingit loogilist põhjendust, miks oleks vaja ära anda oluline ametikoht, mis määratleb ameeriklaste enda huvide jõustamist mitte ainult Euroopas, vaid ka globaalselt. Seega minu jaoks on see infooperatsioon, millel tõepõhja all ei ole.

Ukrainas praegu sõda ikkagi käib ja Venemaa ründab agressiivselt. Euroopas ja maailmas räägitakse Ukraina puhul rahuläbirääkimistest ning Euroopas ka rahuvalvajatest. Kas Eesti peaks Ukrainasse saatma rahuvalvajaid? Kui palju?

Täiemahuline sõda käib neljandat aastat. Eskalatsioon ja intensiivsus suurenevad iga nädalaga. Seega mulle tundub, et me oleme rahust täpselt sama kaugel kui üks-kaks aastat tagasi. Kuhu me seal jõuame ajutise vaherahu mõttes, saame näha. Aga mulle vahepeal tundub, et seda rahu tahame meie, läänemaailm, rohkem kui isegi ukrainlased ise on nõus sellega kaasa tulema. See on minu isiklik arvamus, sest praegu nad hoiavad ikkagi vastase rünnakuid tagasi. Teevad vahepeal ise ka edukaid vasturünnakuid. Aga selge on ka see, et see sõda ei saa lõpmatuseni kesta. Me täna ei tea, kui lähedal nii sõjalisele kui majanduse kulminatsioonile Venemaa tegelikult on. Ja mulle vahepeal tundub, et nende rahuläbirääkimistega on nad saanud nii-öelda jackpot'i, lotovõidu. Tal on toodud lauda nüüd võimalus mängida ennast jälle suureks, saavutada oma eesmärgid ja kultiveerida siis täiendavat hirmu Euroopas, et saaks sõda ruttu läbi, et siis äkki läheb paremaks.

Täna peame jätkuvalt ja isegi rohkem panustama Ukraina toetamisse, et Ukraina sõjaline jõud suudaks vastu seista. Kui tulevad rahuläbirääkimised, siis nad on ka jõupositsioonil, mitte ainult pealtvaataja rollis, et tehke nüüd seda, mis me teile ütleme. Rahuni jõudmine on pikem tee, selleni läheb veel aega. Selle käigus käib sõda, inimesed surevad ja see toetus on kõige tähtsam asi üldse, enne kui me hakkame rääkima rahuvalvejõudude saatmisest Ukrainasse.

Kõigepealt peame terminoloogiliselt asjad selgeks tegema. Me ei saa rääkida rahuvalvest, sest rahuvalve tähendab, et mõlemad osapooled on nõus rahuga. Üks oluline faktor on, et rahuvalvajad peavad olema oma olemuselt neutraalsed. Nad ei tohi valida pooli ja seetõttu me oleme rahuvalveoperatsioonidest veel väga, väga kaugel. Rahuvalve tähendab, et ollakse vaenupoolte vahel, hoidmaks ära vaenupoolte kokkupõrked, ja seda ei juhtu Ukrainas. Kui me räägime potentsiaalsest toetusest Ukrainale nii maal, merel, õhus kui ka küberdomeenis, siis ühe variandina on laual saata Ukrainasse lääne sõjalised jõud enam-vähem selle mudeli järgi, mis oli aastal 2016, kui otsustati siia regiooni tuua Enhanced Forward Presence, mille tulemusena täna on olemas liitlaste täielik eelhoiatus idapiiri suunal. Võib-olla on midagi sarnast võimalik teha, et kui Venemaa otsustab eskaleerida, rikkuda rahukokkulepet ja tungida edasi, siis see käivitab mingisuguse kollektiivse toetuse täiendavalt Ukrainale. Kuid täna ühtegi plaani ei ole olemas, Eestis ei ole poliitilist otsust Eesti kaitseväe osalemiseks operatsioonis Ukrainas. Nii kaua, kui seda ei ole, me ei saa rääkida sellest, kas me läheme või ei lähe Ukrainasse. See on selge, et see ei saa olla kaitsejuhataja nõuande kohaselt, et me läheme Ukrainasse, vaid see peab olema ainult poliitiline otsus. Eestis on see mehhanism paigas ja tõenäoliselt eeldab ka see riigikogu mandaati, nii nagu kõik muud rahvusvahelised operatsioonid, kus Eesti kaitsevägi läbi ajaloo on väga edukalt osalenud.

Eesti tõstab järgnevatel aastatel oma kaitsekulutusi märkimisväärselt. Järgmisel aastal viie protsendini, sealt edasi tõenäoliselt veel rohkem. Seda kõike tegelikult teie sõjalise nõuande ja ohuhinnangu pinnalt. Ma saan aru, et te kõike ilmselt avada ei saa ja ei peakski, aga üldplaanis, mida see ohuhinnang ütleb ja milline teie sõjaline nõuanne valitsusele oli?

Kõigepealt rõhutan ühte fakti: mina ei räägi protsentidest, vaid sõjalistest võimetest, mis on vaja kiiresti üles ehitada, et saavutada meie julgeolekupoliitika eesmärgid. Sõjalises mõttes peame olema valmis võitma järgmist potentsiaalset konflikti, mille tõenäosus ajas kasvab, sest olukord meie ümber muutub selliseks. Ehk siis viis protsenti on pigem keskmine tase, mille sisse me tõenäoliselt mahume. See sõltub majandusolukorrast ning ausalt öeldes ka relvatöösturite ahnusest ja võimest toota asju odavamalt ja suuremas koguses. Aga viis protsenti on pigem see, mille järgi me saame öelda, et mõned asjad tuleb teha kiiremini, kus see rahaline vajadus võib olla hüppeliselt suurem. Seejärel võib see mingi aeg püsida teatud tasemel, ja kui me oleme edukad ning suudame sundida Venemaa poolt praegu kasvava ohu taanduma, siis saame hakata rääkima teatud võimete ajutisest riiulile panekust ja kaitsekulude hoidmisest.

Praegu pole aga mitte ühtegi märki, mis annaks alust arvata, et potentsiaalne eskalatsiooni võimalus ei suureneks lähitulevikus. Miks see nii on? Täna käib täiemahuline sõda Ukrainas, kus Venemaa poolel lahingutes osaleb umbes 700 000 võitlejat, kes kuuluvad erinevatesse lahinguvalmis üksustesse, peavad lahinguid ja saavad kogemusi. Venelaste jaoks on sõda Ukrainas ka rahaliselt väga kasulik. Palgatase, mida nad teenivad lahinguoludes, on kordades suurem, kui nad ealeski kodus on palka saanud, olles tegevväelaste seas Vene armee koosseisus. Lisaks on Venemaa majandus praegu puhtal kujul fokuseeritud sõja toetamisele. See töötab sisuliselt sõjaaja formaadis ja sõjaline kaitsetööstus on see valdkond, kus makstakse samuti väga head palka, et inimesed töötaksid. Seega Venemaa ühiskond võidab sellest sõjast.

Ei ole mõeldav, et ühel hetkel sõda lõpeb ja inimeste heaolu selle tagajärjel kannatab ja kõik on rahul. Putini režiim saab püsida ainult juhul, kui elanikkond teda toetab, ehk siis ta ei saa kaotada elanikkonna toetust. See on üks põhiargumente, mis tegelikult seda ohtu suurendab. Kui tuleb rahu, tekib Venemaal võimalus tõmmata rindelt ära 250 000 kuni 300 000 võitlejat, kes on lahinguvalmis üksustes, lahingukogemustega ja keda saab kergesti ümber paigutada ükskõik millisesse suunda. Venemaal ei ole vaja viit kuni kümmet aastat taastumiseks. See on just see ohukoht.

Seega peame hoolega jälgima, milliseid samme Venemaa astub, ja olema igal hetkel temast natuke eespool. Peame kiiresti välja arendama oma võimed nii iseseisva kaitsevõime mõttes kui ka kollektiivkaitse mõttes, et ennetada potentsiaalseid samme, mida praegune olukord Venemaale võimalustena loob.

Te rääkisite prioriteetidest, et on mõned asjad, mida tuleb esimesena ära teha. Milliseid võimekusi Eesti nüüd esimesena hakkab soetama?

Me teame, mis on meie kõige kriitilisemad valdkonnad, aga see ei tähenda, et me neid asju saame esimestena soetama hakata, sest väga palju sõltub ka süsteemides saadavusest, tarneaegadest ja väga paljudest muudest faktoritest. Ei ole mingi saladus, et need peamised võimed, millest me räägime, on avalikkuses kogu aeg läbi käinud. Kõigepealt peame olema võimelised kohe konflikti alguses viima sõjasurmad ja mõjud tagasi Venemaa territooriumile. Selleks on meil vaja täppislöögivõimet pikkadele distantsidele. Seda me ehitame täna üles. Miks me alustame sellest? Sest mina väidan, et seda on lihtsam saavutada, meie pädevused seda läbi viia on oluliselt kõrgemal tasemel ja me harjutame ning oleme varem harjutanud seda pidevalt. See annab meile juba mingi argumendi, kuidas me oleme võimelised seda ikkagi Eesti territooriumilt eemale hoidma, juhul kui Venemaa otsustab meid rünnata.

Teine valdkond, mis on väga selgelt teada, on seotud õhukaitsega. Kõik, mis toob ohutaseme õhus tulevate ründeobjektide vastu ja viib meid paremale tasemele, on prioriteetide nimekirjas. Räägime kihilisest õhukaitsest, alates lühimaa õhutõrjest, mis on vajalik droonide allavõtmiseks, ja lõpetades ballistilise raketikaitsekihiga. See on väga kallis sõjaline võime tehniliste vahendite poolest ja seda on väga raske turult kiiresti hankida. Nende üksuste ülesehitamine on meie jaoks kõik seni tundmata maa selles osas, mis on keskmaa õhutõrjest kõrgemal tasemel. Me hakkame tegema üksusi, mida me pole varem teinud. Tõenäoliselt liitlased toetavad meid selles, aga selle üksuse ettevalmistamine võtab samuti üksjagu aega.

Kolmas oluline valdkond, millest me räägime, on sõjas mõte. See on kõik, mis on seotud vastase füüsilise tõkestamisega, ehk siis selleks, et vastane seisma panna. Me näeme Ukrainas, et on vaja ikkagi vanakooli kaevikusüsteeme, tõkkeid, miinivälju ja muud sellist, et vastane seisma panna, enne kui ta meie territooriumile sisse tungib. Sest me Ukrainas näeme, et kõik territoorium, mis on kaotatud, Venemaa haarab omale ja loobki selle fooni, kus läbirääkimised tegelikult käivad selle üle, kas Venemaa saab selle jõuga okupeeritud territooriumi endale või mitte. See on olukord, mis meil on vaja ära hoida. Need on kolm peamist valdkonda, aga rohkem ma detailidesse ei lähe ja polegi minu arvates hetkel vaja.

Hulk HIMARSeid on meil olemas juba. Samas on diskussioon selle üle, kas peaks neid juurde soetama ja kas peaks nende järgi ootama. Mis teie arvamus on?

HIMARSi valiku me tegime ikkagi mõnda aega tagasi, sest see on ikkagi osaliselt ka ameeriklaste rahastatud projekt ja see lõi meile palju paremad eeltingimused selle relvasüsteemi hankeks integreerimiseks. HIMARS on ennast ka Ukraina lahingutandril väga heast küljest näidanud. Loomulikult Ukraina sõja eskalatsiooniga kaasnes nõudluse suurenemine selliste süsteemide jaoks. Aga hetkel oleme selles graafikus ja see ei ole ka mingi saladus, et Ameerika HIMARS-üksused on Eestis juba mõned aastad ja toetanud meil ka väljaõppe läbiviimist. Seega oleme täna punktis, kus HIMARSid, saabudes siia sel aastal, on kohe kasutatavad, sest meil on väljaõpe läbitud nende jaoks. Ka moona, mis me esimese raundiga soetasime, saame koos nende relvadega õigeks ajaks kätte.

HIMARSi me kasutame referentsina. Kõik teavad, mis on ATACMS. Kõik on kuulnud, loen lehest, et HIMARS ja rakett ATACMS – imerelv, laseb hästi kaugele ja täpselt. See on referents, mida me kasutame. Aga me ei ole mitte kunagi öelnud, et see on see ainukene relv või ainuke tüüprakett, mida me tahame. Me räägime võimest kui sellisest ja sinna kõrvale on vaja alternatiive. Mass siiski täna lahinguväljal loeb ja mass ning tule ülekaal on omavahel seotud. Seega me räägime täna potentsiaalsetest alternatiividest ostmaks HIMARSi kõrvale sarnaseid relvasüsteeme ka mujalt, mis on kiiremini saadavad.

Vastus on just selles, et mis on kiiremini saada. HIMARS ei pruugi olla saadav enam nii kiiresti, nagu me saime selle esimese komplekti. Lisaks me räägime ka erinevatest droonisüsteemidest, nii-öelda kamikaze-droonid pikamaa distantsil. Seal on meil lootus praegu pandud Eesti kaitsetööstusele. Me siiralt loodame, et Eesti kaitsetööstus tuleb välja lahendusega, mis on toimiv, rakendatav ja Eestis toodetav, juhul kui tekib konflikt. See on see, kuhu me tahaksime panustada.

Relvasüsteemide mitmekülgsus loob meile ka teatud mõttes eelise. Kui me oleks ainult ATACMSile keskendunud, on vastasel võimalik seda mõjutada. Ta peab ainult keskenduma ühele relvasüsteemile. Mida rohkem me relvasüsteeme omame, seda keerulisem on vastasel avaldada mõju nende efektiivsusele. Seega meil on mitu rauda tules. Aga mulle täna tundub, et HIMARS on see, millest Eesti inimene kõige paremini aru saab. Tuleb kohe selgus – selline asi laseb nii kaugele ja saab pihta. Aga tegelikult seal kõrval on ka alternatiivid laual ja tegelikult on need olnud kogu aeg laual. Täna me pigem vaatamegi, mis reaalselt on saada, kui palju see maksab ja vastavalt sellele, kuidas vabariigi valitsus otsustab meile lisaraha anda, siis me seda kasutame.

Te tõite enne välja miiniväljad. Tahtsingi teiega rääkida ka miinidest, nimelt jalaväemiinidest. Eesti lahkus Ottawa konventsioonist, mis lubab Eestil edaspidi kasutada n-ö «rumalaid» jalaväemiine. Samas, Eesti on teatanud, et ta neid praegu ei osta. Miks? Kuidas Eesti siis miinisõjaks valmistub?

Täpsustaksin paari asja. Me ei ole veel lahkunud konventsioonist. Me oleme praegu poliitilisel tasemel otsustanud, et me käivitame protsessi koos oma lähimate naaberriikidega, et lahkuda Ottawa konventsioonist. See on poliitiline otsus ja algatus, et lahkuda – poliitiline initsiatiiv, mida ma toetan kahel käel. Poliitiline initsiatiiv, mis aitab sõjalist võimet parandada, on alati teretulnud.

Sõjalisest hinnangust. Siin on vaja teha selget vahet, et selle kohta ei ole olemas kaitseväe juhatuse sõjalist nõuannet. On sõjaline hinnang, mis ka ütleb, et nende samade jalaväemiinide kasutamise mõttes sõjaliselt ei ole väga suurt vahet. Seega me võime sealt välja astuda, aga täna me ei plaani osta neid, sest neid pole kohe kusagilt osta. Meie räägime tõkestussüsteemist, mis keskendub kaasaegsematele lahendustele, kus on kombineeritud vanakooli tankitõrjemiinid, mis ei ole Ottawa konventsiooniga kaetud, ja sinna lisame juurde kaasaegseid vahendeid, kaasa arvatud droonid, või maapealseid vahendeid, mis on kontrollitavad ja mis ei tekita samasugust probleemi konflikti järel miiniväljade puhastamisel.

Aga täna ma arvan, et me viime siiski selle protsessi lõpuni, mis tähendab, et umbes kuue kuni üheksa kuu pärast peaksime olema ametlikult võimelised kasutama ka Ottawa konventsiooniga täna keelustatud jalaväemiine. Aga kas reaalselt seda vaja on teha ning kas me kuskilt neid suudame hankida, sõltub väga palju olukorra muutustest. Mõnes mõttes me ennetame potentsiaalselt ohuolukorra kasvu. Aga veel kord, see on poliitiline otsus. Töö läheb käima.

Täna on vale öelda, et oleme juba lahkunud, sest selle lahkumise peab ikkagi heaks kiitma ka ÜRO. Selle protsessi käigus on veel väga palju asju, mis on vaja teha. Kõige olulisem argument poliitilise otsuse toetamiseks ongi seotud sellega, et see lahkumisprotsess võtab aega. Me teame, et vastavalt konventsioonile on vaja vähemalt kuus kuud. Teine probleem, mis selle konventsiooniga oli juba ette teada – kui konflikt puhkeb, siis ei ole võimalik sealt välja astuda.

Räägime ajateenistusest ka. Kaitsevägi teatas hiljuti, et te muudate ajateenistuse süsteemi. Kirjeldage palun, millisel moel.

Täna näeme, et väga palju õppetunde, mis tuleb Ukrainast, on niivõrd olulised. Need on muutnud baaslahingu drille sellisel määral, et meil on vaja viia läbi oma tegevväelaste ja instruktorite täiendõpe, kaasajastamaks oma lahingudrille, mis tänases formaadis on väga head, aga nendest enam ei piisa. Need samad instruktorid on iga päev seotud vaid ja ainult ajateenijate väljaõppega. Selleks et neid ennast välja õpetada, teha uued väljaõppeplaanid ja uuendada meie enda sõjaplaane – kõik tegevväelastest instruktorid on ühel või teisel moel ka sõjaaja üksuste ülemad – neil on vaja aega nende ettevalmistamiseks.

Me oleme nüüd mudeldatud erinevaid variatsioone ja kõige mõistlikum lahendus on aastal 2026 võtta juulis sisse ainult 1200 uut võitlejat ja õpetada neile uued süsteemid, kaasa arvatud õhutõrjeelemendid, ning hoida ülejäänud üksusi natukene kauem reservis. Aastal 2027 jätkame tavapärase arvuga ajateenijate osas, mis tähendab 3600, aga me kaotame ära kaheksakuulise teise mudeli, sest see lihtsalt ei aita meid lahinguvalmiduses edasi. Seega aastaks 2027 näeme, et talvine ja suvine kutse on mõlemad kestusega kuni 12 kuud, mida meie seadused võimaldavad.

Sõltuvalt ohuolukorrast ja olukorra kujunemisest, võib olla ka lahinguvalve ülesanne osana üksuse väljaõppeperioodist. Me täna ei tea, kuidas olukord kujuneb, aga selleks, et täita meile püstitatud eesmärk, mis on muuta agressioon teostamatuks, peame olema valmis keelustama Venemaa tegevusvabaduse kõikides lahingudomeenides, nii maal, merel kui ka õhus. Me saame seda teha ainult viisil, kui kombineerime ajateenijaid, tegevväelasi ja reservväelasi. Loome eeltingimused, et oleme valmis seda kohe tegema, et me ei jääks hiljaks, juhul kui on vaja seda teha.

Euroopas näeme, et ajateenistuse süsteeme muudetakse. Näiteks Taani puhul, kes hakkab ajateenistusse võtma naisi. Teatud riikides, näiteks Iisraelis, on see ju tegelikult tavaline. Kas see on ka Eesti jaoks tulevik?

Me võtame täna ka naisi, aga nende tulek on vabatahtlik ja minu teada näeb ka Taani mudel pigem ette, et see ei ole päris kohustuslik. Taani eeldab, et vabatahtlik kandideerimine saab olema märkimisväärne. Taanlased on minu teada juba planeerinud, et ajateenijatel on näiteks võimalus väljaõppe läbimisel panustada nende lahingugruppi, mis on eelpaigutatud Lätti. Nemad teevad sama mudelit, kus ajateenijad panustavad reaalselt lahinguvalve ülesannetes. Väga paljud riigid teevad seda.

Eestis me hetkel ei pea vajalikuks naistele kohustusliku ajateenistuse kehtestamist. Ma arvan, et seda vajadust ei ole. Me loodame, et vabatahtlikult tuleb neid rohkem, sest ajateenistus on teatavasti kõige olulisem väljaõpetav reservteenistuses. See on sisenemispunkt tegevteenistuseks, ja me loodame, et läbi selle tuleb meil teenistusse rohkem naisi. Meil ei ole vajadust minna seda teed, et teha naistele kohustuslik ajateenistus. See on mu isiklik arvamus, ja ma ei ole päris kindel, kas meie ühiskond oleks selleks veel valmis.

Seal ei ole mitte midagi pistmist sellega, et keegi arvab, et naised või mehed on paremad või halvemad. Kõik naissoost kaitseväelased, kes meil on, teevad oma tööd väga hästi. Neil on samad võimalused karjääri teha, ja lihtsalt mingil põhjusel on sisenemise hetkel huvi madalam, kui mina näiteks eeldasin. Ma arvasin, et vabatahtlik ajateenistus naistele tähendab ka suuremat huvi, aga kahjuks on see täna mingil põhjusel madal. Seal on omad põhjused, mida me vaatame läbi. Siin ma kasutangi võimalust, et kutsuda kõiki noori inimesi, kes mind vaatavad, sest ajateenistus on tegelikult avatud nii naistele kui meestele.

Räägime personaliküsimustest ka. Ajateenistuse puhul tegelikult olite ju valiku ees, sest tegevväelasi on lihtsalt vähe. Kuidas seda süsteemi nüüd tulevikus muuta võiks? Mida teha, et tegevväelasi tuleks kaitseväkke rohkem?

Selleks et me suudaksime meile püstitatud ülesanded edukalt täita, on meil olemas ka organisatsioon, mille kõige olulisem element ongi inimesed. Täna on meil juba ette nähtud ametikohtadel ikka väga palju mehitamata ametikohti. Seal on jälle mitmeid põhjuseid, millest me üritame ka ise paremini aru saada, mida peaks muutma. Kindlasti on üks põhjus see, et meie ülesannete raskus ja ülesannete kogus võrreldes vaba ajaga, mis sul on, on võrreldes hüvedega täiesti nihkes. Ma väidan, et meil tegevväelastele pakutavad hüved selle panuse eest ei hüvita tegelikult seda panust. Meil on vaja see üle vaadata ja see võib olla mõjutab ka inimesi – et ma panustan rohkem, olen kodust ära kogu aeg, aga selle eest saan märkimisväärselt suuremat palka, et lähedased tegelevad koduste asjadega, aga mina ostan efektiivsemalt kodumasinad näiteks, rääkimata korraliku kodu soetamisest. Neid aspekte on kohe kindlasti palju.

Kuigi täna on olukord meie ümber ise väga motiveeriv. Kes ikkagi päriselt tahavad panustada sõjas ja kaitsesse, siis on enam-vähem sama unikaalne aeg kui kunagi üheksakümnendate alguses. Hästi palju olukord muutub, väga palju on vaja iseseisvat mõtlemist ja tegutsemist. Kogu aeg on siht silme ees, et Eesti riik oleks oleks kaitstud igal ajahetkel.

Aga mingil põhjusel atraktiivsuse mõttes me ei ole selles punktis, kus me võiksime olla. See ei ole meile muidugi unikaalne probleem, väga paljudes teistes riikides on täpselt sama mure. Ja ainuke asi, mis meil on võib-olla naabritega erinev, on see, et huvi õppima asumiseks kaitseväe akadeemiasse ei ole nii suur, kui näiteks on Soomes. Selles osas me teeme ka väikse muutuse juba sel aastal. Proovime pakkuda võimalust ajateenistusse juuli kutsega tulijatele teha eksamid ja kui nad kõik eksamid edukalt läbivad, siis asuda õppima juba kohe pärast sõduri baaskursust selle aasta augusti lõpus või septembri alguses.

See on nüüd jutt järelkasvust. Aga kaitseväe üks suur probleem personaliga on see, et paljud inimesed lihtsalt jõuavad teatava vanuseni, kus tuleb minna pensionile. Kas kunagi näeme seda, et hakatakse propageerima, et ka pensioniealised oleksid veel tegevväelased?

Täna me oleme jõudnud Eesti Vabariigis sinna küpsustasemeni, kus väga paljud minu kamraadid ja sõbrad, minu eakaaslased, on nüüd selles punktis, kus on valiku küsimus: kas jätkata tegevteenistust või minna auga väljateenitud pensionile. Vaatamata sellele, et võib-olla number passis on suhteliselt okei, siis, nagu me omavahel ütleme – läbisõit on selline, et vahepeal tuleb puhata.

Minu arvates on selline pensionisüsteem ainuõige sõjalises, astmelises süsteemis, kus on väljumisvõimalus. Nimetame seda väärikaks väljumisvõimaluseks. Täna on see seotud viiekümne eluaasta ja kolmekümneaastase teenistusstaažiga, millelt saad maksimaalselt kätte. Kui mõelda kolmekümneaastasele teenistusele kaitseväes sellise tempoga, nagu me oleme seda teinud, on see ikkagi muljet avaldav saavutus, et sinna välja jõuad ja pärast seda veel suudad pensioni nautida.

See, et inimesed lähevad pensionile, on normaalne, kuid me ei ole suutnud vahepeal järelkasvu peale toota, mis panustaks nende pensionile lahkujate ametikohtade täitmisse. Sama kogemuse ja pagasi asendamist me ei ole saavutanud, aga see ei ole viimase kahe-kolme-nelja aasta teema, vaid pigem pikemaajaline protsess. Täna on ikka neil, kes pensionile lähevad, valikuvõimalus kas jätkata või minna pensionile. Me peaksime küsima, miks need, kes jätkavad, seda teevad. Peame aru saama, mis neid tegelikult motiveerib ja kas see on teenistuse sisu jätkumine, sest ainult raha see ei ole.

Võib-olla peame ka oma karjäärimudelit muutma. Mina ei pea seda probleemiks. Minu jaoks ei ole lahendus pensioniea tõstmine ega süsteemi kaotamine – vastupidi, see oleks katastroof. Minu sõnum täna on, et kõik mu relvavennad, kes koos minuga alustasid ja kellel on nüüd aeg pensionile minna, ma ei solvu, kui te otsustate seda teha, aga loodan, et jätkate panustamist nii kaua kui saab.

Küsin Balti kaitsevalli kohta ka. Kus maal selle tegemisega ollakse ja mil moel on see oluline?

Minemata detailidesse, siis Balti kaitsevall ühendab omavahel Balti riikide maismaapiirid ja ka Poola, kes tegelevad erinevate lahenduste otsimisega, kuidas vastase kiire sisenemine meie territooriumile võimalikult raskeks muuta. Palju on vaja teha erinevaid ettevalmistusi, et me õigeaegselt asjad valmis saaksime. Kuid siin ma palun ka inimestel aru saada, et me ei räägi sellisest «Sõrmuste Isanda»-laadse stsenaariumist, et ehitame suure valli ja orkid üle valli ei saa. Me ikkagi räägime väga töömahukate ettevalmistuste tegemisest, teatud materjalide ettepaigutamisest, et need oleksid õigel hetkel kasutatavad.

Oluline selle sõnumi sees on, et see on ühtne kaitseliin, ilma et kuskil oleks mingeid nõrku lülisid, mida vastane saaks ära kasutada. Me oleme mõnes mõttes heas seisus, kui me vaatame kaarti, milline meie maismaapiir idasuunal välja näeb. Me oleme oluliselt paremas seisus kui näiteks meie lõunanaabrid või ka põhjanaabrid. Seega need lahendused on igas riigis erinevad. Tähtis on see, et need on omavahel seotud ja sünkroniseeritud. Selle kaitsevalli juures on veelgi tähtsam see, et oleme omavahel läbi harjutanud ja rääkinud ka selle täppis-süvalöökide võime, kuidas me üksteist toetame, juhul kui Venemaa otsustab meid ikkagi rünnata, mis sõltub ainult meie tegevusest. Kui me oleme veenvad, siis sõda mitte kunagi ei tule. Täna meie jõupingutus on, et sõda ära hoida.

Inimesed ei pea kartma ega muretsema, et homme hakkab sõda, aga teatud märgid näitavad, et me oleme keerulistest aegadest sisenenud ohtlikesse aegadesse ja sealt auga väljatuleku šanss on meie poolel. Täna tuleb lihtsalt tegutseda, tuleb alla neelata need probleemsed asjad ja suunata raha kaitsesse selleks, et oht viia tagasi talutavale tasemele. Selle nimel käib igapäevane töö mitte ainult Eestis, vaid ka meie liitlaste seas.