INTERVJUU ⟩ Taristuminister Kuldar Leis: välisinvestor ei tule sõitma mööda kruusateed, et tehast püsti panna

Reformierakond esitas oma kandidaadina nii mõnelegi üllatuslikult taristuministri kohale viimati Tartu 2024 projekti juhtinud ettevõtja Kuldar Leisi. Uut ministrit ootab ees valdkond, kus on pooleli mitu suurprojekti ning paljudes jääb puudu ka rahast. Millised väljakutsed taristuministrit ees ootavad? Kas ja millal valmib Rail Baltic? Kas tee-ehitus jääb selles valitsuses vaeslapse rolli? Taristuminister Kuldar Leis oli Postimehe otsestuudios külas neljapäeval kell 11.30. 

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Olete sidunud varem oma elu ikkagi Lõuna-Eestiga. Kas te nüüd olete juba Tallinnasse kolinud? Kuidas elukorraldus hakkab välja nägema?

Ma olen tõesti Lõuna-Eestis olnud oma elust ikka absoluutselt enamuse ajast, aga on olnud ka perioode, kus on tulnud mujal n-ö põldu künda, ka Tallinnas sealhulgas. Nii et see ärakäimine on täitsa loomulik protsess. Ma ei ole praegu veel üürikorterit leidnud, aga Eesti Ekspress muidugi aitas natuke kaasa, nii et kandidaate ja saunapakkujaid on.

Tuli ministrikoha pakkumine teile üllatusena? Kui kaua te mõtlemisaega võtsite?

Tuli küll üllatusena, sest ma tõesti olen olnud seotud ikkagi Lõuna-Eestiga ja olnud seal nii ettevõtluses kui ka üleüldises arengus. Viimased viis aastat siis ka kultuuripealinna raames. Ja kui tuli kõne ja pakkumine, kas ma tahaksin mõelda ka kogu Eesti riigi teenimisele, siis see oli üllatus. Ja otsustamiseks läks päev, oli vaja endas selgusele jõuda, perega rääkida ja nii see läks.

Uue valitsuse puhul räägitakse alati ikkagi sellest, kas üks või teine minister sai õige portfelli. Kas te enda puhul tunnete, et te saite õige valdkonna juhiks?

Loomulikult, need valdkonnad kuigivõrd on kattuvad nagunii. Kui me vaatame taristuministeeriumit ja energeetika- ja keskkonnaministeeriumit, teistpidi regionaalministeeriumit, siis kattuvused on päris-päris suured. Taristu on minu teema küll, sellepärast, et peame vaatama ikkagi tervet Eestit, et see areneks. Nii et on küll.

Te olete küll ametis olnud ainult mõned päevad, aga selles ametis aega ei anta. Aega on ainult kaks aastat. Millised saavad olema teie peamised eesmärgid, mis te endale olete seadnud selles ametis?

No ma ei tahaks isegi niimoodi öelda, et vot nüüd on üks-kaks-kolm-neli teemat või asja, mis peaks ära lahendama. Pigem on see, et kõik, mis on juba alustatud ja on mõistlik, sellega tuleb jätkata. Kõige suurem projekt loomulikult, mis on aastaid kestnud ja kestab edasi, on Rail Baltic. See on paratamatult kõige suurem ja sinna tuleb kõige rohkem tähelepanu pöörata. Teisalt jälle, mis on selline läbiv teema, mis mulle ka tegelikult väga meeldib, on see, et ükskõik, mis uusi seadusi või algatusi teeme, siis nad võiksid hoida sellist joont, et see vähendab bürokraatiat nii ettevõtjate kui ka eraisikute jaoks. Selle tõttu, näiteks ettevõtjate kaasamine, mis toimub läbi ettevõtjate nõuandva koja, oli väga hea algatus. See oli ka üks selliseid põhilisi mootoreid, mis mind pani kaasa lööma – et just ettevõtjaid kaasatakse bürokraatia vähendamiseks.

Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis sotside vaade oli näiteks see, et riik peakski suuri taristuprojekte tegema, et majandust elavdada. Nad panid sellele ka julgeoleku sildi juurde. Kuidas teie tunnetus on? Ma saan teie jutust aru, et pigem selliseid suuremaid uusi taristuprojekte lähemal ajal tulemas ei ole.

No minu maailmanägemus on selline, et ma olen hästi vabaturumajanduse ja liberaalse maailmavaate pooldaja. Seal, kus on võimalik, et ettevõtlus reguleerib kõikvõimalikke teemasid, siis seal ma ei tahaks üldse näha riigi sekkumist. Aga taristuprojektid on paratamatult sellised, kus on vaja riigi sekkumist.

Eraldi toonitaks seda, et Eesti on nii väike riik, aga me oleme edukas riik. Samas on näha, et Tallinn ja Tallinna ümbrus on arenenud kiiremini kui ülejäänud Eesti. Nii et võib-olla ka taristu arendamise mõttes oleks fookust vaja ka väljaspool pealinna piirkonda. Ja kuna ma olen nii-öelda maalt pärit, siis ma saan valitsusse Tallinna-välist vaadet võib-olla rohkem juurde tuua.

Natuke provotseeriv küsimus: kas näiteks neljarajaline Tartu-Tallinna maantee on julgeolekuprojekt?

No ei ole täna seda kokku lepitud ja ei ole. Aga mul on hea meel, et üldse on nii kaugele nende 2 + 2 teedega jõutud. Eestis ei ole praegu lahendust, et edasi minna. Pärnu suunal küll töö käib, aga Tartu suunal mitte. Mis võib olla on nende teede, mitte ainult 2 + 2 teede, aga üleüldse maanteede puhul, mis ei jää kohe võib-olla avalikkusele silma –  on see, et kui võimalik, siis tuleks projekteerida teid ära. Et isegi kui rahastust veel ei paista, siis projektid võiksid olemas olla, et siis, kui tuleb kuskilt võimalus rahastada, saaks kiirelt töösse minna.

Muuseas, teil on selle valitsuse ühe liikmega üks huvitav seos - olete Igor Taroga Põlva vallavolikogus olnud koos ja seal omajagu ka madistanud, tülitsenud. Olete te need erimeelsused ära lahendanud?

Me olime siis koalitsioonis ja Igor Taro oli opositsioonis. Oli selline Eesti tavaline olukord, kus koalitsioon tahab midagi teha, opositsioon ütleb, et kõik, mis tehakse, on paha. Ja nii need vaidlused tekivad. Aga see oli mitmeid aastaid tagasi. Seal ei olnud mitte midagi sellist, mis annaks alust arvata, et midagi valesti tehti. Nii et seal absoluutselt midagi valesti ei ole. Ja jah, tänaseks on olukord teine. Tänaseks me oleme mõlemad valitsuses küll, aga me ei ole jõudnud omavahel veel korralikult rääkida – ei ole aega olnud.

Üks teie tüli allikas oli nutitee, mis Põlvasse rajati ja mida tegi teie ettevõte. Kuidas nutitee üldse on tööle hakanud? Kas see mudel toimib? Kas seda projekti võiks kuidagi laiendada?

Laiem mõte on see, et kui Eestis sellised start-up'id arendavad mingeid uusi tooteid, siis tihtipeale minnakse kohe maailma katsetama, sest Eestis on väike turumaht või on mingid muud põhjused. Nutitee puhul oli ideaalne lahendus see, et katsetada seda Eestis sellises kohas, kus on üks pikk tänav, mis läbib linna. Põlva selleks sobib, neid kohti on veel. Seetõttu oligi ideaalne katsetada sellist lahendust praktiliselt maailmas esimest korda just Põlvas, kus mõlemas otsas näidatakse keskmise kiiruse mõõtmist. Lisaks on ülekäigurajad. See on hästi tööle läinud. Mõõdetakse, kui palju rahvast mingist ülekäigurajast üle läheb, milline on keskmine kiirus ja kui palju on rikkujaid. Rikkumiste arv on oluliselt kukkunud, nii et selles mõttes on lahendus hästi tööle läinud. Ma igati soodustaksin just nimelt selliste projektide puhul, et start-up'id katsetaksid oma ideid esialgu Eestis.

Eile lugesime kõik uudistest, kuidas transpordiamet ütles, et Eesti riigiteede optimaalseks säilitamiseks on vaja eelarvet kahekordistada. Raha on juurde vaja. Samal ajal me teame, et riigil raha väga ei ole. Mis see aus vastus on – kas nüüd järgnevatel aastatel me näeme, et Eestis teed muutuvad kehvemaks?

No need vestlused ja kokkuleppimised on kõik ees. Selleks aastaks on eelarve paigas. Järgmise aasta läbirääkimised hakkavad üsna pea. Siin selget vastust ei ole, aga teedega ongi nii, et kokkuvõttes on teedesse minev raha langenud või siis püsinud kuskil. See ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, sest kui me vaatame just maapiirkondi, on probleem see, et kruusateid on liiga palju. Võtame siin kaks aspekti – üks on see, et ettevõtlus saaks areneda väljaspool suuri linnu, siis on vaja taristut, sealhulgas teid. Ükski välisinvestor ei tule sõitma mööda kruusateed, et tehast püsti panna. Teine on julgeolekuteema, et meil on vajadus ümber vaadata tõsiselt, kuhu saame ka kaitseväe mõttes ligi ja kuhu ei saa, ehk siis on vaja mingeid lõike või sildu teha ümber, et julgeoleku poole pealt vaadates oleks kõik hästi.

Eestis on olnud päris suur probleem ka liiklusohutusega. Liiklussurmasid on liiga palju ja liiklusõnnetusi on liiga palju. Kuidas liiklus turvalisemaks muuta? Mis see õige süsteem on?

Jah, tõesti, eelmine aasta hukkus Eestis 69 inimest liikluses. Seda on palju väikese riigi kohta ja sellise hõreda liikluse kohta. Meil on praegu töös uus liiklusohutusprogramm, sest eelmine lõpeb sel aastal. Nii et alates 2026 tuleb uus liiklusohutusprogramm ja seal tuleb teha selliseid muudatusi, mis liiklusohutust tõstaksid. Mis need täpselt on, ma täna öelda ei saa. On räägitud veapunktisüsteemist ja keskmise kiiruse mõõtmisest. Ma ei ütle, kas see tuleb või ei tule. Pigem minu mõte on see, et vaadata ka Euroopa teistest riikidest, mis on seal hästi tööle läinud ja ehk saaks seda rakendada ka Eestis.

Ma ei tea, kas teil see juba on olemas, aga vähemalt teie eelkäija Vladimir Svet sai kingituseks Rail Balticu pileti 2030. aastaks. Kuhu Svet selle piletiga sõita saab? Kas ta peab kuskile Läti piirile jääma paremaid aegu ootama?

Eestil on tõesti praegu suund selline või kava, et 2030 peaks Eesti osa valmis olema. Mis puutub Lätti ja Leedusse, siis ka seal vahetusid taristuministrid just. Meil tuleb nendega kohe kohtuda, tuleb nii Lätiga kui Leeduga uuesti rääkida, mis seis on. Leeduga on paremini, aga lätlastega on probleemsem.

Rail Balticuga on ka see probleem, sest suur hulk raha on tegelikult projektist veel puudu. Te peate nüüd hakkama seda Euroopast küsima. Kas see on realistlik?

Ma ei ole sellega nii kursis. Meil tuleb ka ministeeriumisse uus kantsler alates järgmisest teisipäevast. Marten Kokk, kes on just Euroopa suunal väga tugev. Nii et eks see Rail Balticu rahastuse teema on nagunii prioriteet, aga ma täna ei tea, mis seis sealt täpselt on.

Kui te nüüd kohtute Läti ametikaaslasega, kuidas te teete talle selgeks, et sama prioriteetne on ka põhja poole trassi ehitamine kui lõuna poole?

No, tuleb oma ministeeriumi tiimiga kõigepealt läbi arutada need punktid, et kuidas võimalikult palju kattuvust oleks ja kuidas Läti oleks motiveeritud. Sest tõesti, kui ma oleksin lätlane, siis vaataksin prioriteedina lõuna poole, ehk siis Leedu poole. Eks meil tuleb siis nendega rääkida. Aga kuna Eesti ja Läti saavad üldiselt ikka väga hästi läbi, siis ma loodan, et me saame ilusti räägitud.

Viimasel ajal oleme jälginud suurt fiaskot, mis on toimunud Nordica ümber. Mis pilguga teie kogu seda asja jälgisite?

Nagu ma ka ütlesin – ma olen vabaturumajanduse pooldaja ja minu arvates ei peaks riik omama üldse selliseid ettevõtteid, kus on konkurents olemas. Siin võib diskuteerida, et kas lennunduses on võimalik nii, et riigil ei ole oma lennufirmat, aga praegu see niimoodi on. Selles mõttes on kurb, et üldse riik on sekkunud sellistesse sektoritesse.

Tänane seis on see, et Tallinna lennujaam on tegelikult minu kui külastaja jaoks üks maailma parimaid. Ehk siis see on kena, seal kõik toimib ja on hea lennujaam. Sama on Tartu, aga Tallinnas on kindlasti piirang, et kui reisijate arv kasvab ja kasvab nagunii, siis tuleb siin investeerida juurde. Ja kui see kasvab, siis on see nagu lumepalliefekt, et tuleb ka lennufirmasid juurde.

See Ryanairiga vestlus, et nad läksid osaliselt siit ära, näitab, et lennujaama tasud tuleb hoida sellisel tasemel, et oleksid siin ka Ryanairi-sugused firmad. Me saaksime ikkagi rohkem maailmas lennata.

Selle kohta ma tegelikult tahtsingi küsida ka. Ryanairiga tülitsemist oli Svetil tõesti omajagu. Eestis ongi olnud kaks odavlennufirmat, mis siit lendavad. Kas ma saan aru, et te plaanite hakata nendega suhteid parandama?

Kuna ikkagi nõudlus on Eesti elanike poolt või üldse Eesti ühiskonna poolt, et meil oleks lennuühendusi rohkem, siis tuleb leida ka neid lennufirmasid, kes siia rohkem tuleksid. Et kas see on Ryanair või need on kõik teised – kokkuvõttes vahet pole, peaasi, et me saame hästi lennata.

Kas te olete jõudnud ennast kurssi viia, mis seis Nordica lennukite müügiga on?

Seal on niimoodi, et transpordivarahaldus müüb lennukeid ja nende müük praegu käib. On plaan, et need on suveks müüdud, nii et nendega tegeldakse jah.

Mis Pärnu lennujaamast peaks saama? Kas Eestis on mõtet pidada mitut lennujaama ja tegelikult ka rahvusvahelist lennujaama? Teatavasti lennujaamade puhul kehtib see nii-öelda 3 tunni reegel.

Jah, Pärnu lennujaam on olemas. See on nüüd hea näide taristuotsustest, mis on hästi pika mõjuga. Ehk siis otsustamine on tavaliselt pikk ja see mõju on pikk. Nii et kui Pärnu lennujaam on juba tehtud, siis nii see on. Nüüd on vaja analüüsida, kuidas ta siis käima saada või mitte saada. Ehk siis täna lahendust ei ole, ma ei ole ise sellega jõudnud absoluutselt tegeleda. See ei ole ka päevaküsimus, see ongi pikem teema.

Aga ma tooks vastukaaluks Tartu lennujaama näite, kus Tartu linnaga eesotsas tehti väga kõvasti tööd, et see Helsingi-ühendus taastada, ja see tõesti toimib. Tartlasena olen sealt lennanud kümmekond korda juba ja lennukid on täis või siis, ütleme, kuni seitsekümmend protsenti täis. Väga head lennuajad on, nii et toimib. Võib-olla siin see vahe on, kui ma võrdlen Pärnut ja Tartut, et Pärnu on turism, aga Tartu on ülikoolid, ettevõtlus ja kogu Lõuna-Eesti, mis seal taga on.

Ehk siis reisijate olemus on natuke teistsugune. Tartust on pidev tahe Helsingisse saada, aga Pärnu on hästi suvekeskne. Muidugi Pärnu pingutab, et seda hooaega pikendada, aga praegu on seis selline.

Teie jutu peale mul tekkis kohe küsimus väikesaarte elanike kohta, nemad ilmselt ütleksid, et Pärnusse on lennujaama vaja.

Ma ei ole jõudnud süveneda väikesaarte lennunduse teemasse veel. Aga ma võtan Eesti võrdluse näiteks Soomega. Me ei saa küll otseselt võrrelda, sest Soome on meist taristu mõttes pikalt ees ja neil on olnud aega rohkem areneda. Igasugune ühendus, just nagu saartega, kas see on siis lennud, praamid või sillad, on väikse riigi jaoks väga oluline, et just nende piirkondade elanikud saaksid paremini liikuda. Tänapäeval ei ole see enam ainult mugavuse küsimus, vaid ka natuke nagu julgeoleku küsimus. Võib-olla see saari nii ei puuduta, aga Kirde- ja Lõuna-Eestit puudutab küll, et kui Vene piiri ääres piirkonnad tühjenevad inimestest, siis on see meie riigile ikka väga-väga ränk.

Teie haldusalasse kuulub ka praamiliiklus. Praegu on pooleli praamihange. Ma saan aru, et teie küll ilmselt selleni ei jõua, aga kas näiteks tulevikus peaks Saaremaale ehitama silla hoopis?

Praamihange käib. See küll esimeses voorus tühistati, aga selle hankega minnakse edasi, nii et lahendus tuleb. Ma ei tea seda silla teemat nii palju. Olen jälginud lihtsalt tavakodanikuna meediast varasematel aegadel. Ma ei ole ühtegi arvutust näinud ja kõigepealt tahaks aru saada, mida numbrid näitavad. Tundub jälle nii pikk ja kauge teema, et isegi kardan, et kui seda praegu arvutada, siis see ei ole väga adekvaatne. Nüüd ei oska seisukohta võtta.

Tallinna-Helsingi tunneli kohta küsides ilmselt saan samasuguse vastuse.

Jah, ideaalis, kui niimoodi küsida, et kas te tahate, kas see võiks olla? Loomulikult, aga kuidas seda teha? Kes selle kinni maksab? Ma ei kujuta ette. Ilmselt Hiina riik on teinud selliseid pakkumisi väiksematele riikidele mujal ka, et tuleb appi. Aga see ei ole meie tee. Tunneliga on seisak, ütleme nii.

Kas jäätmereformiga sellisel kujul minnakse edasi?

Jah, jäätmereformiga minnakse edasi. Suur osa on just bürokraatia vähendamisel, et nii inimese kui ka ettevõtjate jaoks oleks lihtsam. Üks pool on see, et liigiti kogumine on ülivajalik. Siin on mitu aspekti, millele ei ole võib-olla nii palju tähelepanu pööratud.

Üks neist on Euroopa Liidu nõue. Teisalt loome tingimused, et liigiti kogutavaid jäätmeid saaks töödelda Eestis. See on nagu ressurss. Kui senimaani oli kõik piltlikult prügi, siis nüüd on see ressurss, millest toodetakse – näiteks biojäätmetest biogaasi. Tekstiilijäätmed kogutakse kokku Sillamäele ning anti toetust ka Sillamäele tehase rajamiseks, mis tekstiilijäätmeid ümber töötleb. Eesmärk on see, et liigiti kogutavad jäätmed saaks võimalikult palju Eestis ümber töödeldud ja sellest kasu oleks.

On kostnud ka neid hääli, mis ütlevad, et tegelikult oleks lihtsam koolitada välja paar tuhat jäätmejaama töötajat jäätmeid liigiti sorteerima, kui koolitada välja kogu Eesti rahvas, et nemad seda õigesti teeksid. Mis teie visioon on?

Ma arvan, et need vaidlused on ära vaieldud. Seda teed minnakse, mis praegu jäätmete reformis ette on pandud. Siin on üks selline kõrvalefekt, mis ei ole üldse väikse tähtsusega — et suurendada konkurentsi. Ehk siis vedamise poole pealt, kui on ikkagi paar võimelist firmat, kes senimaani on kohalike omavalitsuste hangetel osalenud, siis nüüd jäätmete reformiga läheb see ring oluliselt laiemaks, kes on võimelised pakkuma jäätmekäitlust ja jäätmevedu.

Jäätmekäitluse puhul on ju küsimus lõppkokkuvõttes selles, kuidas kodanikud sellest aru saavad. Pean isegi tunnistama, et mõne pakendi puhul ma ei teagi, kuhu seda nüüd visata. Kuidas teavitustööga tegeleda niimoodi, et inimestele see päriselt ka kohale jõuaks?

Jah, see on väga õige teema. Meil oma perest on hea näide. Meil oli suur prügikast, korra kuus käis prügiauto ja surusime sinna kõikvõimaliku kraami, aga see oli aastaid tagasi. Nüüd me kogume prügi liigiti. On olmeprügi osa, mis oli tõesti suur. Auto käib korra kuus ja olmeprügi kasti põhjas on ainult prügi. Aga see ongi teavitamise küsimus: me hakkame nii tegema ja inimesed järgivad ka seda. Ma arvan, et seda on isegi väikelinnades ja maapiirkondades lihtsam saavutada, sest seal on teadlikkus, et naaber teeb nii ja ma teen ka nii. Seda on isegi lihtsam saavutada kui võib-olla suures linnas, suurtes korterelamutes. Samas on sealgi samamoodi, et kui naaber teeb, siis teen ka.

Tallinnas on uus nähtus – elektrimopeedid, millega abilinnapea Järvan on nüüd kangesti hädas. Samas näeme, et tegelikult ka elektritõukerattad on igal pool olnud vastuolulised. Küll kasutatakse neid valesti, küll pargitakse valesti, küll sõidetakse liiga kiiresti. Ühest küljest me kõik tahame propageerida rohelist liikumisviisi, aga kuidas tasakaalu leida?

Ma arvan, et siin peaks igasugust nii-öelda koosolekut või kokkuleppimist või arengut alustama sellest, et punkt üks teema on turvalisus. Neid õnnetusi on nii palju, et nii edasi minna ei saa. See kasvab kogu aeg ja me varsti enam ei kontrolli, mis olukord on. Nii et ühtepidi on väga hea, et sellised uued lahendused tulevad, aga tuleb siiski arutada, mis on need meetmed, et turvalisus ei kannataks. Sest küsimus ei ole ainult nendes sõitjates endis, vaid ka jalakäijates ja autodes, aga põhiliselt jalakäijates.

Milles siis tegelikult probleem on? Kas probleem on regulatsioonis või on probleem eesti liikluskultuuris, inimeste arusaamises sellest, kuidas neid kasutada?

Ma arvan, et mõlemas. Ühtepidi ei tahaks absoluutselt mingisuguseid regulatsioone juurde tuua. Teistpidi jälle, kui on selline võimalus, et nüüd lähen ja kihutan ilma kiivrita ja kuskil, kus ei tohi kihutada, siis tekib neid uljaspäid järjest juurde. Kas nüüd regulatsioonidega neid kuidagi saab lõpuni ohjeldada, ma ei tea. Aga regulatsioonid peavad olema, et vähemalt rahvas saab aru, et nii pole sünnis teha.

Viimane küsimus hoopis teisel teemal. Te ei ole veel Reformierakonna liikmeks astunud. Kas teil on plaanis seda teha? Kas te edaspidi oletegi täiskohaga poliitikas?

Mind kutsuti ministriks, mitte olles erakonna liige. Olen pea kolmkümmend aastat juba Põlvas olnud volikogus väikeste vaheaegadega ja kandideerinud Reformierakonna nimekirjas parteituna. Kuna ma olin ettevõtja, siis ei olnud ka vajadust. Tänane seis on see, et ma pean endas selgusele jõudma, kas see on mõistlik või mitte. Mul on Reformierakonnaga väga sarnane maailmavaade – vaba turumajandus ja liberaalne maailmavaade. Selles mõttes võiksin ma vabalt olla juba kolmkümmend aastat Reformierakonnas. Aga ma pean selgusele jõudma, kas olen erakonna liige varsti või mitte.