OTSE POSTIMEHEST ⟩ Igor Taro: tore, et Moskvas õppimine oli kõige suurem luukere mu kapis

Sotside valitsusest väljaviskamisega sai uue juhtimise alla ka siseministeerium, mis varem oli sotside juhi Lauri Läänemetsa kätes. Ehkki diskussioon siseministri potentsiaalse isiku üle oli elav ja välja käidi erinevaid nimesid, sai lõpuks siseministriks riigikogu Eesti 200 fraktsiooni liige Igor Taro. Küsisime talt Postimehe otsestuudios, milliseks kujuneb tema juhitav siseministeerium ning millised väljakutsed teda ees on ootamas. Saade oli eetris kolmapäeval kell 12. 

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Paljude jaoks oli üllatus, et te saite siseministriks. Eeldati, et te saate regionaal- ja põllumajandusministriks. Miks erakonna valik selliseks osutus?

Seda peab võib-olla erakonna esimehe käest küsima, miks ta selle ettepaneku mulle tegi. Esimese ettepaneku, mis ta tegi, selle ma võtsin vastu. Ma arvan, et oleks võib-olla veider eeldada, et kõik inimesed, kes kusagilt maapiirkonnast pärit on või on seal elanud, sobivad ainult regionaal- ja põllumajandusministriks ning ühekski teiseks ministriks ei sobi.

Rääkige natuke oma taustast, mis puudutab siseministeeriumi haldusala ja siseministeeriumi asju.

Iseenesest on julgeoleku valdkond asi, mis on mulle pakkunud huvi juba sellest ajast, kui ma ajakirjanik olin. Veel päris ajakirjanikutöö keskel läbisin reservohvitseride kursused, seejärel liitusin kaitseliiduga. Mingil ajal oli see rohkem selline riigikaitse suund.

Kui ma hiljem ajakirjanduslikus võtmes Ukraina päevikut tegin aastal 2014, siis oli seal väga palju juttu hübriidohtudest. See on teema, mis puudutab puhtalt sisejulgeolekut. Neid päevikuid olen mõlemal korral teinud just nimelt selleks, et aidata Eestil nendest valusatest kogemustest õppida.

Vahepeal, kui olin maavanem, tehti ettepanek läbida abipolitseiniku koolitus, mille ma ka tegin. Jah, ma ei ole seal väga palju panustanud, kui rääkida nendest mõnest alguse patrullist, mille ma jõudsin teha. Jõudsin natukene seda köögipoolt piiluda ja mõista. Võib-olla suutsin mõnes teemas näha mõne kaheteistkümnetunnise patrulliga rohkem kui ajakirjanikuna mõne aasta jooksul.

Ikka on nii, et kui tulevad ametisse uued ministrid, siis otsitakse nende minevikust või elust mingisuguseid asju, mille pinnalt neid siis kritiseerida. Teie puhul otsiti välja ja on rõhutud sellele, et sajandi alguses õppisite Moskvas ülikoolis. Te olete ise öelnud, et Moskvas tehti teie elu ebamugavaks. Mil moel, millise pilguga te ise seda Moskva aega meenutate?

Selles mõttes tore, et kõige suurem luukere, mis mul kapist leida oli, oligi see, et peaaegu veerand sajandit tagasi võtsin ma vastu ametialase väljakutse minna Moskvasse õppima. Olin enne seda eelneval aastal käinud Taani ajakirjanduskoolis. See oli Moskvaga võrreldes üsna igav paik ajakirjaniku jaoks.

See, kuidas seal elu ebamugavaks tehti... Ütleme, et esiteks venelase elu ja Venemaale saabunud välismaalase elu olid tavalise inimese seisukohast suhteliselt keerulised. Kuidas sa pidid seal oma staatust legaliseerima, tõestama ja dokumente vormistama… Meil Eestis käis juba kõik üsna digitaalselt, aga seal pidin pidevalt seisma pikkades järjekordades notaribüroosse, et tõlkida kõik oma dokumendid vene keelde – et tõestada, et ma ei ole kaamel. Ükskõik, kas need olid õppimise dokumendid või elamise korraldamiseks vajalikud. See oli selline pidev argipäev.

Mis sinna täielikult lisandub, on see, et Venemaa on suhtunud alati välisajakirjanikesse üsna kehvasti. Ajakirjanikutöö tegemine seal ei olnud lihtne. Kõik, mis puudutas ametiasutusi, oli suhteliselt keelualune või keeruliseks tehtud. Kui sa mõne jõustruktuuriga või kellegagi seal kokku puutusid, siis alati oli umbusk. Sind võeti alati NATO luurajana. Olen sattunud olukorda, kus olin Kaukaasia mäestiku keskel, Vene-Gruusia piiripunktis. Mul olid kõik dokumendid korras, kõik viisad-asjad, kuid mind siiski võeti kinni. Kuulsin siis koridoris pealt, kuidas arutati, mis nad selle spiooniga teevad. Õnneks tehti seda, et lihtsalt ei lastud mind edasi ja saadeti nii-öelda tee peale tagasi – et mine nüüd, kuhu tahad. Mobiililevi ei olnud ja mitte midagi sellist. 

Muuseas, kuidas teil valitsuses omavaheline läbisaamine on? Kuldar Leisiga te kunagi Põlva vallavolikogus sõnelesite omajagu. Tülli ei lähe omavahel?

Ma arvan, et ei lähe. Me siin juba oleme mitu korda jõudnud nende päevade jooksul üksteisel kätt suruda ja üksteist tervitada, aga pikemalt ei ole saanud rääkida. Aga noh, valitsuses peab töine meeleolu olema. Asjad, mis olid volikogudes, olid kohalikud asjad, need on selja taha jäänud. Nüüd me teeme hoopis muid asju. Ega need omavahelised vastasseisud seal ei olnud ju isiklikul baasil, vaid need olid teatud otsuste tegemise protseduuri baasilt. Mina ei ole kunagi üheski poliitilises kogus võtnud midagi isiklikult. Inimesed, kes on mind väga teravalt ka viimastel päevadel rünnanud sotsiaalmeedias või tavalises meedias, ajakirjanduses, eile tulid, surusid kätt, soovisid jõudu ja edu ning ütlesid, et kohtume taas lahinguväljal. See on selline normaalne inimlik läbisaamine.

Kui nüüd midagi valesti ei lähe, siis te saate siseminister olla 2 aastat, vähemalt selles valitsuses. Millised saavad olema teie põhilised ülesanded ja väljakutsed?

Elanikkonnakaitse teema on niivõrd oluline, et ma võin seda ka kolm korda korrutada. Mis need kolm olulist prioriteeti on? Väga oluline on see, et me seda kriisiks ettevalmistamist ei venitaks liiga pikaks. Me ei saa seda venitada enam kolme või viie aasta peale. Me peame võimalikult kiiresti tegelema sellega, et meil terviklik ohuteavitus toimiks ja et meil hakkaks inimeste koolitus pihta. Me peame küll valmistuma sõjaliseks kriisiks. Kui me selleks oleme valmis, siis me oleme kõigeks muuks valmis. Praegune geopoliitiline olukord tõesti tingib, et sõjalise kriisi oht on kõrgem, kui ta on olnud viis aastat tagasi. Kui sa oled hästi ette valmistunud, siis tavaliselt seda ei juhtu, milleks oled väga hästi ette valmistunud. Paari nädala jooksul ma loodan, et jõuame valitsusest läbi ja riigikogusse selle hädaolukorra seaduse muutmisega, mis neid teemasid käsitleb.

Piiri väljaehitamine kindlasti. Eile juba vaatasin üle, mis need lõigud on, mis meil on seal takerdunud ja mis need puuduvad summad on. Tõepoolest, kui kogu riigikaitset vaadata, kui suure rahaga peame seal peale minema, kui suure summa leidma, siis on isegi kummaline, et see piiri asi on kuidagi takerdunud. Need suurusjärgud on niivõrd erinevad. Kõik asjad kokku pannes tuleb selline mõnikümmend miljonit versus siis miljardi peale. Kui me laiapindsest julgeolekust räägime, siis me ei saa rääkida ainult sellest, et me ostame kaugeleulatuvat moona, vaid me peame ka nende asjadega tegelema, mis sisejulgeolekut ja siseturvalisust puudutavad.

Sellesama raha kohta ma tahangi küsida, et kui nüüd vaadata neid intervjuusid, mis tulid pärast sotside väljaviskamist valitsusest. Peaminister ütles, et sotside siseminister tahtis ainult enda valdkonda riigikaitse sildi all raha saada. Kuidas teie plaanite raha saada nendeks asjadeks?

No kuna koalitsiooni alusleppes on tegelikkuses juba kirjas mõned niisugused üldised põhimõtted, nagu suurem panustamine laiapindsesse julgeolekusse investeerimiskava näol, siis see kindlasti hõlmab ka neid siseturvalisuse, elanikkonnakaitse ja sisejulgeoleku valdkondi. Seal on räägitud ka vastuluure teemast, mis on samamoodi siseministeeriumi haldusala. Seal peaks olema piisav ressurss. Eesti on päris edukalt tegelenud sellega, et tõkestada vaenulikku tegevust meie riigi pinnal. Kapo on teinud head tööd, näiteks just alles siin mõisteti üks tegelane süüdi Eesti-vastases tegevuses. Need hübriidohud realiseeruvad ju tavaliselt kas piiri peal või mingi imeliku sisetegevuse käigus. Me oleme kõiki neid näiteid näinud, oleme näinud seda Leedu-Valgevene suunal ja Soome suunal. Samamoodi hoiame kätt pulsil, mis puudutavad riskihinnangut ka meie piirikaitses. Hetkel ei ole ohuhinnang muutunud, seega võime jätkata piirisisese liikumisega. Kuid ma isiklikult ei soovitaks siiski kellelgi Venemaale reisida, seda läbikäimist on mõistlik hoida nii madalal kui võimalik. Samas peame arvestama ka seda, et teisel pool seda joont on alad, mis on olnud Eesti Vabariigi osa ja kus elavad meie kodanikud. Praeguses olukorras nende meie kodanike liikumist piirata ei ole asjakohane veel.

Täna on ajalooline päev, sest pärast meie saadet hääletatakse riigikogus põhiseaduse muutmise üle. Sotsid küll eile teatasid, et nad nüüd ka toetavad seda eelnõu. Mis teie tunnetus on, kas see asi täna siis tehakse lõpuks ära või võib seal veel midagi valesti minna?

Ma arvan, et väga head võimalused on, et see tehakse lõpuks ära. Kas just sotsid toetavad? Nad on öelnud, et nad ei takista seda. Põhiseaduse muutmise puhul kõige olulisem on see, kui palju seda takistavat jõudu on. Hääled loetakse selle proportsiooni järgi. Põhimõtteliselt, kui sinna jääb ainult venemeelne Keskerakond vastu hääletama, siis sellisel juhul piisaks ka kahekümne üheksast poolthäälest. Aga noh, ma tõesti loodan, et kõik need teised jõud, EKRE ja Isamaa, ei hakka siis tembutama sellel teemal ka mingitel imelikel sisepoliitilistel põhjustel. Selles mõttes müts maha sotside ees, et nad nii palju leidsid endas kindlust, et aru saada, et sellise vimma kandmine ja ülekandmine niivõrd olulisele teemale ei ole mõistlik. Ühiskond ei kiida seda heaks.

Põhiseaduse muutmise puhul on üks argument ja teema, mis on saanud palju kriitikat – julgeolekuohu teema. Teie olete nüüd Eestis sisejulgeoleku eestkõneleja. Selgitage palun lihtsale inimesele, mil moel need inimesed ja see praegune viis on julgeolekuoht.

Need inimesed ise ei pruugi milleski süüdi olla. Küsimus on selles, miks on see risk, et nii palju kodakondsuseta isikuid või kolmanda riigi kodanikke on meie territooriumil? See seondub paljuski ka Venemaa suhtumisega. Kuna ma olen nende teemadega piisavalt palju tegelenud, siis ma mäletan seda Vene välisministeeriumi retoorikat. Mida nad on teinud alati kõikide oma naaberriikide suhtes: «Meil on seal kaasmaalased, eks ole. Me peame neid vajadusel kaitsma.» See tähendab, et iga kaasmaalane, mida rohkem neid on, neid «kaasmaalasi», on alati mingi teatud riskitase. See inimene ise ei pruugi ka midagi valesti teha, aga tema olemasolu kasutatakse lihtsalt ära.

Me anname täna täiendava stiimuli inimestele ja ütleme, et kui te tahate siin elada, kui te tahate kohaliku omavalitsuse küsimustes kaasa rääkida, minge tehke see avaldus ära. Eriti kodakondsuseta isiku suhtes võiks küsida, et aga mis sul häda on? Miks ei saa siis seda avaldust ära teha, sa ei pea minema ka ühegi teise riigi saatkonda? Mingil hetkel tehti mugavusvalikuid. Rahu ajal oli see kõik enam-vähem okei, kuigi sellesama Venemaa ohu seisukohalt see kunagi meid aidanud ei ole.

Nüüd on ajad muutunud. Mida ütlevad põhiseaduse loojad? Praegune kriitika, mida nad teevad selle muutmise osas – mulle tundub, et unustatakse ära, et üheksakümnendate alguses taheti hästi kaasavat lähenemist rakendada, mis oligi võib-olla humanistlik ja õige. Olukord on nii palju muutunud, et me ei saa teha nägu, et mitte midagi ei ole muutunud, et me läheme sama rada edasi.

Põhiseadust ei muudeta kunagi kergekäeliselt. See diskussioon on käinud piisavalt pikalt ja need mehhanismid, mis võimaldavad põhiseadust muuta ja veel nii kiiresti, need on kaitsemehhanismid väga tõsiselt. See peab olema väga suur ülekaal, nii et kui see teoks saab, on see täiesti legitiimne valik Eesti ühiskonna poolt.

Täna hääletatakse riigikogus ka kirikute ja koguduste seaduse üle. Kas Moskva patriarhaadi õigeusu kirik Eestis peab lõpuks lõpetama oma tegevuse või mis see lõpptulemus selle asja puhul saab olema?

Sõltumata sellest, mida Moskva patriarhaat teeb või mida ta mõtleb, viib see olukord selleni, et mitte ükski organisatsioon, vahet ei ole, kas ta on usuline organisatsioon ja mis konfessioon, ei saa Eestis tegutseda niimoodi, et ta ei vasta selle riigi õigusruumile. Üks oluline põhimõte on, et ta ei saa olla juhitud terroristlikuks režiimiks kuulutatud riigist ja agressiooni toetava organisatsiooni poolt. See peab olema täiesti välistatud. Vahet ei ole, kas me räägime siin ühest konfessioonist või teisest. Kui me kõneleksime mõnest eksootilisemast usulahust või fundamentalistlikust liikumisest, ei tekiks kellelgi seda küsimust, kuidas sellega peab olema.

Senimaani on siseministeerium ja kirik omavahel teinud sellist huvitavat mängu. Viimasena vaieldi nime üle ja nimevahetuse osas saadi vist asi korda. Kuidas see vormiliselt välja peaks nägema, et Eesti oleks siis rahul?

Küsimus ei ole lihtsalt nimes, küsimus on nende põhikirjas. Kohus on praegu teinud tõesti nende kasuks otsuse, mis näitab, kuivõrd objektiivne ja kõike kaaluv kohtuvõim meil on. Kohtuvõim ei ole meil täitevvõimust sõltuv. Nüüd, kui see seadusemuudatus vastu võetakse, siis tekib vajadus viia ka nende põhikiri terviklikult kooskõlla. Ja see otsus saab olema tehtud lõpuks ka kohtu poolt, kas see organisatsioon vastab Eesti õigusruumile või mitte. Seda otsust ei tee siseminister, vaid seda teeb Eesti Vabariigi kohus.

Räägime natukene võõrtööjõust ka. Uus koalitsioon plaanib lubada rohkem oskustööjõudu, rohkem spetsialiste. Praegu tundub, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning siseministeerium on teatud asjadest justkui erinevalt aru saanud. Näiteks selles osas, kui palju pereliikmeid iga inimene kaasa võtab, prognoosid on väga erinevad. Olete te juba jõudnud aru saada, miks MKM ja siseministeerium asjadest nii erinevalt aru saavad?

Mulle tundub, et küsimus pole selles, et asjadest saadakse erinevalt aru, vaid lihtsalt käsitletakse erinevaid teemasid. See, mis te välja tõite, on suhteliselt väike detail kogu selles teemas. Oluline on see põhimõte. Oluline on põhimõte, et inimene saab siia tulla alles siis, kui tal on olemasolev tööleping, ehk siis ta tuleb olemasoleva töölepinguga ja täitma mingit ülesannet, aitama mingit ettevõtet, kes vajab kasvuks seda tööjõudu. Kui see tööleping ära lõppeb, siis lõppeb ka selle inimese Eestis viibimise seaduslik alus ära ja kui seda alust enam ei ole, siis tuleb ju kohvrid pakkida ja sõita tagasi kodumaale või kuhu iganes. Kui ära ei sõideta ja seaduslikku alust ei ole, siis tegelikult on tavaline algoritm see, et inimene saadetakse välja. Selles mõttes mulle tundub, et mõnevõrra on siin võimalikke riske, aga need on üle paisutatud, teadmata seda, kuidas see saab olema. See ei ole niimoodi, et teeme väravad lahti ja siis tuleb siia kes iganes mis iganes hulkades ja me ei tea, kes tuleb.

Siin tõesti tuleb hoida tasakaalu turvalisuse ja selle vahel, mida meie majandus teeb. Ma arvan, et peaksime kõik aru saama, et kui me väga kõvasti piirame ettevõtete võimalust oskustöölisi juurde tuua — sest meil on ju probleem, meil on lihtsalt vähe inimesi riigis, me olemegi väikese elanikkonnaga riik, me ei suuda kõiki asju ise ära katta —, mida rohkem seda piirame, seda suurem on selle hind kogu ühiskonnale. Kui hästi meil majanduslikult läheb, kui me seda piirame, siis on keerulisem riigikaitseteemadega tegeleda, alarahastatud tervishoidu uuesti üles saada, pensione maksta ja nii edasi. Me peame leidma uue tasakaalu, kuidas aidata ettevõtetel paremini hakkama saada ja hoida turvalisuse teemat. Lõimumisprogrammi kohustust näiteks keegi ära ei võta.

Ükski inimene, kes tuleb Eestisse, ei saa vabalt olla niimoodi, et ta ei pea keelt õppima, ei pea kultuurist mitte midagi teadma. Ka need ukrainlased, kes on tulnud siia ajutise kaitse lihtsustatud korras, on pidanud kõiki neid asju tegema, on pidanud eesti keelt õppima, tegema eksamid. A2 kategooria vist oli see üks, mis tuli aasta jooksul ära teha. Mitte keegi neist ei ole sellest pääsenud.

Vähemalt praeguse statistika järgi on elamislubade väljastamise puhul esikolmikus näiteks Usbekistan, mis on riskiriik. Kapo ütleb ju tegelikult, et ta ei suuda kontrollida kõiki neid inimesi. Kuidas sedasama turvalisust siis ikkagi hoida?

See kvoot, mis on Eestis olnud, see on olnud üsna tilluke. Seda on ettevõtjad ju kogu aeg korrutanud, et see võetakse välja vist ühe päevaga. Tegelik ränne on mõnevõrra suurem, kuidas inimesed Eestisse jõuavad, ka teistel põhjustel. Tundub, et see ei ole kõige akuutsem oht, kui me toome kontrollitult, konkreetsete töölepingutega konkreetsetesse ettevõtetesse mingiks tähtajaks inimesi siia. See ei ole niimoodi, et nad tulevad siia, siis nad kaovad ära või jäävad siia nii-öelda igaveseks.

Politseinikud ja päästjad on juba aastaid virelenud. Näiteks on räägitud ka viimasel ajal lausa PPAs kärpimisest. Kas politseinikud ja päästjad peaksid olema mures või nad võivad kergendatult hingata, et teie olete nüüd minister?

See on selles mõttes ministri jaoks tõsine teema ja tõsine mure. Nii palju võib kergendatult hingata, et kõik, millest me räägime – kärpimisest ja optimeerimisest –, ei saa tulla siseturvalisuse, sisejulgeoleku ja elanikkonna kaitse valdkonnast. Arvestades praegust julgeolekupoliitilist olukorda, on meil tegelikkuses kõik need võimed praegu üsna piiri peal. Meil ei ole kusagil inimesi üle, pigem on meil puudu. See puudujääk süveneb, sest inimesed lähevad pensionile või valdkonnast minema mingitel põhjustel. Selleks et nad ei läheks materiaalsetel põhjustel, me peaksime neid paremini toetama ja toetama ka seda, et inimesi tuleks juurde.

Kõik suuremaid palgatõusuvõimalusi puudutav sõltub väga palju meie riigi majanduslikust võimalusest. Me peame majanduse hoo üles saama, siis on meil paremad võimalused neid väga häid inimesi olulistel kohtadel paremini premeerida. Keegi ei kujuta seda olukorda ette, et näiteks nagu eile – Eestis oli kaks väga tõsist sündmust – üks liiklusõnnetus ja kooli põleng, mis oli ka kolmanda astme oma – et helistades 112, öeldakse vabandavalt, et meil on ooteaeg pikem, kuna riigil pole võimalusi või on vajadus kokku hoida. Eeldatakse, et kui sa helistad 112, siis abi tuleb kohe. Sellega peame hakkama saama igal juhul.