OTSE POSTIMEHEST ⟩ Andres Sutt tuumajaamast: ilma ühiskonna nõusolekuta ei ole võimalik selliseid projekte teha

Peale valitsusremonti muudeti ära kliimaministri portfelli nimetus ning taandati varupingile seni seda ametit pidanud Yoko Alender. Mida kliimaministeeriumi tegevuses uue juhtimise all muudetakse ning milline saab olema Eesti plaan energeetikas? Postimehe otsestuudios käis külas värske energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt (RE). Saade oli eetris teisipäeval kell 16. 

Millal te selle kõne või kutse saite? Kui kaua te mõtlemisaega võtsite?

Kõne tegelikult tuli reedel ja mõtlemisaega oli 5 + 5 minutit.

Oli teil kahtlusi ka? Kliimaministeerium on ikkagi väga tähtis ja suur ministeerium.

Päris välk selgest taevast ei olnud, aga ei olnud ka kindlust, et kohe-kohe tuleb kõne. Ma nüüd niimoodi ootel päris ei olnud.

Te olete rahandus- ja majandustaustaga. Te olete olnud ka ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister. Mis teid kliima- ja keskkonnavaldkonnaga seob?

Minu jaoks on puhas loodus või puhas keskkond oluline selleks, et inimestel oleks hea elada. Puhas energia on oluline selleks, et ettevõtjatel oleks valmidus investeerida. Eks need ongi ühe mündi kaks külge, et majandus ei ela kuidagi väljaspool keskkonda. Keskkond on ju mõjutatud majandusest ja inimtegevusest.

Ministeeriumi ja ministri ametikoha nimi on palju kõneainet pakkunud. Mis selle ministri nimetuse muudatuse mõte on?

Ministeeriumi nimi on endiselt kliimaministeerium, ministri ametinimetus on energeetika- ja keskkonnaminister. See piiritleb ehk selgemini ja ma loodan, et arusaadavalt kõigi jaoks, mis on selle portfelli sisu. Eelneva ministri ametiga võrreldes – kui toona oli veel keskkonnaministeerium eraldi, siis ma arvan, et keskkonnateemad ja majandusteemad olid teineteisest suhteliselt kaugel. Nüüd on nad nii-öelda siis ühes kodus ja mõlemad lapsed on ühetähtsad.

Kliimaministeerium on varem olnud ka ikkagi Reformierakonna käes, alguses siis Kristen Michali käes, siis Yoko Alenderi. Mida Yoko Alender tegi teisiti, kui nüüd teie hakkate tegema?

Yoko tegi ikkagi väga palju olulist eeltööd ära. Kui me näiteks kliimaseadusest räägime, siis kõik need uuringud ja ettevalmistav töö, mis selle seaduseelnõu ettevalmistuseks läksid, on väga kasulikud. Me kasutame neid ka nüüd edasi, et millised seadused siis lõppkokkuvõttes hakkavad neid olulisemaid verstaposte ja sihte sisaldama. Selle lepime järgneva nelja kuni viie nädalaga koalitsioonipartneriga kokku.

Aga ma arvan, et kõige olulisem on see, et meil on ühiskonnas ühesugune arusaam, millised eesmärgid me seame. Kliimaeesmärgid kindlasti tulevad, need ei ole kuhugi kõrvale lükatud. Mis on siis need tegevused, kuidas me nende eesmärkide suunas liigume, ka need verstapostid, mille järgi me saame võrrelda, kas me oleme sellel teel õiges tempos. Mis seadustesse siis konkreetselt juba regulatsioonid tulevad, ongi kokkuleppimise ja täpsustamise koht.

Miks Reformierakond otsustas selle ministri välja vahetada? Kas see on siis Yoko Alenderile kuidagi karistus? On see hinnang tema tööle?

Yoko tegi väga palju ettevalmistavat tööd, vedas neid projekte ja see kindlasti ei olnud kerge aeg. Kui me nüüd oleme koalitsioonilepinguga tegelikult väga selgelt võtnud fookusesse julgeoleku, majanduse ja bürokraatia vähendamise, siis minu majanduse ja rahanduse taust aitab siin ehk meil kiiremini edasi liikuda. Mina igal juhul olen väga tänulik sellele tööle, mis Yoko tegi, ja tegelikult majas on ju inimesed tublid ja toimetavad.

Uue koalitsiooni fookus ongi rohkem majandusel. Te kliimaeesmärkide kohta ütlesite küll, et otseselt midagi kõrvale ei visata, aga prioriteetide seadmine poliitikas on ikkagi selles mõttes oluline, et üht-teist ilmselt ei jõua nii süvitsi teha. Mis siis jääb kõrvale?

Ma arvan, et see on selles mõttes õige küsimus, et mis on see jõukohane tempo, kuidas me erinevate kliimaeesmärkide suunas liigume. Seal tulebki natukene arutada, aga ma arvan, et sama 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk on iseenesest õige siht. Kõrvale mina esialgu ei tahaks küll midagi visata. Kui me räägime majanduse konkurentsivõimest, siis on selge, et me vajame puhast energiat. Kui meil on puhas energia, siis on kogu majanduse keskkonnajalajälg väiksem. Sellepärast tõin ma selle kujundi, et need on ühe mündi kaks külge.

Konkurentsivõimeline majandus peab olema puhas keskkonnajalajälje mõttes. Ma ise olen väga palju tehnoloogia usku, et me suudame võib-olla sama majanduse mahtu ka mõistlikult kasvatada nii, et me tervikuna keskkonnajalajälge vähendame.

See koalitsioon on ametis veel kaks aastat, eeldusel, et midagi ei juhtu. Tooge palun paar näidet, mida konkreetselt teie ministeerium plaanib ära teha.

Esimene asi, kui me energeetika võtame, on kindlasti maismaa tuuleparkide vähempakkumise väljakuulutamine. Seal on väga palju eeltööd juba tehtud. Elektrienergia hind on olnud teema, mis on mureks inimestel, mis on mureks ettevõtjatel, ja kõrge elektrihind on olnud tingitud ikkagi sellest, et meil omal on liiga vähe tootmisvõimsusi –  me oleme importija. Kui meil üks impordiliin Soomega on praegu ka katki, siis see kõik mõjutab. Nii et rohkem omamaist tootmist, see on kindlasti üks teema.

Kindlasti varustuskindlus on oluline. Kui me nüüd vähempakkumise puhul rääkisime maismaast, siis see puudutab maismaa tuuleparke. Ma arvan, et salvestuse areng on oluline, aga kindlasti seal on oluline roll ka praegu varustuskindluse vaates täita ka põlevkivi energeetikal. Eks keskkonnas on samamoodi, kõigepealt me peame selle seaduse ette panema, kuidas nende kliimateemadega edasi liikuda ja selle komplekti kokku panema. On looduskaitseseaduse muudatused, metsaseaduse muudatused, kõik need niimoodi vaikselt tulevad.

Selle kliimaseaduse üle on väga palju vaieldud, sellega on väga palju tööd tehtud. Te olete ise välja öelnud, et sellisel kujul seda ei tule. Millisel kujul siis tuleb? Kas kogu vaev on tühja läinud?

Kogu vaev on läinud asja ette, sest, nagu ma alguses ütlesin, kõik need uuringud, mis on tehtud, on kindlasti väga vajalikud. Ettevalmistav töö on oluline, sest praegu me räägimegi läbi, kuidas me konkreetselt need erinevad klotsid siis ritta seame nii, et meil tekib tervikvaade. Kuidas me jõuame siis seatud kliimaeesmärkideni? Seal on mitmeid seadusi, mida saab kasutada – näiteks atmosfääriõhu kaitse seadus, looduskaitseseadus, metsade seadused, maavara seadused. Ma arvan, et on hästi oluline, et me ühiskonnana saaksime selguse ja lihtsuse, et kõik saavad aru, kui teeme sellised muudatused. Siis saame ka aru, kuidas liigume. Kuid need detailid ja täpne tegevuskava on just need asjad, mille kohta me nüüd lepime kokku selle aluslepingu lisadena. Energeetika ja keskkond on üks tema teemavaldkond.

Kuuldavasti uus võimuliit tahab hakata lubama ehitamist veekogude äärde ja anda see otsustusõigus kohalikele omavalitsustele. Mis selle mõtte taga on?

See muudatus, mis nüüd puudutab piiride nihutamist, siis ajutiste üleujutusalade puhul –  meri või vesi võib liikuda mitusada meetrit kalda peale sügisel või kevadel. Sel juhul see piir, kust maalt võib hakata ehitama, liigub palju kaugemale. Me lihtsalt toome seda piiri nüüd sellest ajutise üleujutusala piirist 100 meetri kaugusele, kus võib ehitada, mis on kindlasti rohkem kui 200 meetrit merepiirist.

Eestis on eelnõu või muudatus, mida väga pikalt on ka omavalitsused oodanud, ja ma isiklikult leian, et see on mõistlik, kui kohalikul omavalitsusel on avaram otsustusõigus. Kuhu kohta siis ehitise võib püstitada? Need load, ehitusload ja kõik muud load tuleb ju niikuinii saada. Aga ma arvan, et palju targem on lasta kohalikul omavalitsusel otsustada kui kuskilt Tallinnast.

Räägime fosforiidist ka. Mis fosforiidi kaevandamisest ikkagi saab? Kas selle mõttega minnakse edasi? Kus maal see asi omadega on?

Proovid on võetud ja nende proovide põhjal saab nüüd hinnata, mis meil seal maapõues on. Mitte ainult fosforiit, vaid kas meil on seal veel mingeid väärtuslikke maavarasid. Kui need analüüsid on tehtud, siis on omakorda võimalik hinnata, kas finantsiliselt ja keskkonna seisukohast on üldse võimalik ja otstarbekas midagi kaevandada. Me räägime siin ikkagi üsna pikast ajahorisondist. Need analüüsid peaksid ise valmis saama järgmise aasta keskpaigaks. Siis on meil parem teadmine. Minu meelest on alati hea, kui me oleme teinud selgeks, mis meil on, ja siis on järgmine otsus, mida me selle olemasolevaga saame teha. Ütleme, kui seal peaks olema midagi, mida on mõistlik ja keskkonnaalaselt võimalik kaevandada, siis kindlasti üks väga oluline mõõde on see, et väärindamine peaks sel juhul ka toimuma Eestis. Me lihtsalt ei ekspordi maavarasid siit, sest sellel puudub igasugune mõttekus.

Kui me vaatame lähiajalugu, siis nii-öelda not-in-my-backyard-juhtumid on peaaegu iga sellise suurema projekti puhul – näiteks tselluloositehas või maismaa tuulepargid. Kas teie ministrina olete valmis selliseks pahameeletormiks, mis võiks tulla, kui te teete otsuse lõpuks, et Eesti kavatseb fosforiiti või midagi muud hakata kaevandama?

Sellist otsust ei saa mina üksinda kindlasti teha ja ma olen väga selgelt…

Teie saate selle enda kaela lihtsalt.

Eks see on nii, et kui töö on vastu võetud, siis on sellega ju selgelt vastutus. Aga mis minu meelest on oluline, on see, et kõikide nende näidete puhul, kus meil ühiskonnas ongi tekkinud üsna suur lõhe, näiteks needsamad tuulepargid, siis inimestel on päris mured ja neil on päris küsimused. Mis on selle tuulepargi mõju? Kuidas see minu elukorraldust puudutab? Mis kasu ma sellest saan, et see siia rajatakse? Nendele küsimustele peame rohkem vastama. See on rohkem koostööd kogukondadega, ettevõtjatega ja riigiga.

Ma olen enne ka öelnud, et ma olen kindlasti valmis ise kohtuma kogukondadega ja nendel teemadel vestlema. Loomulikult ma ei jõua igale poole, see ei ole reaalne, aga me peame ühiskonnas rohkem püüdma seda üksmeelt ehitada. Siis usun, et on ka seda «võib küll ehitada, aga mitte siia minu tagahoovi» vähem. Ma arvan, et tegelikult keegi midagi ehitama ei hakka vastu kogu kogukonna tahet. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oleks. Praegu on ka tuuleparke, maismaa tuuleparke, mis on arenduses. Nii et see ei ole kindlasti nii, et mitte ühtegi tuuleparki hetkel üle Eesti ei arendata.

Kui reaalne on seda probleemi üldse vältida? Me näeme ka tegelikult selliseid infooperatsiooni maiguga asju, mis selliste teemade puhul ikka kerkivad pinnale.

Probleem on reaalselt olemas ja ma arvan, et seda ei ole mingit põhjust teha ka väiksemaks, kui ta on. Ja ma arvan ka seda, et kui kellelgi on väga tugev veendumus või usk, et tuulikud on ohtlikud või nad ei sobi, ja see ei tugine uuringule või teadusele, ega seda usku ei pööra. Aga ma arvan, et on väga palju inimesi, kellel on lihtsalt siiras huvi ja teadmatus, et need inimesed peavad saama vastused küsimustele.

Kuidas teie näiteks selgitaksite tavainimesele, et miks fosforiiti peaks kaevandama? Ütlete, et me saame kõik rikkaks?

Aga nüüd siin ja praegu ei olegi mul seda võimalik põhjendada, sest ma ei tea nende uuringute tulemusi. Kui need uuringute tulemused on olemas, kui need näitavad, et seal on majanduslik kasu ja see ei ole midagi sellist, mis näiteks keskkonnamõõtme puhul on aktsepteeritav, ning on olemas mingid kompenseerivad meetmed, siis saab sellest rääkida. Samamoodi nagu tuulikutega: kui me ei soovi Eestisse mitte ühtegi tuulikut või uut elektritootmise võimsust, siis peame teistpidi aktsepteerima ka seda, et meie elektri hinnad jäävadki kõrgemaks ja on volatiilsed. Need on valikud, mis me peame tegema. Aga seda, kas fosforiiti kaevandada või mitte, mina täna ei oska öelda.

Räägime energeetikast ka. Mõni aeg tagasi tegi valitsus koos sotsidega väga ambitsioonika energiaplaani, et 2030. aastaks 100-protsendiliselt taastuvenergiale üle minna. Esiteks, ma nüüd ei saa aru, kas see plaan kehtib. Seal oli jube palju segadust, kõigepealt nende meretuuleparkide pärast ja nii edasi. Kas see plaan nüüd praegu veel kehtib?

Ma usun, et see eesmärk on jätkuvalt saavutatav. Kui nüüd küsimus on meretuuleparkides, siis sellega on hetkel selgus majas, eks ole. Sellisel kujul ja sellise toetusskeemiga meretuuleparki ei tule. Euroopa Liit või Euroopa Komisjon on praegu välja töötamas puhta tööstuse teatist või raamdokumenti, mis annab muu hulgas ka hoopis avaramad võimalused erinevate finantsinstrumentide kasutamiseks, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga käendusi või garantiisid.

Rahandusinimesena ütlen, et toetuse ja garantii vahel on veel hulk finantsinstrumente, mida on võimalik kasutada, et seda projekti rahastatavaks teha. Miks pangad ei rahasta praegu meretuuleparke? See on väga kapitalimahukas, väga pika tasuvusajaga. Kui ilma mudelite järgi on võimalik enam-vähem prognoosida, mis on selle elektri või meretuulepargi toodang, siis mis hinnaga on võimalik seda toodangut müüa, eriti börsile. Seda on nagu võimatu teha.

Meretuulepargi teema pole kindlasti selle aasta, ja tõenäoliselt ka ei ole veel järgmise aasta teema. Aga ettevalmistusi, kas ja millistel tingimustel on võimalik luua keskkond, et investorid oleksid valmis investeerima, arvan, et sellega tuleb tegeleda.

Ma saan sellest jutust aru, et ikkagi päriselt meretuuleparkide vastu otseselt ei ole. Aga mis see Eesti energiamiks saab olema?

Mina isiklikult olen mereparkide suhtes toetav. Aga seal see võrrand, mis tuleb lahendada, on täpselt see, et kuidas on võimalik teha merepargid rahastatavaks pankade poolt. Mida mitmekesisem on meie energiatootmise portfell, päikeseenergiat on meil juba päris palju. Võib-olla see turg isegi on juba täis, eks ole, lihtsalt tootmise eesmärgil loodavates päikeseparkidest. Aga kombineerides seda salvestusega ja ütleme, kui on selline kolmikpark, kus on tuuleenergia, päike, akud, see on hoopis teistsugune. Selle ökonoomika on hoopis teine varustuskindluse jaoks.

Nii nagu ma alguses ütlesin, et meil on veel mingi aeg, mil on väga oluline, et ka need põlevkiviblokid oleksid valmis varustuskindluse tagamiseks turule sekkuma. Ma arvan ka, et gaasijaamad on vajalikud, sest meil on vaja juhitavat võimsust, et ka see on vajalik. Ja tegelikult, me ju läheme edasi ka siis tuumaenergeetika õigusruumi ettevalmistusega ja siis ka tuumajaama eriplaneeringu algatamisega.

See ei tähenda, et tuumajaam tuleb nüüd ja kohe nähtavas tulevikus. Riik seal kindlasti ei ole see, kes seda omab. Tuumaenergeetika puhul on ikka kõige olulisem ohutus. See on ikkagi pikk protsess, 10–15 aastat julgelt, enne kui me saame rääkida sellest, et meil võiks tulla, kui on olemas huviline investor. Selle aja peale, ma arvan, on ka energiaturg nii regioonis kui Euroopas väga palju muutunud. Milliseks täpselt, ma arvan, seda me näeme.

Koalitsioon on ametis kaks aastat. Kui palju te päriselt üldse jõuate tuumajaama jaoks ära teha?

Eriplaneering on üks asi, mida kindlasti saab algatada suhteliselt kiiresti. Kuna see protsess on nii pikk, siis on väga oluline tegeleda ka kogu tuumaenergeetikat puudutava õigusraamistiku ja regulaatori ülesehitamisega. Selle tööga hakkame pihta ja sellega saab kindlasti tegeleda järgmine riigikogu koosseis ning võib-olla ka ülejärgmine. Iga etapi juures on alati võimalik pidurit tõmmata. Siin on samamoodi, et ühiskond peab sellega nõus olema, ilma ühiskonna nõusolekuta ei ole võimalik meil selliseid projekte teha.

Mis teie tunnetus on? Kas ühiskond on sellega nõus?

Praegu uuringute järgi on tegelikult tuumaenergeetikale toetus olemas. Ma võin tuua näite Prantsusmaalt, millel on väga pikk ajalugu tuumaenergeetikas ja väga tugevad ohutusstandardid. Mida lähemale tuumajaama füüsilisele asukohale, seda suurem on toetus kogukonna seas tuumajaamale. Prantslastel on ka väga selge nõue, et tuumajaama operaator või omanik peab panema kokku nõukoja, kus on ka kohalikud kogukonnad esindatud. Tegelikult peab tuumajaam ka investeerima kohalikku kogukonda. Ma arvan, et analoogsed mudelid võiks olla midagi, mida ka meil kaaluda.

Tegelikult ju poliitikas on niimoodi, et kõik on prioriteetide küsimus. Poliitikas saab kõike teha, kui on selline prioriteet seatud. Kas loodud koalitsioonil on plaanis seda protsessi kuidagi kiirendada? 

Ma arvan, et me saame selle protsessi algatada ja liikuda edasi mõistlikus tempos, sest tuumaenergeetika on kindlasti midagi sellist, mida ei saa teha üleöö, ülejala. Kõige olulisem on turvalisus ja see aeg tuleb lihtsalt võtta.