OTSE POSTIMEHEST ⟩ Margus Tsahkna: täna olen välisminister, eks paistab, mis homme saab

Välisminister ja üks uue koalitsiooni läbirääkija Margus Tsahkna (Eesti 200) ütles Postimehe otsesaates, et uute ministrite kohta langetavad täna lõpliku otsuse erakondade juhid. Tsahkna ise välisministri kohalt lahkuda ei soovi. 

Kas teil on tänaseks tehtud kõik uue valitsuse kokkulepped?

Alusleping on kokku lepitud, homme kiidavad volikogud ja juhatused selle heaks ja siis me lähme nende valdkondade juurde, mis nõuavad konkreetseid reformikavasid, näiteks energeetika, tervise rahastus, sotsiaalpool. Need tuleb erinevate huvigruppide ja ekspertidega läbi rääkida, et numbrid oleksid paigas ja inimesed teaksid täpselt, mis siis tuleb. Eelmisel suvel me näiteks leppisime energeetikas kokku kolmekesi ja pärast selgus, et kõigil kolmel erakonnal oli ikkagi erinev arusaamine, milles kokku lepiti. Seda viga me enam korrata ei tahaks. Nii et tegelikult keerulisemad koalitsiooniläbirääkimised veel jätkuvad.

Aga kindlasti me lepime kokku poliitilise jaotuse, kes millist vastutust valitsuses kannab.

Kas on juba teada, mitu ministrit uues valitsuses on?

Me sõlmime lõplikud kokkulepped täna, sest peaminister oli eile Brüsselis ülemkogul ja saabub Eestisse alles täna. Neid lõplikke kokkuleppeid tehaksegi erakondade esimeeste tasemel näost näkku. Kindlasti jääb ministrikohti vähemaks kui oli seni. 

Tavaliselt arvatakse, et ministrid lähevad täitma ministeeriumimaja pealiku kohustusi. Meie võtame seda juba mitmendat korda teistmoodi – ministri ülesanne on vedada eest konkreetse valdkonna reforme, olla poliitiline vastutaja. See läbirääkimine täna veel kestab, nii et lõplikud vastused tulevadki homme.

Kas see tähendab, et poliitilist protsessi vedav minister peaks ikkagi olema poliitik ja väljastpoolt toodud ministrid on välistatud?

Eesti 200s on siiski inimesed, kes ongi tulnud erinevatelt erialadelt. Samas vastab ka tõele, et minister on ikkagi poliitiline ametikoht, tal on poliitiline vastutus. Samas peab tal olema arusaamine valdkonnast, mida ta juhib, et ta oskaks õigeid küsimusi küsida ja õigeid asju nõuda.

Me arutame konkreetseid inimesi ministrikohtadele vastavalt sellele, kuidas jaotus lõpuks tuleb. Võib ka juhtuda, et vaatame veel üle olemasolevate ministeeriumite all olevaid vastutusvaldkondi. Füüsiliselt asub enamik ministeeriumeid ühes majas, nii et see ei ole nii keeruline ja valitsuse korralduse seadus võimaldab seda. Bürokraatia vastu võitlemine, mis toimub koos erasektoriga, liigub üldse riigikantseleisse.

Peame vaatama, et selle aja jooksul, mis on jäänud valitsuse tööeaks, teeksime täpselt neid asju, milles oleme kokku leppinud ja mida saabki teha ainult siis, kui valitsuses on sarnase vaatega erakonnad. Viimati oli selline võimalus aastal 2011, kui koostööd tegid Reformierakond ja Isamaa. Nüüd proovime kasutada taas ajaloolist hetke, et mingid reformid ära teha.

Kas teie jätkate välisministrina?

Mina töötan täna välisministrina ja eks homme otsustatakse, mis edasi saab. Aga mul endal ei ole küll plaane kuidagimoodi oma ametit muuta.

Kõige rohkem jama on viimastel nädalatel olnud kaitseministri ümber, ei saagi aru, kas kaitseministrit kiusatakse või on minister tõesti mõned asjad maha maganud. Kui palju nendel koalitsiooniläbirääkimistel keskendutakse kaitseministri ametikohale?

Mul ei ole kaitseministrile etteheiteid selles mõttes, et Hanno Pevkur on teinud seda, mida ta suudab. Küll aga ei ole mingi saladus, et juba eelmisest suvest on olnud kaitseministeeriumis konfliktid. Kui ministeerium on sellises mentaalses seisundis, siis ongi väga raske tule all mitte olla. On selge, et Hanno Pevkur on täna väga kõvasti tule alla pandud. Aga koalitsiooniläbirääkimistel me sellest absoluutselt lähtunud ei ole.

Selle nädala teisipäeval toimus julgeolekukabinet, kus kaitseväe juhataja koos kaitseministriga esitlesid väga detailsed plaanid selleks, et me suudaksime täita neid võimelünki, mis on vajalikud NATO regionaalsete kaitseplaanide täitmiseks. See tähendab, et me ei anna mitte ühtegi meetrit NATO territooriumist ära ja Eesti puhul siis Eesti territooriumist ära. Oleme otsustanud, et tõstame kaitsekulutusi juba järgmisest aastast vähemalt 5 protsendini ja ma ennustan, et tegelikult need kaitsekulutused võivad järgmise paari kuni kolme aasta jooksul minna väga kõrgele. Oleme lähtunud kaitseväe juhataja suunisest.

On kahetsusväärne, et teema, millega nii see valitsus kui eelmine ja üle-eelmine valitsus on metsikult tegutsenud, on järsku sattunud sellise kriitika alla. Eks kaitseminister peabki neid vastuseid andma, see on tema ülesanne, aga samal ajal see ikkagi nõrgendab inimeste usaldust riigi vastu, eriti sellises julgeolekupoliitilises olukorras.

Kas mõned varem tehtud ministeeriumite ümberkorraldused on osutunud ebaotstarbekaks, näiteks on mõni valdkond seal, kuhu ta ei sobitu?

Kui Kristen Michal asus eelmisel suvel pärast Kaja Kallase äraminekut valitsust moodustama, alustasid ju sotsiaaldemokraadid läbirääkimisi just nimelt ministrikohtade nõudmisega, et neil on vaja rohkem ministrikohti ja nii edasi. Ausalt öeldes võttis see fookuse ära koalitsiooniläbirääkimiste sisult, sest üks pool laua taga kontsentreerus ainult ministrikohtadele. Sealt hakkasidki need probleemid tulema.

Me tõesti tõstsime asju ringi, nii et näiteks regionaalministeerium tegeleb ka ühistranspordi reformiga. Praegu on selge, et asjast pole midagi saanud. Nii et me tõepoolest vaatame praegu selle pilguga, kuidas võimalikult vähe uuesti ümber tõstes, saaksime ikkagi teha ära need reformid, mida oleme plaaninud.

Samal ajal tegime ka päris häid otsuseid, mis puudutab näiteks majanduse konsolideerimist, et me ei võta majandust lihtsalt kui toetusi EASi poolt, vaid räägime suurtest investeeringutest, mis algavad uuringutest ja planeeringutest, et need protsessid läheksid kiiremaks. Samuti oli õige otsus see, et panime digiministeeriumi digi osa kokku justiitsministeeriumiga.

Riigikogus on uuel koalitsioonil vaid 52 kohta, mis tekitab probleeme teie esindatusega komisjonides.

Ka kaks riigikogu juhatuse liiget ehk siis riigikogu esimees ja üks aseesimeestest kuuluvad koalitsiooni, mis tähendab, et nemad komisjonidesse kuuluda ei saa. Seetõttu peame tegelikult 50 riigikogu liikmega ära mehitama ja juhtima vähemalt kõik alatised komisjonid. Olgem ausad, see on täppisteadus, aga see ei ole murekoht. Mul endal on kogemus vähemusvalitsuse ajast 2009–2010, kus samuti 50 ja 49 häälega oli võimalik seda kõike teha. See lihtsalt vajab väga selget arusaama, kuidas need komisjonid peavad olema juhitud ja kuidas tasakaal komisjonides paigas oleks. Nii et seekord võib ministrite osa olla isegi lihtsam kui riigikogu oma. Aga riigikogu pool tuleb käima panna, sest meil tuleb teha päris palju suuri otsuseid.

Tänaseks on uuel koalitsioonil olemas koalitsiooni alusleping, olete küll sarnase maailmavaatega erakonnad, aga kas kokkulepe tuli tõesti nii ladusalt nagu avalikkuses paistab?

Kõige selgemini tulevad tavaliselt maailmavaatest erinevused välja maksude puhul, aga selles küsimuses olid mõlema erakonna programmid juba enne valimisi väga sarnased.

Samuti saame me ühtmoodi aru sellest, kui reguleeritud peaks riik olema – kui palju ametnikke peaks olema, kui palju peaks olema inimesi, kes kontrollivad kehtestatud määruseid, ettekirjutusi ja regulatsioone. Kui palju peavad tegelikult näiteks ettevõtjad aru andma, ka see on maailmavaate küsimus. Me mõlemad arvame, et selliseid regulatsioone peaks palju vähem olema. 

Kui aga tuleme sotsiaalvaldkonna või energeetikaküsimuste juurde, siis ma ennustan, et seal tulevad kahe poole vahel päris tõsised vaidlused