OTSE POSTIMEHEST ⟩ Marina Kaljurand: sotsid ei hakka opositsioonis kindlasti laamendama ja laiama

Europarlamendi saadik Marina Kaljurand (SDE) ütles Postimehe otsesaates, et kindlasti ei hakka sotsid opositsioonis kõigele vastu olema, aga oma seisukohti saab nüüd selgemat välja öelda küll. Europarlamendis teeb teda murelikuks see, et suurenenud on saadikute arv, kes arvavad, et Ukraina ongi Venemaa tagahoov.

Ukraina edasise saatuse kujundamise osas on juhtrolli haaranud USA, kes pakub Ukrainale vaherahu ja räägib läbi Venemaaga, aga milline on Euroopa roll, kas Euroopa vaatab lihtsalt pealt?

Ma arvan, et Euroopa roll on muutumas. Euroopa Liit on toetanud Ukrainat selle sõja päris algusest peale ja teinud seda rohkem kui Ameerika Ühendriigid, mida iganes president Trump ütleb. Aga muutumine on toimunud selles mõttes, et nii Euroopa Liit ja ka Euroopa laiemalt, ka Suurbritannia, on aru saanud, et ameeriklasi täna enam usaldada ei saa. Kord nad annavad abi, kord nad ei anna abi, kord nad jagavad ukrainlastega luureinfot, kord mitte. Nii et on aru saadud, et Euroopa peab võtma suurema rolli, peab hakkama rohkem mõtlema enda kaitsele ja Ukraina kaitsele, kui me tahame, et see sõda lõppeks meie jaoks positiivselt.

Ukraina tuleviku osas käib kauplemine ju praegu kahe presidendi - USA presidendi ja Venemaa presidendi vahel, teised isegi ei tea midagi täpsemalt, selles olukorras Euroopal toimuvasse väga raske sekkuda.

Ameerika Ühendriikide presidendi tegevus ongi arusaamatu. Ta teeb erinevaid ettepanekuid. Alles ta kiitis Putinit, aga täna juba ütles, et hakkab tugevdama sanktsioone Venemaa vastu. Nii et on ettearvamatu, kuidas ta käitub, kes talle ühel päeval meeldib ja kes ei meeldi. Euroopa Liidul on selles mõttes raske, et ei ole seda ühte telefoninumbrit, kellele helistada, kellega suhelda. Aga ma arvan, et ka Ameerika Ühendriigid saavad aru, et kestvat rahu ei tule, kui sellesse ei kaasata Euroopa Liitu ja Euroopat. Trump võib oma 30-päevase ajutise vaherahu mingisuguse hinnaga isegi saavutada, aga püsivat rahu ei tule, kui sellesse ei ole kaasatud Euroopat.

Olete olnud suurema osa oma elust diplomaat ja diplomaadid on tavaliselt tegemas seda tööd, mis ei paista välja. Diplomaadid on sillutamas teed kohtumistele, diplomaadid on ka teed sillutamas ühistele otsustele jõudmise osas. Kas Euroopa Liidu riikide diplomaatidel on praegu Washingtonis on üldse midagi teha?

Kindlasti on ja ma tean, et nad teevad aktiivselt tööd. Nad suhtlevad Trumpi administratsiooniga, nad suhtlevad nende inimestega, kes mõjutavad Trumpi, keda Trump kuulab. Loomulikult käib see töö igapäevaselt, sest kas meile praegune administratsioon meeldib või ei, see ei ole üldse teema. Me peame töötama koos selle administratsiooniga isegi siis, kui ta käitub meie jaoks arusaamatult ja ettearvamatult.

Ma siiralt usun, et see on üks mingisugune periood. Põhimõtteliselt on ju Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit liitlased, meil on samad põhimõtted, meil on samad väärtused ja kui üks läheb korraks kõrvale, nii nagu Euroopa Liidus on läinud mingil hetkel Poola, mingil hetkel Ungari, siis see ei tähenda, et see jääbki nii. Kindlasti töötatakse praegu juba ka selle nimel, et seada suhteid järgmiste kandidaatidega, kes võivad kandideerida USA presidendivalimistel. 

Praegu on Euroopa Liidus selgelt välja öeldud, et me toetame edasi Ukrainat ja peame seisma selle eest, et Ukraina saab julgeolekugarantiid, ükskõik kuidas see sõda ka ei lõppeks. Üsna selge on ka see, et Euroopa peab hakkama ennast ise kaitsma. Paraku on Euroopa Liidu otsustusprotsessid kohutavalt pikad. Kas tänases olukorras on loota, et need võiksid minna natuke kiiremaks?

Putini sõja tagajärg on see, et Soome ja Rootsi on NATOs. Trumpi ettearvamatu käitumise tagajärg on see, et Euroopa Liit ja ka laiemalt samameelsed riigid tulevad kokku ja saavad aru, et nende kätes on Ukraina, Euroopa ja üldse rahvusvaheline kord, kui see sõda lõpeb. See, et on Suurbritannia peaministri juhtimisel on loodud ka samameelsete koalitsioon, on positiivne. Milline saab olema nüüd jõud, kes lõpuks kõige tugevamalt esile tuleb, ei oska täna öelda. Kui seda ei suuda teha Euroopa Liit, kui ei suudeta maha murda Ungarit ja Slovakkiat, no siis tuleb tegutseda edasi samameelsetega.

Probleeme näen ma aga siis, kui vaatan Euroopa Parlamendi poolt. Euroopa Parlamendi saadikud ei esinda ju valitsusi, nad esindavad oma valijaid. Paraku on mõnede Euroopa Liidu liikmesriikide teadlikkus sõjast ja sellest, mis üldse praegu Venemaal ja Ukrainas toimub, isegi sellest, kus Ukraina on, ikka väga erinev. Ja mida kaugemal lähed piirist Venemaaga, seda vähem seda teadlikkust on, seda vähem nende inimesed hoolivad sõjast ja Ukrainast. Aga kui valijad ei hooli, siis vähe on neid poliitikuid, kes võtavad selle rolli enda peale. Tavaliselt poliitik jookseb ju kaasa sellega, mida valija tahab. Just seda ma täna Euroopa Parlamendis ka näen. On väsimus, on vähene teadlikkus, riikide panustamine on väga erinev ja mõned riigid ei kavatsegi tõsta lähiajal oma panust isegi kahe protsendini SKT-st, rääkimata sellest, et meil oleks mingisugune üks number, kui palju me panustame Ukraina toetusse.

Komisjon ei ole suutnud seda teha, sest liikmesriigid on niivõrd erinevad ja niivõrd erineva käitumisega ning see teeb väga palju muret. Praegu kannavad piiriäärsed riigid kordi suuremat vastutust nii rahaliselt kui ka julgeolekuliselt, kui mõned teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Kus on siis see solidaarsus?

Kas selliste inimeste arv on Euroopa Parlamendis nii suur, et mõni julgeolekut puudutav hääletus võibki minna keeruliseks?

Ma arvan, et lõppude lõpuks on enamus ikkagi Ukraina toetamise poolt. Seda on näidanud ka viimased resolutsioonide hääletamised. Aga mis on muutunud? Muutunud on nende inimeste arv, kes räägivad lihtsalt lolli juttu. Kes tulevadki plenaaristungile ja räägivad Kremli jutupunkte. Räägivad, et Ukraina riiki pole olemas, et see kõik toimub Venemaa tagahoovis ja rahu tuleb teha iga hinnaga.

Kui eelmises koosseisus oli selliseid saadikuid vähem, siis praeguses koosseisus on neid märgatavalt rohkem. Just seetõttu on oluline, et see Euroopa Parlamendi peavool - rahvapartei, sotsiaaldemokraadid, liberaalid, mõnedes küsimustes ka rohelised - hoiaksid rohkem kokku. Kui meie hoiame kokku, siis saab Euroopa Parlamendis teha olulisi otsuseid nii Euroopa julgeoleku kui ka Ukraina jaoks.

Räägime sisepoliitikast ka, selleks on igati põhjust, sest Sotsiaaldemokraatlik Erakond visati esmaspäeval võimuliidust välja. Olete ka sotside juhatuse liige , kas juhatus on arutanud, kas teile tehti liiga või tegid vigu ka valitsuses olnud ministrid?

Juhatuses me tegelikult arutasime seda ja ma arvan, et sellel küsimusel on kaks poolt. Esiteks on küsimus selles, kas praeguses rahvusvaheliselt keerulises olukorras on õige aeg hakata valitsust nii palju muutma? See ei ole mitte ainult paari ministri väljavahetamine, vaid see on koalitsiooni muutmine, mille tagajärjel toetus praegusele valitsusele riigikogus väheneb märgatavalt. Mina arvan, et me jõudsime juhatuses ühisele arvamusele, et see aeg ei ole õige.

Samas on peaministril see õigus olemas, kui ta arvab, et tema valitsuse poliitika elluviimiseks on vaja koalitsioon ära lõhkuda.Tal on see õigus. Juristina on minu jaoks aga suur küsimärk, kas seda saab päris selliselt teha. Kas see mis praegu toimub, on ikka paari ministri väljavahetamine? Minu arvates on see ikkagi uus koalitsioon. Uus koalitsioon tähendab eelmise valitsuse tagasiastumist ja uute volituste saamist, isegi siis, kui on sama peaminister. Ma ei ole kindel, et see mida tehti, oleks juriidiliselt kõige õigem või ka parem.

Nii et jah, paraku toimub see vahetus valel ajal. Praegu tuleks kokku hoida, praegu tuleks otsida riigikogus võimalikult laia toetust. Tegelikult on sotsiaaldemokraadid ju öelnud, et julgeolekuküsimustes ei muuda see, et me oleme opositsioonis, meie seisukohti. Me toetame neid eelnõusid ja seisukohti, mis kaitsevad Ukrainat, kaitsevad meid ja kaitsevad Euroopa Liidu turvalisust ja julgeolekut.

Opositsioonierakondade hulgast on sotsiaaldemokraatidel ilmselt raske koostööpartnereid leida?

Me oleme vasakpoolne erakond. Me oleme see erakond, kes seisab inimeste eest ja see ei kao ega muutu. Jah, olukord on muutunud ja tegelikult meie erakonna poolt ning ka erakonna juhi poolt on välja pakutud erinevaid teid, erinevaid võimalusi, kuidas suurendada rahastust kaitsele, kuidas teha nii, et julgeolek jääks prioriteetseks teemaks, aga samas mitte liiga palju hirmu külvata, sest hirmu külvamine ei tohi ka minna üle piiride.

Need põhimõtted, mille eest sotsid on seisnud, ei muutu ja kui me oleme opositsioonis, siis me teeme seda edasi. Kindlasti on opositsioonis vabamad käed selgemalt välja öelda, mille eest me seisame ja miks me seisame, sest valitsuserakonnana tuli vahel mõnede küsimuste puhul ka kompromisse otsida või vaikida. Ma arvan, et seal tuleb ikka palju seisukohti, mis ei pruugi praegusele peaministrile meeldida.

Kui ootamatu see võimuliidust väljaviskamine ikkagi oli ja kas midagi oleks saanud veel teha, et seda ära hoida? Kas Lauri Läänemets kasutas kõik võimalused ära, et jääda võimuliitu edasi, tegi ta ise midagi valesti?

Ma ei ole valitsuse liige, aga endise välisministrina võin öelda, et väga palju sõltub ka inimestevahelistest suhetest. Kuidas see valitsus töötab, kuidas üksteist usaldatakse ja kuidas tahetakse koostööd teha. Nii et ühelt poolt on küll riigi poliitika, aga paratamatult tulevad mängu ka inimestevahelised suhted. Ma tahaksin küll loota, et Lauri Läänemets tegi kõik endast sõltuva, et sotsiaaldemokraadid oleksid edasi valitsuses ja läbi selle annaksid valitsusele ka vasakpoolse mõõtme. Kui see ei õnnestunud, eks see on siis peaministri ja valitsuse vastutada nüüd, mis hakkab saama

Ma lihtsalt tahan, et kõlama jääks, et sotsiaaldemokraadid käituvad vastutustundlikult. See, et me oleme nüüd opositsioonis, ei tähenda, et me hakkame laamendama, laiama või kõige vastu olema. Seda ei tule. Me seisame edasi Eesti julgeoleku ja Eesti huvide eest. Me seisame ka inimeste huvide eest.