SÕJASTUUDIO ⟩ Eesti sõdur Ukrainas: selles sõjas on juba kõik normaalsuse piirid ületatud

Ukrainas sõdiv eestlane kutsungiga T-Bone rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et kolm aastat kestnud sõda on sundinud välja mõtlema järjest uusi instrumente, millega suuremas koguses ja kiiremini inimesi hävitada. Tema sõnul näevad lahinguväljad välja hullemad, kui esimese ja teise maailmasõja ajal. 

Kas te oma pärisnime ei kasuta avalikkuse ees seetõttu, et sõja kontekstis ei ole see turvaline?

Täpselt nii ta on. Eks meil kõigil ole sõja kõrval ka eraelu, lapsed, perekond. Selleks, et sõdur saaks 100-protsendiliselt tööle keskenduda, peab olema kodune turvalisus tagatud. Just seetõttu üritame me võimalikult vähe oma isikut avalikkuse ette tuua.

Mida Ukrainas ja Ukraina rindel räägitakse sellest, mida praegu maailma vägevad teha üritavad – rahust, vaherahust ja tulevikustsenaariumitest?

Tavaline ukrainlane ja rindel võitlevad sõdurid on skeptilised. Me oleme oodanud juba kolm aastat rahu, me ootame kolm aastat vahetust, ootame rotatsiooni. Inimesed on väsinud ja maailm on sellest sõjast tüdinenud. Inimestel on raske leida abi ja toetust.

Kuidas võetakse vastu kõik need segased uudised, et täna on ameeriklaste relvaabi ja luureandmed, homme mitte ja siis jälle on?

Meie näeme seda kõike alles siis, kui see probleem meile kohale jõuab. Kuni selle hetkeni on kõik ainult metsik spekulatsioon.

Kas te olete võidelnud Ukrainas päris sõja algusest?

Ametlikult alustasin Ukraina rindel 9. aprillil 2022. aastal.

Eestlased ja teised välismaalased võitlevad Ukrainas teistel alustel kui Ukraina sõdurid, nemad võitlevad võõrleegionis. Mis võõrleegionis teisiti on, kas seal on sõduritel teised õigused, on sealt võimalik ära minna?

Selle äraminekuga on viimasel ajal nii, et nüüd tuli uus seadus. Selle kohaselt on sõdur, kes lepingu sõlmib, kohustatud pool aastat teenima, enne kui võib lepingu lõpetada. See kehtib ka leegionäridele. Varem oli nii, et keegi ei hoidnud välismaalast rindel kinni.

See seadusemuudatust tehti mitte selleks, et seal kedagi kinni hoida, vaid probleemid olid ressursside tohutu raiskamisega. Inimene tuleb kohale, sõlmib lepingu, saab vormiriided ja relva. Tema väljaõppeks investeeritakse aega ja kaaslased kaasavad teda grupiga töötamisse. Ja siis järgneval päeval, see poiss lihtsalt läheb ära. See on tohutu ressursi kadu, seda ressurssi võiks kaks korda paremini kusagil mujal kasutada. Just seetõttu tuli seadusemuudatus.

Üldiselt on leegionär põhimõtteliselt samade plusside ja miinustega nagu tavaline sõdur. Me ei saa midagi rohkem – ei raha, ei lubadusi, ega võimu. Mõnes kohas oleme me isegi rohkem piiratud kui tavasõdurid.

Osalesite esimesel sõjasügisel väga olulises lahingus, kus võeti venelastelt tagasi suur osa Harkivi oblastist. Olete ühes Jaanus Piirsalule antud intervjuus rääkinud, et seal tuli olla kümme tundi järjest tule all.

See oli minu elu kõige jubedam olukord. Venelased said öösel meie positsiooni teada ja siis avati tuli. Üritati meid sealt metsatukast välja kõrvetada. Õhtul kella kuuest kuskil hommikul kella neljani oli seal kolm tanki, kes meid järjepidevalt tule all hoidsid. Aga tollal me üle Vene piiri tagasi tulistada ei tohtinud. Siis tulid hommikul helikopterid ja see oli jube.

On selline levinud väljend, et sõdur ei kardaks, kas see peab paika?

Kui sõdur ei karda, siis sellel on ainult üks järeldus: et sellel sõduril oleks aeg asjad kokku panna ja minema minna. Hirm on tegelikult sõduri üks tugevamaid ja paremaid indikaatoreid. Sellepärast meie ütlemegi, et hirm aitab sul elada, aga paanika tapab sind. Hirm teeb inimese ettevaatlikuks, hirm paneb inimese enne tegutsemist mõtlema. Oskan küll ainult oma vaatepunktist öelda, aga mina olen väga palju hirmu tundnud. Aga olen alati ka kindel olnud, et ma lähen sinna tagasi. Seda ei muuda miski.

Täna te enam rindel eesliinil ei ole, sest saite raskelt haavata.

Ega jah, selliseid funktsioone, mida ma varem komandörina täitsin, ma praegu ei täida. Mina toetan meie poisse moraalselt, füüsiliselt ja organiseerin. Ma olen seal lähedal, aga pärast haavatasaamist ma eesliinil enam ei ole.

Kui palju on olukord selle kolme sõja-aasta jooksul muutunud? Kui palju on lääneriikide abist kasu ja kuidas see rindel tunda annab?

Hea sõjavägi õpib pidevalt, see on väga innovatiivne, inimesed mõtlevad päevast päeva uusi relvi välja. Mina isegi ütleksin, mõeldakse välja uusi instrumente, millega suuremas koguses ja kiiremini teisi inimesi hävitada. Tundub, nagu oleksid kõik normaalsuse piirid kaotatud. Lahinguväljad näevad välja hullemad kui esimese ja teise maailmasõja ajal. Sõdur väsib, meie lihtsalt üritame hoida rindejoont.

Ega meie sellest palju aru saa, et kas nüüd kaks raketti või konteinerid tulevad või ei tule. Siiani on meil, jumal tänatud, olnud hea positsioon. Mina rääkida ainult sellest kohast, sellest rindeosast, kus mina tegevuses olen. See on Harkivi piirkond. Aga erinevates kohtades ongi olukord erinev, nii et mõned tunnevad seda kohe, kui ei ole näiteks HIMARSeid või teisi relvi.

Paiknete praegu iga päev Harkivis, ilmselt on sealgi kõike muud kui rahulik, Belgorodi oblast on lähedal?

Sellega on nii, et ma näen oma aknast, kui rakett Belgorodist stardib ja siis jään ootama selle maandumist.

Kui palju eestlasi praegu Ukrainas võitleb?

Mina isiklikult tean mõnda eestlast, kes on seal koos. Täpset arvu ei ole teada. Ilmselt seda ei teagi keegi, kuna palju võitlevad Ukrainas nii nagu minagi alguses. Lihtsalt ei andnud endast avalikult teada. Minu sealolekust said inimesed teada alles pärast Tanel Kriguli surma. Alles siis võtsin ma esimest korda avalikkusega ühendust. Aga enamik poisse on seal nii, et neist avalikkuses keegi midagi ei tea. Tean isegi üht gruppi Eesti poisse, kes töötavad Ukrainas juba sõja algusest peale, aga mitte keegi ei tea, kes nad on ja kust nad pärit ning kus kohas nad töötavad. Nad hoiavad väga madalat profiili.

Olete ühes intervjuus öelnud, et baltlastega koos sõdida on väga kindel, palju kindlam kui näiteks hea väljaõppe saanud briti või ameeriklasest sõduritega.

Ma arvan, et see on nii seetõttu, et oleme eluaeg venelaste vastu võidelnud ja eks meil ole oma motivatsioon. Jääb selline mulje, et Balti riikide poisid võtavad seda ajalugu ühisena ja hoiavad omavahel selles suhtes väga kokku. Nad on töökindlad. Minul on Balti riikide poistega paremad kogemused kui teiste NATO sõduritega. Muidugi ei tähenda see, et teised halvemad oleksid. Aga mina isiklikult tulen paremini toime Balti riikide poistega.

Kuidas meeleolu rindel praegu on, kas sõdurid ootavad rotatsiooni, millised on võimalused üliväsinud sõdureid välja vahetada?

Praegu on see tõesti muutunud juba problemaatiliseks, kuna uus generatsioon, kes tegelikult oleks pidanud praegu kaevikus olema, nendest on paljud ära jooksnud. Noh, lihtsalt on tekkinud olukord, kus meil ei ole väga palju seda värsket sõdurit peale anda. See tekitab ka vanematel olijatel depressiooni, ka nemad tahavad teada, millal neil see kõik läbi saab.

Nii et just seetõttu on ka sõdur valmis kiiremini mingisuguseid maa-alasid ära andma kui poliitikud, sest meie oleme juba kolm aastat võidelnud ja näeme, millist hinda selle maatüki eest maksta tuleb. Poliitikud kahjuks seda hinda eriti ei näe.

Ka meie vaatame siin stuudios iga nädal seda rindejoont, mis on ju enam-vähem paigas. Peetakse positsioonisõda, kus üks koht on kord venelaste käes ja järgmisel hetkel on juba ukrainlaste käes, kuidas see kõik tegelikult välja näeb?

Isegi päeva jooksul võib positsioon vahetuda kolm kuni neli korda. Viimasel ajal kasutab venelane surnud maa taktikat. Nad on aru saanud, et kui väikeseid meeskondi välja saata, siis on meil midagi vastu panna ja sellega nad enam nii väga ei riski. See tähendab, et nad võtavad lennuki ja siis kõigepealt põletavad selle maa täitsa maatasa. Seejärel pannakse sinna kaks või kolm sõdurit lipuga seisma, mis tähendab, et see on nüüd Venemaa. Läheb aga kaks tundi mööda, sinna ronivad meie poisid ja panevad oma lipu ning siis on see jälle Ukraina. Nii see päevast päeva käib.

Kui kunagi peaks see sõda lõppema, siis kui kiiresti Ukraina sellest kõigest taastub, juhtub see sel sajandil, selle põlvkonna vältel?

Olen selles suhtes Ukraina rahva puhul väga positiivselt üllatunud. Nad on väga tugevad. See on ime, kui kiiresti nad infrastruktuuri uuesti üles ehitavad. Mina arvan, et nad suudavad kiiresti jalad alla saada. Ma ei usu, et Ukraina kuidagi väga katastroofiliselt peaks lõpetama. Usun, et kui nüüd rahu tuleb, siis kusagil kahe-kolme aasta pärast on seal majanduslikult väga arenenud ühiskond.