SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: kohe Venemaa vaherahuettepanekut kindlasti vastu ei võta

Julgeolekuekspert Rainer Saks rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et kohe Venemaa vaherahuettepanekut ilmselt vastu ei võta ja hakkab esitama omapoolseid tingimusi. Tõenäoliselt nõuab Venemaa vaherahu eest mingite sanktsioonide kaotamist.

Teisipäevasel kohtumisel nõustus Ukraina ameeriklaste 30-päevase relvarahu ettepanekuga, aga nüüd on vist vaja oodata seda, mida venelased selle relvarahu kohta ütlevad?

Ma saan aru, et siin on ikkagi mingisugune kontaktide hierarhia erinevatel tasemetel, enne kui toimub USA presidendi telefonikõne Venemaa presidendile. Tegemist on niinimetatud Venemaale esitatava vaherahu ettepanekuga. Tõenäoliselt Venemaa seda kohe vastu ei võta ja esitab mingid tingimused, millega ta on nõus vaherahu vastu võtma. Tegelikult on ka Venemaal seda vaherahu vaja. Aga kas selleni jõutakse, ei tea. Kindlasti esitab Venemaa alguses üle mõistuse tingimused ja eks me siis vaatame, kuidas nad seda avalikult kommunikeerivad. Nii et on väga keeruline öelda, kuidas see protsess võiks edasi liikuda.

Üks asi, millest Venemaa aru saab, on see, et kui ta ka taotleb endale mingit Ukraina territooriumi, siis vaherahu joon on tõenäoliselt kontrolljoon. Pärast on läbirääkimiste käigus mingit territooriumi juurde saada väga keeruline. Eks nad üritavad selle peale rõhuda. Tõenäoliselt nõuab Venemaa selle vaherahu eest mingite sanktsioonide kaotamist.

Kas ameeriklaste sõnum, et nüüd nad annavad Ukrainale taas luureandmeid ja tagavad relvaabi, ongi põhiliselt venelaste survestamiseks?

President Trump ju ütles, et juhul kui Venemaa seda pakkumist vastu ei võta, siis võitleme edasi. Sellega andis ta märku, et nad võivad asuda uuesti Ukraina poolele. Praegu on president Trump mees, kes positsioneerib end rahuvahendajana, mitte aga Ukraina toetajana. Tõepoolest, see, et taastati Ukrainale sõjaline abi ja luureandmete andmine, tähendab, et tegelikult avaldatakse selle kaudu Venemaale survet.

Praegu peaksid siis USA relvad ja laskemoon hakkama jälle Ukraina poole minema?

See taastus kohe eile öösel, juba praegu on meedias pilte, mis kinnitavad, et relvatarned Poolast Ukraina suunal liiguvad jälle.

Eile, sellel ajal, kui toimus USA ja Ukraina delegatsioonide kohtumine, suutsid ukrainlased teha enneolematu droonirünnaku Moskvale.

Ukraina droonid on ju varemgi Moskvas erinevaid objekte rünnanud. See juhtus sõja algfaasis, kui Ukraina üritas Venemaale tõestada, et ka Moskva ei jää sellest sõjast puutumata, kuigi Venemaa president seda lubas. Ta ütles, et Venemaa territooriumile ükski vaenulik tegevus ei ulatu.

Pikka aega ei ole Ukraina droonirünnakud enam Moskva linna jõudnud. Üks põhjus võib muide olla ka see, et president Bideni administratsioon ei pooldanud seda või seadis piiranguid seoses mõnede relvade andmisega. Moskvas on ka tugev õhutõrje, mida me praegugi nägime. Droonid ei tabanud ühtegi konkreetset objekti, droonirusud põhjustasid vaid mõned tulekahjud Moskva linna piires. Need toimusid mitte kesklinnas, vaid näiteks Domodedovo äärelinnas ja paaris kohas veel.

Samas ei ole Ukraaina varem niimoodi oma droone kulutanud ja Moskva oblastis tabati siiski mõningaid päris olulisi rajatisi. Mida see tegelikult tähendab? Eelkõige on see sõnum Venemaale Ukraina poolt. On võimalik, et Ukrainast soovitakse anda Venemaale signaal, et kui te arvate, et vaherahu õhus tähendab teile ainult piiranguid, siis edaspidi ei hooli Ukraina mitte mingitest piirangutest. Rünnakud Venemaa linnadele võivad muutuda sagedaseks ja Ukrainal on see võimekus olemas. Ma arvan, et Ukraina ei kavatse rünnata tsiviilobjekte, vaid valdavalt sõjalis-strateegilisi objekte

Kuidas praegu rindel hakkama saadakse, vähemalt Kurski oblastis on venelased edasi liikunud?

Ukraina väed ilmselt paari päeva jooksul lahkuvad sealt, võimalik, et jäävad vaid mingisugused väikesed positsioonid, aga võib-olla tullakse sealt ka täielikult välja. Suurema osa territooriumist jätab Ukraina kindlasti maha. See otsus tehti arvatavasti üleeile.

Muus osas on Ukraina vasturünnakud olnud edukamad kui Vene poole rünnakud. Võib eeldada, et kuni vaherahu sõlmimiseni, kui selleni jõutakse, on Vene poole rünnakute aktiivsus taas väga kõrge. Et ei jääks muljet, et nad taanduvad Ukraina surve ees ja loodavad vaherahu peale. Nii et ilmselt nad üritavad veel maksimaalselt edasi tungida, kuigi ma ei usu, et see neil väga õnnestub, sest kui neil oleks seda jõudu olnud, oleksid nad seda juba teinud.

Venelasi võib motiveerida ka see, et nad suutsid Ukraina väed Kurski oblastist välja tõrjuda. See võib motiveerida neid ka vaherahukokkuleppele minema. Samuti võisid ukrainlased aru saada, et seda vaherahukokkulepet ei pruugi tulla seni, kuni nende väed paiknevad Venemaa territooriumil.

Aga rindel me tõenäoliselt näeme järgnevatel päevadel aktiivsemat lahingutegevust, kui sel aastal varasemate kuude jooksul tavapärane on olnud.

Kas vaherahu maismaal tähendab seda, et rinne peatub seal, kus ta tol hetkel on, aga kedagi rindelt ära ei viida?

Võib arvata, et mõlemad pooled toovad rindele maksimaalselt vägesid edasi, toovad relvastust edasi, parandavad oma positsioone, ehitavad. Vaherahu ei too kaasa demobiliseerimist. Absoluutselt mitte. Kõik jõud jäävad Ukrainasse, kedagi sealt ära tuua ei saa.

Miks võiks Venemaa vajada vaherahu? Kindlasti sellepärast, et nende väed on kurnatud, seda on näha. Nad ei suuda praegu enam suuri rünnakuid korraldada ja neil on vaja hingetõmbepausi, et hakata oma vägesid korrastama. Sama käib ka Ukraina kohta, sest ega neil see olukord parem ole.

Milliseid ohte see võimalik vaherahu endas sisaldab?

Vaherahu on tegelikult väljakutse mitte niivõrd Ukrainale, kuivõrd lääneriikidele, eelkõige Euroopa riikidele, isegi mitte niivõrd USA-le. Vaherahu ettepanekus on kirjas, et rahuläbirääkimiste jaoks moodustatakse platvorm. See tähendab, et hakkavadki toimuma päris rahuläbirääkimised ja seda vaherahu saab kogu aeg pikendada. Oht on selles, et need rahuläbirääkimised võivad nurjuda, aga vaherahu jääb kehtima. See tähendaks, et Venemaa kontrollib suuremat osa territooriumist kui 2014.–2015. aasta Minski lepingute järgi.

Peamine küsimus rahuläbirääkimistel saab olema see, kas Euroopa riigid suudavad rahvusvahelise initsiatiivi võtta ja Venemaad koostöös USAga survestada. Kui seda suudetakse, siis on lootust, et lõpuks tekib rahu tulemusena midagi püsivamat, mitte lihtsalt uus külmutatud konflikt.

Kui lääneriigid või mõned neist otsustavad saata oma väed Ukrainasse rahu tagama, siis millal nemad mängu asuvad?

Mitte niipea. Venemaa on juba öelnud, et on täiesti vastu sellele, et lääneriikide väed paigutatakse Ukrainasse. Aga kui me nüüd teoreetiliselt vaatame, siis siin on oluline, et oleks kokku lepitud mandaat. Seda mandaati peab kuidagimoodi aktsepteerima ka Venemaa, sest muidu need väed sinna asuda ei saa. Vastasel juhul oleks see sõjaline operatsioon Ukraina toetuseks ja on suur oht, et tekib sõjaline konflikt Venemaaga. Nii et seda teistmoodi toimuda ei saa.

Minu arvates on hetkel tähtis see, et lääneriigid näitavad, et nad valmistuvad selleks protsessiks tõsiselt, et nad on valmis neid vägesid sinna viima. See sunniks Venemaad tegema omapoolseid kompromisse.