INTERVJUU ⟩ Sandor Liive tuumajaamast: kindlasti ei hakka me Eestis mingisugust eksperimenti tegema

Seekordses Postimehe otsesaates tuli lähemalt juttu energeetikast, sest külas oli endine Eesti Energia juht ja praegune energiaärimees Sandor Liive. Lisaks muule küsisime talt, kas tuumajaam on utoopia või reaalsus ning mida õigupoolest tuleks teha tuuleparkide-plaaniga. Saatejuht oli Tarvo Madsen.

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Energeetika üle on viimasel ajal olnud päris palju vaidlusi. Te olete energeetikas kaua töötanud. Mis see Eesti pikaajaline plaan siis tegelikult võiks olla?

No, kõige olulisem on ikkagi see, et elektrijaamu tuleb ehitada, sest me ei ole väga kaua suures mahus elektrijaamu ehitanud. Viimane kümme aastat on olnud suhteliselt tühi. Tõsi, jah, päikeseparke on juurde tulnud, Tootsi tuulepark on nüüd valmis ja Sõnajalgade paljuräägitud tuulikute esimene etapp on ka valmis. Aga põhiprobleem on meil see, et me oleme väga vähe ehitanud ja see tähendab, et meil ei ole piisavalt oma tootmisvõimsusi, mis turule mahuvad. Kõige olulisem on see, et me teeme investeerimisotsuseid ja ehitame uusi tootmisvõimsusi.

Kui vaadata tulevikku, siis mis see mix võiks olla - on käinud väga palju diskussiooni tuulikute ümber – meretuulepargid versus maatulepargid. Maale inimesed ei taha ja merre minek läheb ilmselt liiga kalliks. Kui vaatame tuuleparke, siis alles jaanuaris Leedu tühistas oma oksjoni. Ameerika Ühendriikide oksjonitest või nendest lepingutest, mis on juba tehtud, on need tühistatud turvalisuse ja julgeoleku kaalutlustel. Rootsi on tühistanud kõik oma meretuulepargid. Võib-olla laiemalt maailmas ja ka Eestis oleme natukene igast asjast maas olnud. Nüüd oleme meretuuleparke ja tuulikuid väga rõhudes läinud kalliks ning seal on ka julgeolekuaspekt. Võib-olla oleme pannud natuke liiga suuri ootusi tuulikutele.

Kui vaatame natukene fakte, siis on palju olnud prognoose, et mis võib hind olla. Ma vaatasin just siia tulles üle, et Eurostati kodulehel on avalik informatsioon elektrihindade kohta koos kõigi võrgutasude, maksude ja käibemaksuga. Kus on odavamad, kui ka kallimad riigid? Tegelikult on kõige kallimad riigid Saksamaa, Taani ja Iirimaa ning odavamas otsas need Euroopa Liidu riigid, kellel on hüdro- ja tuumaenergiat, näiteks meie põhjanaabrid. Siit on meil faktide põhjal natuke õppida. Kui arvame, et massiivne tuulikute rajamine toob hinna alla, siis need faktid seda ei toeta.

Enne kui te küsite, miks valitsus lõpetas ära selle suure oksjoni, mis oli plaanis – ma olen palju selle peale mõelnud. On ajakirjanduses olnud ka, et võib-olla need arvutused ei olnud väga õiged ja ka poliitikud ja kliimaministeerium peaks oma asju ümber vaatama, sealhulgas mudeleid ja muid asju. Aga ma ütleks, et kui 2,6 miljardit oli meretuuleparkide jaoks ette nähtud, siis ma pigem kahtlen - see summa on suuremahulise meretuulepargi rajamiseks liiga väike.

Palju on räägitud sellest kliimaministeeriumi prognoosist. Milline võiks siis elektri hind olla näiteks 10 aasta pärast või isegi edasi? Kas riigi energiatarbimist on üldse adekvaatne sellisel kujul prognoosida? Kas hinda saab prognoosida?

Seal on kaks küsimust. Kas on võimalik prognoosida energiatarbimist? Kui vaatame pikaajalisi mudeleid, siis elektritarbimine ja majanduskasv on omavahel päris hästi korrelatsioonis. Omal ajal ma vaatasin seda rohkem ja tean peast, et see suhtarv oli umbes selline, et kui majandus kasvab reaalkasvuna näiteks 5%, siis elektritarbimine kasvab poole võrra ehk 2,5%. Ma ei ole seda viimastel aastatel jälginud, aga ma mäletan, et isegi kui majandus langes, käis see tegelikult kaasas. Üldiselt, globaalselt, ja seda näitab ka teiste riikide statistika, on elektritarbimise kasv ja majanduskasv omavahel seotud. Kas see koefitsient on siis 0,5 või mingi muu, aga nad on seotud. Kui me suudame majanduskasvu prognoosida, siis peaksime suutma ka elektritarbimist.

Nüüd tuleb juurde omamoodi see, et kõik, mis on plaanis energiaefektiivsuse kasvu poole pealt, on suur prioriteet. Elektri tarbimise kasvu energiaefektiivsus tähendab elektri tarbimise kasvu. Lihtne näide: kui paneme Mustamäe või Tartu Annelinna kortermajale korraliku isolatsiooni, siis energiaefektiivsus kasvab ja soojuse tarbimine võib-olla kukub isegi poole võrra. Aga samas tuleb panna ventilatsioon. Kui pandi korralikud aknad, on vaja ventilatsiooni ja see töötab elektriga. Transpordi poolelt liigume üha rohkem elektriautode poole, mis vähendab bensiini ja diisli kasutamist, kuid suurendab jällegi elektritarbimist.

Selles prognoosis on väga palju erinevaid aspekte, mis seda muudavad. Tegelikult on näiteks üks osa sellest, et Eestisse lisanduvad suurtööstused, mis tegelikult ju energiatarbimise mõttes on väga mõjukad. Samas päriselt on ju näha seda, näiteks Kirjaneni näide, et suurtööstused ei taha Eestisse tulla.

No see on omaette teema. Kindlasti ükski tööstus ei tule tegelikult sellise plaaniga, et ta töötab ainult kolmandiku ajast aastas. Kui me vaatame, kuidas elektrihind erinevatel tundidel ja aasta jooksul muutub, siis ilmselge korrelatsioon on olemas. Kui on tuuline päev, näiteks täna on Balti- ja põhjamaades tuuline päev, siis elektri hind on suhteliselt madal. See korrelatsioon on olemas väga selgelt, et tuulistel päevadel on hind madalam. Kuid alati on küsimus, kes maksab selle kapitalikulu kinni, eks ole? Kui sa hindad näiteks, et Eestis on praegu 24, Soomes oli mingi 2 eurot megavatt-tunni kohta. See ei taga kapitalikulu. Numbrite järgi on umbes nii, et maa- tuulepark täna tahaks saada keskmiselt 65 eurot megavatt-tunni kohta, meretuulepark 130 ja rohkem eurot megavatt-tunni kohta. Kui sul tuulisel päeval on hind madal, siis tuuliku omanik saab vähe raha, ehk keegi peab selle kapitali kinni maksma. Siis, kui hind on kõrge, ta ei tooda või toodab väga vähe. Selles mõttes, massiivsete liiga paljude tuuleparkide toomise probleem kogu süsteemile ongi see, et keegi peab selle kapitalikulu kinni maksma. Jah, tuulisel päeval me näeme, et börsihind on madal, aga tööstused tahavad tegelikult pidevalt töötada. Nad tahavad, et oleksid olemas enamus ajast töötamistunnid, näiteks 8000 töötundi aastas. Nad võivad suvel teha pausi, näiteks hooldusremonti või midagi.

Tihtipeale käivad vesinikutootjad või potentsiaalsed tootjad tuulikute arendajate juures ja siis tulevad meie, Fermi juurde, ning küsivad, kas saaks kiiremini stabiilset elektrit toota. Klient ei otsi tegelikult üksikuid odavaid tunde. Tööstused otsivad keskmist, pikaajaliselt stabiilset ja konkurentsivõimelist hinda. Akuinvestorid otsivad üksikuid tunde päeva jooksul, mille hind on odav, ja loodavad selle päeva jooksul kallimalt maha müüa.

Tarbimise juhtimine, millega ma seotud olen läbi Gridio firma, aitab elektriauto omanikel laadimiseks leida parim võimalik aeg alates hetkest, kui nad auto laadimisele ühendavad, kuni hommikul sõitmahakkamiseni. Sellised tarbimise juhtimise ja akude salvestuslahendused otsivad ööpäeva sees hinnaerinevust, aga suured tööstused tahavad töötada stabiilselt. Eriti kõik, mis on seotud puidu ja erinevate töötlemisega ning mis on energiamahtukad.

Parim tõestus, et neile on energia sisendhind väga oluline, on Soome ja Rootsi energiamahtukad paberitööstuse ettevõtted nagu UPM ja Stora Enso, kes tegelikult on ühed olulisemad tuumajaamade investorid Soomes. Nende suurimad omanikud on tegelikult tööstusettevõtted. Nad tahavad saada kindla hinnaga elektrit, mis oleks puhas, kindel ja iga ilmaga kättesaadav.

Ehk siis tõlkena: tuumajaama ehitades me saame ka suurettevõtted ja suurtööstused.

Me saame sellise energia, mida kliendid vajavad. Kliendid saavad osta kas baaskoormust või enda graafikut, ja see eristabki tegelikult tuumaenergiat väga oluliselt nii tuuleenergiast kui ka päikeseenergiast. Meie tuumaelektrijaama toodang ei sõltu ilmast.

Räägime nüüd konkreetsemalt teie plaanist ja sellest tuumajaamast. Nagu ma aru saan, siis sellist tuumajaama maailmas veel päris samasugust ei ole. Ehk räägiksite natuke lähemalt sellest. Kas Eesti on siis eksperiment?

Kindlasti ei ole. Esiteks, tehnoloogia, mida me oleme valinud, on keeva vee reaktor. Keeva vee reaktoreid on ehitatud väga pikka aega. Kui me toome näite - nagu sisepõlemismootor - sul on kolmeliitrine sisepõlemismootoriga auto bensiini peal, ja seda teha väiksemana - ei saa öelda, et see on täielik innovatsioon. Jah, tõsi on see, et kolmesaja megavatist versiooni praegu ehitatakse Kanadas, Torontost neljakümne kilomeetri kaugusel. Plaani järgi 2029 peaks olema see valmis.

Samuti on Poola eraettevõtja, kes on suur rafineerija. Ka Leedus on neil suur rafineerimistehas, Baltikumi ainukene suurim rafineerimistehas. Ka nemad on valinud sama tehnoloogia. Selles mõttes, enne kui me Eestis jõuame nii kaugele, et me hakkame ehitama, on Kanada oma kindlasti valmis, ja suure tõenäosusega ka Poolas.

Üks Fermi Energia aktsionäre Vattenfall praegu teeb oma tehnoloogia valikuid, nad Rootsis tahavad juurde ehitada. Nad valivad väikeste ja suurte vahel praegu ja kindlasti 300-megavatine tuumareaktor on ka seal valikus sees. Kindlasti ei hakka me Eestis mitte mingisugust eksperimenti tegema. Me valime tehnoloogia ja ehitame. Valime, mis on kõige kindlam ja kõige lihtsam, ja enne kui me seda ehitama hakkame, on Kanadas juba valmis ja töötab.

Millised on riskid ja kui suured need on?

Esimene risk on loomulikult see, et me peame leidma sobiva asukoha. Selleks oleme alustanud riikliku eriplaneeringu taotlemist ja esitanud taotluse. Loodame, et valitsus õige pea ka algatab selle.

Teiseks, kui riskidest rääkida, on loomulikult see, et kõik see tuleb ka ära finantseerida. Ükski projekt ei sünni enne, kui on olemas lõplik investeerimisotsus. Me räägime kahe reaktori puhul summast suurusjärgus kolme miljardit eurot. Fermi Energia ei hakka tulu tootma enne 2035. aastat, kui elektrijaam on valmis ja me alustame elektri müümist. Ärimudel on väga selge. Me ehitame elektrijaama, mis hakkab klientidele elektrit müüma, ja tulu tuleb elektrienergia müügist. Kuid loomulikult tuleb see nii-öelda ära finantseerida.

Kolmandaks on loomulikult, kui finantseerimine on olemas, alati ehitusrisk. Selle ehitusriskiga tegeleme juba väga tõsiselt. See on üks asi, mis on tegelikult läänemaailmas sama, nagu Olkiluoto 3, kus nägime väga pikka ehitusaega. Selle riskiga tegeleme juba täna. Meil on otsekontaktid ja nad käivad ka siin, samuti nendega, kes Kanadas toimetavad. Lisaks oleme praegu koostöös Samsungiga, mis on väga suur ehitaja Lõuna-Koreas, ja ehitanud tuumajaamu - Araabia Ühendemiraatidesse väga eduka tuumajaamaprojekti. Nad on ka väljaspool Koread ehitanud. Me tegeleme praegu sellega, et milline see ehituspakett osaliselt välja näeb, et ehitusriski minimeerida. See on omakorda seotud loomulikult juba mainitud finantseerimisega.

Nii et peamised riskid on asukoht, finantseerimine ja ehitus.

Aga räägimegi rahast. Fermi Energial vahepeal oli suisa maksuvõlg. Kuidas te selle kolme miljardiga nüüd hakkama saate?

No nagu ma ütlesin, et kuni aastani 2035 me tulu ei tooda. Loomulikult meie projekti edukus sõltub alati investorite huvist. Tänaseks meil mingit maksuvõlga ei ole. Võin öelda, et kontol raha on, investorite huvi on kõrge ja ma usun, et kui me vaatame, mis toimub, siis tegelikult investorite huvi tuumajaamade vastu kasvab. Üks huvitav asi on ka see, et Fermi Energia on üks väheseid tuumaenergia eraarendusi, kuhu on võimalik investeerida, sest klassikaliselt on ju väga palju tuumajaamu ehitatud kas riiklike monopolide või lausa riikide poolt. Näiteks Poolas. Proovige, kas saate Poola ühe rikkama inimese ja Orleni ühisesse firmasse kuidagi investeerida - te ei saa sinna ligi. Fermi Energia osakuid on võimalik osta väiksemate summade eest, praegu küll teiselt turult.

Järgmise kolme aasta eelarve on 10 miljonit eurot. Siiamaani oleme investoritelt saanud peaaegu 7 miljonit eurot. Meie projekti edu sõltub loomulikult sellest, et ka investorite huvi tuumaenergia projekte toetada ja arendada on olemas. See on klassikaliselt ikkagi väga palju kohalike ettevõtjate risk, mida nad kohalikke olusid arvestades peavad võtma. Ma olen väga tänulik kõigile Eesti investoritele, kes on juba investeerinud. Me oleme juba väljas ja Vattenfall on investeerinud poolteist miljonit eurot. Tractable on ka märkimisväärselt investeerinud. Oleme juba planeerimise etapis saanud väljastpoolt investeeringuid, kuid kindlasti, kui asukoht on olemas, siis summad lähevad suuremaks. Väljast huvi on ka palju suurem ja meil on juba väga konkreetsed läbirääkimised nendega, kes on valmis tulema investeerima, siis kui asukoht on selge.

Kui palju investorite puhul te jälgite julgeoleku poolt? Meil on näiteks Hiina, kes Euroopas tegelikult ju selliseid suuri taristuprojekte tahab teha.

No investorid põhimõtteliselt läbivad KAPO kontrolli. Ütleme nii, et Hiina ja Venemaa on välistatud. Loomulikult keegi neist ilmselt ei üritagi otse tulla. Igal investoril on nimi ja nägu ning me teame, kes nad on.

Kui palju Fermi Energia ootab, et riik hakkaks seda doteerima või kas üldse?

Meie ei otsi kindlasti mingisugust otsest dotatsiooni. Meie ärimudel on ikkagi see, et me oleme elektrijaam. Hakkame müüma elektrit ja pakkuma seda klientidele. Me oleme juba teinud tegelikult suurte tööstusettevõtetega eelkokkuleppeid. Nad on huvitatud elektrit ostmast. Kindlasti näeme ka ühe kliendina elektri edasimüüjaid, nagu Eesti Energia, Enefit, Latvenergo. Tegelikult nad kõik müüvad oma klientidele elektrit ja neil ei ole piisavalt oma tootmisvõimsusi, just nimelt kindlustatud tootmisvõimsust. Selleks, et fikseeritud hinnaga paketti pakkuda, peab sul olema ka mingi fikseeritud hinnaga komponent. Me oleme näinud ka Enefit Greeni näitel — börsifirma avalikult — teavet, et nad tegid oma tuuleportfelliga fikseeritud hinnaga lepinguid ja mitmed neist on kahjumis.

Võib-olla on vaja ka teataval määral riskimaandamistehinguid riigi poolt, mis on siis finantsinstrumentidega nagu hinnavahelepingud. See aitab Nordpooli hinnariske maandada: pannakse mingi number paika, kui turuhind on kõrgem kui see kindel hind, siis ettevõte maksab riigile tagasi. Kui hind on madalam, siis ettevõte saab juurde. Sellist süsteemi küsivad kõik tuuleenergia tootjad ja projektiarendajad. Tuumajaama eeliseks on see, et see toodab elektrit iga ilmaga, mis tähendab, et me toodame elektrit nii siis, kui hind on madal, kui ka siis, kui hind on kõrge. Tuuleenergia puhul on tootmine suur, kui on tuuline ja hind on madal.

Sõltub tegelikult sellest, kus oleme aastaks 2029, kui ehituse finantseerimine paika pannakse ja kokkuleppeid formaalselt tehakse. Oluline on teada, kuidas turg on ja milline on huvi pikaajaliselt hinda lukku panna. Kõiki asjaolusid viis kuni kümne aastat ette teada ei ole tegelikult võimalik. Otsest dotatsiooni me ei eelda. Loomulikult eeldame, et riik teeb ära selle, mis riik peab tegema: eriplaneeringu algatamise, tuumaseaduse ja sõltumatu regulaatori loomise. See on riigi kätes, erafirma ei saa riigi funktsioone üle võtta.

Ma saan aru, et asukoha poolest ei ole mingit konkreetset kohta veel kindlalt paigas. Aga siiski, me oleme siin Eestis näinud selliseid «​not in my backyard» juhtumeid päris mitmeid. Kuidas te kohalikud elanikud ära räägite?

Kalev Kallemets, Fermi Energia tegevjuht ja üks asutajatest, on öelnud seda ka avalikult, et üks põhjus, miks ta julges Fermit asutama hakata oli see, et Viru-Nigula vallavanem ütles, et noh, tulge tehke. See ei tähenda, et see kindlasti Viru-Nigula valda tuleb, aga me oleme tegelikult kohalikega hakanud rääkima algusest peale. Meil täna on kaks uuringuala eriplaneeringus. Üks on siis Viru-Nigula vallas, teine on Lüganuse kandis.

Loomulikult riik selle protsessi käigus saab pakkuda välja uusi kohti, ka riik on mingisuguseid oma uuringuid teinud ja me oleme rääkinud kohalikega ning kohalike toetus on loomulikult väga oluline. Meie eriplaneeringu taotluse lisades on kõik avalik meie kodulehel. Tegelikult ikkagi kohalike toetus, mida me eraldi küsime, on kasvanud ka üle viiekümne protsendi seal piirkonnas elavate inimeste seas. Toetus tuumajaamale on üle viiekümne protsendi. Kogu Eestis on see number 69%, kes toetab tuumaenergia rajamist. Ühtegi tuumajaama ei saa rajada salaja, asju peabki avalikult rääkima. Täna on selle võimalus olemas ja loomulikult on alati vaja kohalike toetust.

Kuidas jäätmete käitlus käima hakkab ja kust te saate toorainet?

Kõigepealt hakkame kütusest peale. Suuremad varud ja võimalikud kohad meil on Austraalia ja Kanada. Muideks, meil on Vattenfalliga tegelikult ka üks eelkokkulepe - nad niikuinii kogu seda tsüklit enda jaoks tarnib. Vattenfall võib-olla üks, kes kogu kütusetsükli eest vastutab, et oleks valmis kütuse koostis, mida sinna panna.

Üldiselt on nii, et kui nafta ja gaas on natukene ikkagi segastes riikides, siis üldiselt uraani varud on pigem nagu väga «valgetes» riikides. Nii et selles mõttes julgeolekuriski ma ei näe.

Nüüd mis puudutab küsimuse teist osa - kõikides tuumajaamades on nii, et kõigepealt esimene koht, kuhu kasutatud tuumakütus jääb, on see sama elektrijaam. Seal on vastavad basseinid, kus seda jahutatakse. Kõige kauem on ta seal, aga kui te küsite lõppladestuse kohta, siis tuletan meelde, et Soome on esimene riik maailmas, kellel nüüd on valmis lõppladestuse koht.

Aga üldiselt on nii, et uraan on maa-alt tulnud ja maa-alla ta peab ka tagasi saama. Praegu meil lõplikku ladestuskohta veel ei ole. Sellega tuleb tegeleda. Seda on vaja ka tõesti ju reaalselt füüsiliselt viiekümne aasta pärast kuskil. Aga me oleme jah uurinud, et kui soomlased kaevasid tunnelid, kus on võimalik auto ja bussiga alla sõita praktiliselt, siis tehnoloogia areneb ja tegelikult sügav puurimine on üks võimalikke lahendusi tänapäeval. Selleks oma firmad olemas ja kindlasti selleks ajaks, kui meil on tuumakütust mida maa alla panna, siis see meie väikeste koguste puhul võib olla kõige efektiivsem. Puurauk, kuhu vastavates turvalistes konteinerites kasutatud kütus lastakse.

Kuid väga võimalik on ka, et tulevikus tavapäraste klassikaliste tuumajaamade kasutatud kütus oleks tegelikult juba kütuseks uue põlvkonna tuumajaamadele. Sellega tegeleb väga palju arendusi. Ma usun, et järgmise viiekümne aasta jooksul võib neid kindlasti olla. Võib-olla jäätmetest tegelikult saab hoopiski väärtuslik kütus, nii nagu tegelikult on saanud olmeprügist.

Tuumajaama plaan on koostöös USA-s tegutseva ettevõttega GE Hitachi. Praegu on sellised ärevad ajad Euroopa ja USA vahel. Kui murelikult te seda kõike vaatate?

Hitachi on jah, Ameerika-Jaapani ettevõte. Selles mõttes isegi oleme täitsa siin nädala sündmuste raames nagu eraldi suhelnud. Täna hommikul küsisin üle, et mis need proportsioonid on, mis Ameerikast tuleb. Üllatav on see, et tegelikult väga suur osa komponente tehakse Jaapanis ja Kanadas. Ameerika Ühendriikide osa on umbes 20%. Tõsi jah, on Ameerika firma, kes omab Kanadas tootmist, näiteks General Electricu turbiin ja generaator. Kui me võtame nende generaatori ja turbiini, siis lähimad asuvad Poolas.

Vaatamata sellele, mis toimus reedel ovaalkabinetis ja meid kõiki šokeeris - ma siiski usun, et Ameerika Ühendriigid jäävad pikaajaliselt ikkagi meile liitlaseks. Selge on see, et kui see teema üles tuli, siis Euroopas, eriti ka julgeolekuvaldkonnas, peab ise rohkem tegema. Elektri vallas oleme 3-4 aastat rääkinud, et mis seal ikka, meil on ühendused, küll tuleb kuskilt. Aga näeme, et ühendused on katki ja alati ei tule ning hind on kallis. Peame ise Euroopas ja Eestis loomulikult samuti tugevad, ise rohkem tegema. Tugevad austavad tugevaid.

Mis puudutab GE Hitachi tehnoloogiat, siis oleme vaadanud ka teisi tehnoloogiaid. Omal ajal oli valikus Rolls Royce, Ühendkuningriigi tehnoloogia, kuid nende probleem oli see, et neil siiani pole klienti. Väga huvitav reaktor oli valikus, käisime isegi Londonis ja rääkisime ekspordikrediidiga, kui palju neil Eesti limiiti vaba on. Praegu ma ei näe põhjust kõhklemiseks tehnoloogia osas. Tehnoloogia peab olema tõestatud ja toimiv. Usun, et me jääme Ameerika liitlaseks. Supp on veel kuum, laseme tal jahtuda.

Lõpetuseks, hästi lühidalt: nüüd, kui Fermi peaks õnnestuma, hakkame Eestis tuumavõimekust välja arendama. Kas Eesti peaks ka tuumarelva tegema sellega koostöös?

No, Eesti kindlasti ei pea tuumarelva tegema. Ma arvan küll seda, et Euroopas on ju tegelikult Ühendkuningriigil ja Prantsusmaal ka. Iisrael pole kunagi tunnistanud, pole ka päris Euroopa, aga on olemas. Julgeoleku mõttes, et üleeuroopaline tuumarelva programm oleks - ma arvan küll, et selles mõttes see oleks õige. Aga selleks ei ole Fermit vaja. Tänapäeval on ikkagi militaarreaktorid eraldi tsiviilkasutuses reaktoritest.