INTERVJUU ⟩ Anneli Ott endiste juhtide kohtusse kaebamisest: praegu selle plaaniga ei tegele

Hiljuti riigikohtust tulnud Porto Franco lahend pani Keskerakonna sundseisu, sest tasuda tuleb miljon eurot. Samal ajal käivad aga koalitsioonipoliitikud välja erinevaid mõtteid, kuidas erakondade rahastamist võiks muuta. Mis Keskerakonnast saab ja kas ka nende arvates tuleks süsteem üle vaadata? Stuudios on külas Keskerakonna peasekretär Anneli Ott. Saade on eetris esmaspäeval kell 12.

Saatejuht on Tarvo Madsen

Praegu, kui me siin räägime, arutatakse riigikogu põhiseaduskomisjonis mõtet, et võiks kriminaalkorras karistatud erakondadelt riigi rahastuse ära võtta. Mis teie sellest mõttest arvate? Kas Keskerakond toetab seda mõtet või on vastu?

No neid mõtteid, mida nüüd selle Keskerakonnaga teha, on ju praegu poliitilisel laval päris palju. Aga ma näen siin väga suurt ohukohta. Mulle tundub, et me räägime ikkagi sellest, et need erakonnad, kes täna on koalitsioonis, oma jõupositsiooni kasutades püüavad leida sellist lahendust, kuidas üks väga tugev konkurent poliitiliselt lavalt minema tõugata. Ebamugav konkurent, noh.

Ja sellest me räägime ju tegelikult viimased kolmkümmend aastat, see ei ole mingisugune teema, mis on tekkinud praegu. Keskerakond on alati olnud ebameeldiv vastane või konkurent poliitilisel laval ja alati siis, kui on võimalus, hakatakse otsima neid teid, kuidas seda teha. Aga seda teha jõupositsioonilt, et me teeme sellepärast, et me saame, sest meil on hääli rohkem, ei ole tegelikult Eesti demokraatiale kindlasti õige.

Kui me võtame näiteks kasvõi sellesama riigisekretäri teema, kus ka tegelikult see debatt ühiskonnas oli väga tugev – meil on hääled, meil on jõud ja me lihtsalt teeme, sest meil on selline soov, et see inimene, kes praegu on, ei sobi. Ja meil on vaja teist inimest ja me lihtsalt muudame seadust. Praegu ma näen, et siin saab paralleeli tõmmata. Neid arutelusid kindlasti võib pidada, aga neid on peetud ka varem. Kuidas erakondi rahastada – see debatt võiks kindlasti olla. Aga see on nüüd fokusseeritud ühele erakonnale vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi. Kui me vaatame kohalike omavalitsuste valimisi, kus Keskerakond eelmine kord sai tegelikult peaaegu 25 protsenti valijate häältest, siis ilmselgelt on tegu tugeva konkurendiga ja arusaadavalt otsitakse kõiki võimalusi, et seda konkurenti nõrgestada või siis teda nii-öelda kõrvaldada.

No oletame või eeldame, et koalitsioon läheb nüüd selle plaaniga edasi. Kui suur löök see Keskerakonnale oleks? Kas Keskerakond kaoks siis areenilt?

Ma ei ütleks, et Keskerakond kaoks. See on kindlasti soov, aga ma arvan, et see on selline soovunelm, mis tegelikult ei täitu. Keskerakond on täna Eestis üks kõige rohkem läbi valgustatud erakondi. Kui me võtame kasvõi igakuised aruanded, siis isegi ERJK on öelnud, et meie aruandeid on kõige parem lugeda, sest need on väga täpsed, esitatud korrektselt, iga sendi pealt on aruanded õigeaegselt tehtud. Me ei ole kellelegi võlgu, meie arved on kõik tasutud. Oleme väga palju tööd selle nimel teinud, et see erakond oleks tugev.

Just selleks, et tegelikult Eesti ühiskonda poliitiliselt tekitatud maksud, võrgud, kõik need rohehullused kaotada ja oma valijate eest seista. On meie vastutus täna teha kõik selleks, et see erakond püsiks, et ta oleks tugev kohalikel valimistel, mis on tulemas – et oma valijaid esindada.

Tegelikult on neid erinevaid mõtteid olnud, kuidas erakondade rahastamise süsteemi võiks muuta. Sotsid pakkusid välja, et üks ja sama inimene ei tohiks annetada üle 100 000 euro. Mis te sellest näiteks arvate? Kas on ka mingi mõte Keskerakonnal?

Ta võib igasuguseid mõtteid lauale panna, kui need tekitavad ühiskonnas debati või arutelu ja viivad fookuse tähtsamatelt teemadelt, nagu kasvõi seesama maksuteema või energeetikapoliitika. Sotsid on täna ise valitsuses ja ütlevad, et hakkame toiduainete käibemaksu alandama, aga ei taheta rääkida nendest teemadest, mis on väga olulised ja pika mõjuga Eesti inimestele. Kõigile – meile, teile, minule, absoluutselt kõigile.

Me räägime nendest asjadest, mis on emotsionaalsed – kõik lähevad kaasa, kõik oskavad midagi arvata. Aga kui te võtate selle erakonna rahastuse küsimuse ja mõtlete selle peale, et riik ei anna erakonnale raha, vaid toetub liikmetele ning annetajatele, siis kuhu me tegelikult jõuame? Iga emotsioon kaob päevaga, aga valija tahab stabiilsust. Ta tahab, et tema maailmavaadet esindataks jõuliselt ja et poliitikud, kellele see mandaat antakse, tegeleksid tööga, mitte liikmemaksu kogumise või annetuste küsimisega.

Fookus peaks olema see, et erakond teeb poliitikat ja seisab valijate jaoks oluliste seisukohtade eest. Arvan, et oleme natuke läinud emotsionaalseks. Me oleme keeranud fookuse sellele, et üht erakonda poliitiliselt maastikult kõrvaldada. Tugeva konkurendi kõrvaletõrjumine on keeruline, seega tullakse järjest erinevate ideedega lagedale, et hoida teemat aktuaalsena.

Keskerakond tegeleb samal ajal sellega, kuidas kohtuotsusest tulenevaid kohustusi täita ja kaardistab erinevaid võimalusi. Meie liikmed ja toetajad annetavad meile. Me tuleme sellest olukorrast kindlasti välja, võtame vastutuse ja seisame eelkõige selle eest, et saaksime oma valijate ees antud lubadusi täita.

Kas ma saan õigesti aru, et Keskerakond ütleb praegu, et otseselt erakondade rahastamise süsteemis midagi muutma ei peaks?

Me ei ole absoluutselt debati vastu, kui see on konstruktiivne ja puudutab kogu süsteemi. Aga praegu me ju näeme, et pool aastat enne kohalike omavalitsuste valimisi, samal ajal kui kohus on otsuse teinud, kui erakond on selle vastu võtnud ja tegeleb selle otsuse täitmisega, siis täiendavalt veel karistada – see on selline, noh, ma ütleks, poliitiline omavoli – meil on täna võim, meie teeme, sest me saame.

Mõni nädal tagasi käis siin endine peaprokurör Andres Parmas, kes ka tunnistas, et meil ongi selline seadusandlus, kus on hästi palju ohukohti – erakonna peasekretär ja poliitikud peavadki justkui ettevõtjatega suhtlemas käima. Ongi see küsimus, et kuskohast seal piir jookseb.

Minu jaoks on ka see oluline – kustkohast jookseb piir? Me mäletame niinimetatud Silvergate’i skandaali, kui praegune peaminister ütles Silver Meikarile, et ta ei pea närveerima seepärast, et tal raha ei ole, aga annetada võiks. See ongi see, kust see piir läheb. Kus on see eetiline moment, kus ühte erakonda valgustame detailideni? Ma ei ütle, et see vale on. Erakonnad peavadki olema läbivalgustatud, kõik peab olema valijale selge, aga teeme siis seda kõigiga.

Kas te nõustute, et see süsteem ise tekitabki seda probleemi? Porto Franco puhul käibki jutt üsna tavapärasest suhtlusest ettevõtjate ja poliitikute vahel, kus antakse annetusi. Lihtsalt praegu ületati seaduse piir.

Mina ei ole täna see inimene, kes peaks kommenteerima seda kohtuotsust. Teame ju seda, et esimene aste mõistis Keskerakonna õigeks. Täna see arutelu, mis käib, on organisatsiooni üle. Samas need inimesed, kes sel ajal organisatsiooni esindasid, on ju  täna teistes erakondades. Kas need erakonnad, kes tänu nendele inimestele saavad positsiooni võimendust juurde, on mängust väljas? Tegelikult räägime me organisatsioonist ja inimestest, kes selle teemaga absoluutselt seotud ei ole. Ma arvan, et siin on aeg see, mis meile tegelikult vastused annab. Kui me selle emotsiooni maha võtaksime ja suudaksime sellest soovist Keskerakonnale ära teha loobuda ning vaataksime päriselt, kus me täna oleme, siis see on aeg, mis ütleb meile need vastused täpselt.

Praegu lihtsalt need emotsioonid on liiga tugevad ja võimalus ära teha tundub olevat kättesaadav. Mina võtaks seda väga rahulikult. Keskerakonnal on oma valija olemas, meil on oma toetajad olemas. Me näeme seda täna oma annetuste pealt, nii et ma usun, et Keskerakond mängib kindlasti Eesti poliitikas veel väga pikalt ja tugevat mängu.

Keskerakond peab maksma riigile miljon eurot. Mis seisus Keskerakond rahaliselt on?

Keskerakond on täna rahaliselt täiesti stabiilses seisus. Jah, see miljon on meile probleem. Kui me nüüd selle miljoni kõrvale jätame ja vaatame näiteks europarlamendi valimisi ning kõrvutame neid kulutusi, mida Keskerakond tegi näiteks erakonna eelarvest, siis meil läks täpsemalt 54 000 eurot, pluss kandidaatide enda panus. Kui võtame teiste erakondade aruanded kõrvale, siis need suurused ei ole väga võrreldavad.

Aga ma tahan öelda, et on võimalik teha, kui sul on valija või toetaja, kes sind usaldab. See on täna kõige olulisem. See võistlus, kellel on rohkem plakateid või kes suudab rohkem erinevat «nänni» jagada, hakkab ühiskonnas taanduma. Inimesed tahavad tegelikult aru saada, mis on seisukohad. Mis on seisukohad rohepöördest, mis on seisukohad energeetikas?

Kas me oleme sellised kahepalgelised, nagu ma ütleks sotside kohta täna? Ilmselgelt, kui te valitsuses hääletate maksupõrgu poolt ja samal ajal tulete rääkima, kuidas on vaja makse vähendada, siis see ei ole väga tõsiseltvõetav. Keskerakonnal on väga selged seisukohad ja see on oluline, mis hakkab maksma valimiste ajal.

Erakond on teinud ka üleskutse, et erakonna toetajad aitaksid hädast välja ja annetaksid. Kui palju päriselt neid annetusi on nüüd tulnud?

Ma hetkel ei oska öelda. Selles mõttes, et iga päev neid tuleb. Noh, päevas ikkagi mõned tuhanded eurod. Me räägime ju siin nädalast. Arvan, et selleks hetkeks, kui me peame hakkama seda kohustust täitma, mis on siis märtsi teisel või esimesel nädalal, ehk 7. märts täpsemalt, eks me siis saame neid kokkuvõtteid teha. Aga iga euro on loomulikult erakonnale oluline. Me oleme väga tänulikud nendele inimestele. Ka meie eakad erakonnakaaslased vastavalt võimalustele annetavad ja see näitab seda, et tegelikult nähakse ka sinna kardina taha, et mis on see pikem mäng ja plaan. Nii et ma usun, et erakond tuleb sellest kindlasti välja.

Keskerakonnal on umbes 12 000 liiget, kui ma nüüd ei eksi. Kuidas teil liikmemaksudega on?

Siin me ei ole kuidagi teistest erinevad. Siin me oleme jälle, ma arvan, väga teiste erakondadega samal tasemel. Kui ükskord üks ajakirjanik küsis, et mis on teie eesmärk liikmemaksude kogumisel, siis loomulikult on eesmärk 100 protsenti, aga kahjuks seda teostada on muidugi keeruline. Eks ta jääb sinna 10 protsendi kanti. Vastavalt muidugi sellele, et näiteks, kui on suuremaid üritusi, rohkem inimesi tuleb kokku, siis neil on lihtsam.

Täna me näeme, et Eesti on väga erinevas olukorras ühelt poolt digivõimekuse osas, et inimesed üldse suudaksid kasutada neid teenuseid, ja teiselt poolt nende kättesaadavuse mõttes. Kasvõi kõige lihtsam pangaülekanne maapiirkondades keskustest väljas on väga suur probleem. Selles igapäevases mullis me tegelikult ei saa sellest aru. See on ka üks põhjus, miks võib-olla see varieerub, see liikmemaksude teema. Kui inimesed saavad kokku tulla kuskil keskustes erinevatele üritustele, siis on see parem, aga kui on igapäevane argipäev, siis on see keerulisem muidugi.

Tõite välja, et europarlamendi valimistel ei saanud Keskerakond kulutada nii palju kui teised erakonnad. Varsti on kohalike omavalitsuste valimised, kas teil on juba mingi pilt ees, kui palju teil kulutada on?

Erakond kulutas täpselt nii palju, nagu tal oli võimalik. Ja ma tahangi seda öelda, et kui läbi mõelda, kui olla nii-öelda mõistlik oma kulutustes, siis on kõik võimalik. Keskerakonnal on täna kaks eurosaadikut ja kohaliku omavalitsuse puhul on meie valija kindlasti see, kes ootab nende kandidaatidega väga isiklikku kontakti. See on alati niimoodi olnud, et Keskerakond on oma välikampaaniatega otse inimestega suhtlemise kaudu need hääled saanud. Me tahame, et inimesed saaksid täpselt aru, millest me räägime, mis on meie eesmärgid ja nii edasi. Alati on ka meie kandidaadid ise tublisti panustanud, nii et ma usun, et saame ka seekord hakkama. See on väljakutse kogu erakonna jaoks ning kõigi nende jaoks, kes tahavad selle erakonna nimel pingutada.

Räägime natukene Porto Francost veel. Erakond on välja öelnud, et võiks kuidagi nõuda toonastelt juhtidelt seda miljonit eurot välja. Kas teil on mingisugune reaalne plaan selleks? Olete te mingeid reaalseid samme astunud?

Praegu ikkagi Keskerakond ja juhtkond tegeleb Keskerakonnaga. Ma arvan, et see, et need inimesed, kes on tegelikult lahkunud erakonnast osalt ka selle sama skandaali pärast, endine esimees, kes on oma vara ümber tõstnud ja nii edasi – need on kõik märgid, mis näitavad seda, et tegelikult need inimesed ei olnud Keskerakonna suhtes siirad ja selle erakonna eesmärkide suhtes. Praegu seda ohtu ei ole. Praegune juhtkond võtab väga selgelt vastutuse. Mismoodi nende inimeste suhtes, kes on täna erakonnast läinud, see asi kujuneb, me täna ei oska öelda. Loomulikult on see natuke ka emotsionaalne, et ka nemad peaksid vastutama. Tõenäosuse selleks, ma arvan, annab valija.

Ma täpselt ei saagi sellest aru, et kas see oli lihtsalt selline sõnakõlks või see on mingisugune päris plaan?

Me praegu selle päris plaaniga ei tegele. Ütleme ausalt, et me tegeleme ikkagi enda kohustustega, ja Keskerakond keskendub valimistele eelkõige.

No selle sama loogika järgi oli toona juhatuses tegelikult ka Mihhail Kõlvart ise…

Mina olin ka. Mina olin ja ma küsingi, et kui mina olen juhatuses ja kui juhatus ei ole andnud ühtegi sellist suunist, mis seal kohtuotsuses on, siis mismoodi on erakond süüdi?

Kellelt võiks nõuda? Ainult Jüri Ratas?

Juriidilisi detaile me võime siin lahata, aga noh, fakt on see, et need inimesed on täna erakonnast lahkunud. Nad on sellest vastutusest taganenud ja see, kas nad seda vastutust kannavad või ei kanna, on kindlasti pikem juriidiline vaidlus. Kas erakond hakkab sellega tegelema või keskendub pigem oma valijatele ja oma poliitilistele eesmärkidele, eks me seda tulevikus näha saame. Aga täna tõesti me tegeleme ikkagi eelkõige sellega, et seda kohustust täita. Praegune juhatus on selle vastutuse võtnud ja me seisame selle eest, et minna valimistele tugevana ja esindada oma valijaid.

Põhjus, miks ma teid pinnin on see, et ma tegelikult päris täpselt ei saa sellest mõttest aru. Porto Franco asi ju tehti kaheks erinevaks kohtuasjaks. Üks puudutab riigi koroonatoetusi, teine, kus nüüd Keskerakond süüdi jäi, aga puudutab Tallinna linna otsuseid.

Kõik võivad seda kohtuotsust lugeda – Tallinna linna osas on ju seal väga selgelt öeldud ka varem, et linnale seal mingisuguseid küsimusi ei ole, et seda linna ei ole vaja sinna kuidagi sisse keerutada. Siin ei ole nagu midagi arusaamatut. Ilmselgelt, kui organisatsioon saab sellise otsuse – kui teid mõistetakse süüdi organisatsioonina, kus täna on inimesed, kes tegelikult kogu selle kohtukeissi raames ei ole enam erakonna liikmed, kes olid juhatuses, siis loomulikult tekib küsimus, et mismoodi need, kes täna on ja tegelikult sellest mitte midagi ei tea ja ei ole ka sellega seotud, vastutavad. No ma arvan, et seal ei ole midagi imelikku, et meil tekib see küsimus, et kas need inimesed, kes täna on teistes erakondades ja ütlevad, et nüüd peab erakond siin rahast ilma jääma või mida iganes. Või sildistame konkreetselt inimesi kriminaalideks, kes tegelikult ei ole üldse selle teemaga seotud. Et noh, see näitab nagu seda, et eks see emotsioon on seal teisel pool ka väga tugevalt ja et lükata seda ainult Keskerakonna peale, näitab seda, et tegelikult see hirm vastutuse ees on täiesti olemas.

Hiljutisest on ka üks juhtum, kus erakond ise tegelikult süüdi ei jäänud, aga on erakonnaga seotud kaudselt – Tõnis Liinati juhtum. Mis te arvate, kas see juhtum on pigem näide ühest sellisest õnnetust poliitikust, ühest õnnetust juhtumist või on see mingisugune struktuurne probleem erakonnas?

Kindlasti ei ole struktuurseid probleeme erakonnas. Ma näen seda juba poolteist aastat. Meil on väga ausad inimesed, meil on väga konstruktiivne töö. Kõik tegelevad sellega, et saada Eestis elu paremaks. Meil on väga suured probleemid praegu Eesti ühiskonnas. See, et kellelgi on enda elu kuidagi sõlme läinud või keegi mingisuguseid imelikke repliike kuskil ütleb – selle eest Keskerakond ei saa vastutada. Lõpuks me ei saa vastutada iga eraisiku enda elu ja emotsioonide eest. Aga organisatsioonina täna Keskerakond on kindlasti väga selgelt orienteeritud vastutuse võtmisele ja edasisele Eesti inimeste elu eest seismisele.

Tõnis Liinat näiteks ise väitis seda, et erakond andis talle suuniseid nende ettevõtjatega häid suhteid hoida. Mitte altkäemaksu võtta, aga häid suhteid hoida. Erakond ikkagi oli seal kaudselt selles mõttes seotud.

Noh, vaata, me võime niimoodi igat asja keerutama hakata, aga mina ütlen täna peasekretärina, et mina ei oska seda kommenteerida, millest Tõnis Liinat räägib. Täna keegi kuskil erakonnas selliseid suuniseid kellelegi ei anna. Meil on väga avatud ja laiad juhatuse koosolekud, kõik piirkondade, osakonna või fraktsiooni inimesed on seal alati juures ja kõik võivad kinnitada, et absoluutselt mingisugust sellist praktikat erakonnas ei ole.

Peasekretäri ülesanne ongi tegelikult ju ka saada annetusi ja suhelda suurte annetajatega. Kas te tunnete näiteks ettevõtjaga vesteldes, et see on ohtlik?

Mina ei tunne, et on ohtlik, sest mina ajan ausalt asja ja mina ajan Eesti inimeste asja.

Miks see on ikkagi nii läinud, et Keskerakonnal on kolm kriminaalkaristust?

Ühe karistuse puhul – kadunud Kalev Kalloga seotud juhtum – oli tegelikult kahetsusväärselt Keskerakond ise nõus selle otsusega. Ma arvan, et tagantjärele vaadates kindlasti seda ei oleks pidanud tegema. Aga ma arvan, et Eesti ühiskonnas on praegu palju suuremad probleemid. Ma juba mainisin – seesama riigisekretäri teema, Silvergate’i teema. Eesti 200, kes täna on väga kriitiline, aga me teame, kuidas tegelikult Eesti 200 riigikokku sai, kuhu see poolteist miljonit kanti ning mis sellest edasi sai. Need on küsimused, mida täna Eesti ühiskond tahab teada saada. Keskerakonna otsused on kõigile teada, Keskerakonna tegevus on kõigile teada, aga need teised teemad on lahendamata ja need keevad edasi. Need keevad täpselt nii kaua, kuni nad lõpuks üks päev lahenduse saavad. Täpselt samamoodi kõik need ämma kapid ja kõik muud asjaolud. Me võime minna üheksakümnendate algusesse tagasi – asjad, millest me ei taha rääkida ja mille puhul pigistame silmad kinni, aga tegelikult nad on lahendamata. Siis me ketrame seda Keskerakonda kogu aeg, et ei peaks rääkima nendest asjadest, milles inimesed tahavad täpselt sama palju vastuseid saada, kui Keskerakonnaga seotud küsimuste puhul.

Ämma kapi kohta olen siinsamas stuudios Kristen Michalilt küsinud. Aga praegu küsin ikkagi teie käest Keskerakonna kohta. Keskerakond on üks erakond, kellel on erakonnana organisatsioonina kolm kriminaalkaristust. Miks see nii on läinud? Kas see on õnnetute juhtumite jada? Kas lihtsalt on valesid otsuseid tehtud? Kuidas see niimoodi läinud on?

Arvan, et võime seda võtta kõike tervikuna. Üks väga oluline põhjus on kindlasti see, et Keskerakond ei ole tantsinud ühist tantsu nendega, kes on võimul. Võib-olla me ei ole olnud nende poliitiliste eesmärkide puhul samas kambas ja me oleme häiriv partner, sest meil on tegelikult väga suur toetajaskond, ükskõik, mida öeldakse. Aga isegi näiteks mina, kes käib väga palju maapiirkondades. Küsitakse, et ma ei tea mitte kedagi, kes valiks Reformierakonda, aga Reformierakond saab alati tuhandeid hääli. Need on küsimused, mis tegelikult inimestel on. Ja ma usun, et Keskerakonnal on siin selles osas palju selgem ja lihtsam oma sõnumit öelda, sest me ei pea mitte midagi varjama ja me ei pea mitte midagi tõlgendama.

Lähme natuke ajas tagasi, sellesse aega, kui toimus Keskerakonna kongress, kus Mihhail Kõlvart valiti juhiks. Võib olla vaidlete mulle vastu, aga toona oli erakonnas mõnetine leeristumine. Keskerakond on väga suur organisatsioon. Kuidas teil täna seis on? Kui hästi te seda tunnetate peasekretärina?

Tänaseks on need leerid kadunud, sest suur osa nendest inimestest, kes siis ei saanud seda mandaati, mida nad tahtsid, lihtsalt läksid erakonnast ära. Ma ei räägi nüüd juhtkonnast, vaid ma räägin ka nendest, kes olid selle juhtkonna selja taga. Aga kindlasti ei olnud see ka nii suur, nagu võib-olla meedia üritas seda ühiskonnale manada, sest need liikumised olid pigem tagasihoidlikud, võrreldes sellega, mis see sõnum oli.

Me peame tunnistama, et Keskerakonna liikmete hulgas on päris palju eakaid inimesi ja tegelikult see igakuine liikmete arvu muutus või vähenemine on seotud ka sellega, et meie inimesed lihtsalt lahkuvad siit ilmast. Aga mingil hetkel see pöördus ja hakkas tulema juurde just neid inimesi, kes ootasid Keskerakonna selgemaid seisukohti, sest me olime oma seisukohtades hakanud ujuma. Täna me saame aru, miks me seda tegime, aga sellel hetkel see loomulikult tekitas erakonna sees väga palju küsimusi: miks me ei võta perekonnaseaduse puhul seisukohta? Miks me e-valimiste puhul oleme oma kriitikameele kaotanud? Needsamad rohepöörde teemad… Tänaseks on need seisukohad väga selged ja inimesed hindavad seda. Tuleb just uusi liikmeid juurde ja see on väga-väga rõõmustav.

Lükake ümber, kui ma eksin, aga Keskerakonna maailmavaade on muutunud, just eriti näiteks peale Jaak Madisoni lisandumist teie ridadesse. Keskerakond on muutunud natukene konservatiivsemaks. Mis see Keskerakonna maailmavaade siis tegelikult ikkagi on? Liberaalne? Konservatiivne? Parempoolne? Vasakpoolne?

Keskerakonna maailmavaade on see, et Eesti inimestel peab olema Eestis hea elada. Me seisame Eesti inimeste huvide eest ennekõike.

Sellist lauset ütleks iga erakond.

Ei, mul on selline tunne, et võib-olla ei ütleks. Kui me vaatame neid tegusid, siis ma ei oska kommenteerida, aga ma tean, mida teeb Keskerakond. Ma tean, mida me oleme teinud – me oleme seisnud regionaalpoliitiliselt maainimeste eest, mis on minu jaoks isiklikult väga oluline. Minu jaoks on väga oluline see, et me oleme võtnud seisukoha rohepöörde osas, et me peame kasutama oma olemasolevaid ressursse, mitte orienteeruma utoopilistele eesmärkidele, milleks me teame, et me ei ole võimelised. Keskerakond on teinud vigu, aga need juhid on tänaseks Keskerakonnast lahkunud. Need, kes täna on, on väga selgelt oma seisukohad välja öelnud ja ma usun, et see tugevneb ajas järjest enam.

Kuskile skaalale te ju üritate ennast asetada. On teil strateegiliselt paika pandud see?

Me ei ole midagi muutnud. Me seisame siin seni astmelise tulumaksu eest, peame perekonda oluliseks. Me peame seda oluliseks, et keskklass oleks tugev. Me peame oluliseks seda, et regionaalpoliitiliselt Eesti oleks tugev, et igas piirkonnas peab saama elada, et teenused peavad olema kättesaadavad, sotsiaalkindlustussüsteem, pensionite teema – need on kõik ajast aega olnud Keskerakonna teemad, need on siiamaani Keskerakonna teemad. Aga seisukohad läksid mingil hetkel ujuma. Me proovisime olla keegi teine mingil põhjusel. Täna tõenäoliselt me teame, miks me proovisime olla keegi teine. Aga õnneks oli see väga lühike periood ja pigem on Keskerakond tagasi see, kes ta oli ikkagi väga pikalt enne seda, kui selline «ujumisharjutus» tehti.

Kas see «ujumisharjutus» toimus siis Jüri Ratase ajal?

Just.

Keskerakonna suund on minna tagasi kunagise Edgar Savisaare Keskerakonna poole?

Keskerakonna suund on minna tagasi selle juurde, mida valijad temalt ootavad. Selle juurde, mida Eesti inimestel on selles keerulises olukorras vaja.

Pärast seda, kui Mihhail Kõlvart sai juhiks, lahkus hulk nimekaid liikmeid. Jaak Madisoni te olete suutnud meelitada. Kui lihtne on praegu sellist hästi tugevat kandidaati ja tugevat nime endale erakonda meelitada?

Tegelikult me peame tunnistama, et tugevad kandidaadid jäid erakonda alles. Need, kes ära läksid, olid väga paljuski poliitikas sellel tasemel tänu nendele, kes täna erakonnas jätkuvalt edasi on. Kui me nüüd häälte numbreid hakkame kõrvutama, siis need ei ole paljuski võrreldavad. Aga ma usun küll, et jah, see praegune kohtuotsus kindlasti teeb asja keerulisemaks, aga samas need seisukohad, mis on just nendest teemadest, mida me oleme juba korduvalt rääkinud – rohepööre, energeetika, maksusüsteem – need on asjad, mis järjest enam inimesi puudutavad.

Hetkel jah, on tõesti selline võib-olla natukene heitunud olek, aga ma usun, et me saame sellest päris kiiresti üle ja kohalikeks valimisteks on meil juba päris tugevad nimekirjad ja inimesed meiega, kes aitavad neid eesmärke ellu viia, mis me oleme ka täna juba valijatele välja öelnud.

Hästi lühidalt lõpetuseks: kas Keskerakond pärast kohalike omavalitsuste valimisi suudab uuesti Tallinnas võimu haarata?

See on kindlasti meie eesmärk ja nagu näha, on see ka päris paljude Tallinna linna inimeste soov. Nii et see soov on meile täitmiseks.