OTSE POSTIMEHEST ⟩ Eleringi juht Kalle Kilk desünkroniseerimisest: see oli ikka puhas rõõm

Möödunud nädalavahetusel ühendati Baltikum lõpuks ometi lahti Venemaa energiavõrgust ning ühendati Euroopa omaga. Kuidas see protsess sujus ning kas juhtus ka üllatusi? Postimehe otsestuudios oli külas Eleringi juht Kalle Kilk. 

Saatejuht on Tarvo Madsen.

Kõigepealt vist tuleb õnne soovida, et see protsess laias laastus läks edukalt.

Me ise olime ka valmis selleks, et vähemalt mingisugused äpardused ikkagi juhtuvad, mis natuke seda rõõmu rikuvad, aga kokkuvõttes oli ikkagi niimoodi, et kõik hüppasid rõõmust.

Mis tunded selle nädalavahetuse jooksul läbi käisid? Oli see emotsionaalne, vaimselt keeruline? Veetsite kogu aja tööl?

Kõik, kes meil vähegi olid sellel konkreetsel nädalavahetusel mingisuguses rollis, olid ikkagi majas tööl. Ma ise olin ka seal enne seitset iga hommik kohal ja päris pikalt läks. Selles mõttes need protsessid olidki suhteliselt intensiivselt ühte nädalasse kokku pakitud. Aga selle juures ei olnud kordagi niisugust tunnet, et see on kuidagi nagu taak või kohustus, et see on ikka puhas rõõm.

Ja kõik asjad nii-öelda olid ka enne läbi treenitud, teadmatust väga palju ei olnud?

Just. Ma arvan, et kogu selle asja juures, kui kõrvalt vaadata, oli see tegelikult üpris igav asi. Ja noh, energeetika jaoks igav asi tähendab ka seda, et kõik läheb enam-vähem nii, nagu planeeritud, mis on ju hea.

Selgitage palun natukene lihtsustatult lahti. Me siin kõik oleme lugenud, et desünkroniseerimine ja nii edasi. Kuidas see desünkroniseerimine ikkagi käib? Kas arvuti taga lülitatakse ümber, piiril ühendatakse liine lahti?

Jah, see on esimene faas, ehk siis lahutati meid Venemaa süsteemist. Seal tõesti teeb enamik tegevusi ära dispetšer juhtimisruumis. Meil on juhtimissüsteem, kus nupuga vajutatakse lüliti lahti. See algas nii, et leedukad tegid omapoolseid lülitustoiminguid, siis andsid teatepulga lätlaste kätte. Nemad tegid omalt poolt ja siis meie samamoodi. Selleks, et Eesti saaks oma lülitid lahti ühendada ja et see asi oleks turvaline, on meil kogu aeg telefoniside olemas Venemaa poolega. Need on ikkagi ohtlikud seadmed, väga kõrge pinge all. Kui meie teeme mingi operatsiooni ära, siis teevad nemad enda poolt mingi operatsiooni ära. Nad teevad mingeid asju käsitsi kohapeal, aga meil on kõik need olulised sõlmpunktid viidud testidele juhitavaks. Inimene küll visuaalselt kohapeal kontrollib, et asjad õigesti toimuksid, aga tehakse ikkagi arvuti kaudu.

Meil on ka tegelikult ju päriselt nii-öelda füüsilised liinid. Kas need monteeritakse siis nüüd maha?

Nende liinidega on tegelikult esimesed tegevused juba tehtud selleks, et võimalikult piiri lähedal juhtmed lahti ühendada, et kogemata ei oleks võimalik, et teise poole pealt nii-öelda pinge sisse lastaks, lihtsalt ohutuse tagamiseks. Hakkamegi jupikaupa neid liine maha võtma niimoodi, et juhtmed maha, mastid maha, saame kogu selle platsi lagedaks. Veel ei ole täpselt kindel, kui lihtsalt ja kui kiiresti meil õnnestub see konkreetne üle piiri minev masti vahe demonteerida, sest seda tuleb teha samal ajal koos Vene poolega.

Rääkige natuke lahti ka see sünkroniseerimise pool – kuidas see käib?

Asja mõte sünkroniseerimisel on ju see, et nii-öelda elektrijaamade pöörlemine nendel erinevatel süsteemi osadel peab olema sama. Sellel hetkel, kui Baltikum töötas eraldi, pöörasid meie elektrijaamad natukene teistsuguse kiirusega kui näiteks Euroopa maad. Sünkroniseerimise protsess tähendabki sisuliselt seda, et enne seda, kui me nii-öelda lüliti Poola ja Leedu vahel sisse lülitame, peame ajama need pöörlemiskiirused võimalikult võrdseks. Ehk siis vastasel juhul, nagu märulifilmides, kui sa üritad rongi pealt hüpata rongi kõrval sõitva auto peale, peaksid nad enam-vähem sama kiirusega sõitma, muidu juhtub suur õnnetus. Sünkroniseerimine on samamoodi, et kõigepealt viiakse pöörlemiskiirused samaks ja selleks lükatakse näiteks elektrijaamadele käsk IT-süsteemi kaudu. Et pange natukene kas nii-öelda auru juurde või auru vähemaks. Niimoodi reguleeritakse see kiirus õigeks ja siis õigel hetkel lülitatakse blokk sisse.

Kuidas venelased kogu selle protsessi juures käitusid? Kuidas nad suhtusid? Ütlesite ise ju ka, et ilma nendeta päris ei oleks saanud seda teha.

Selleks, et üldse ülepiiriliste liinidega teha lülitusi, kõigepealt lepitakse kokku ohutu lülitamiskava, kus ongi kõik sammud ükshaaval ette loetud. See kava oli nendega varem kokku lepitud ja selle täitmise käigus siis iga sammu koordineeriti – meie tegime seda, palun tehke nüüd teie enda poolt see. See oli võib-olla üks väheseid kohti, mis natukene läks lappesse. Ka ajaliselt oli seda näha. Meil tegelikult oli planeeritud Venemaast lahti saada mõni minut enne kella 9 hommikul, aga tegelikkuses me jõudsime sinna 9 minutit peale kella 9. See oligi sellepärast, et nad omalt poolt need mingeid tegevusi, mis nad pidid tegema, ei teinud just maailma kõige suurema kiirusega. Siis me ühel hetkel lihtsalt otsustasime, et okei, mõnda sammu ei oota isegi ära, mis teie teete, et lihtsalt lülita enda poolt lahti, et kogu meie saartalitluse kava ei jääks ajaliselt surve alla. Jah, selles mõttes oli tunda, et kõik ei läinud päris nii nagu tavapäraselt. Aga noh, see selleks. Pole nagu midagi imestada. Vene poolel need lülitamised on ka varem alati võtnud märksa rohkem, kui nad võiks võtta.

Aga kuidas see asi oleks siis läinud, kui venelased oleks täiesti ära kadunud või mitte vastanud?

Selle kohta tegelikult oli oma plaan juba tehtud. Me arvestasime selle võimalusega, et mis iganes see põhjus või roll võib olla, kas tahtlik või mingi muu. See oleks lihtsalt tähendanud seda, et me mingid asjad teeme natukene elektriohutuse mõttes ebaturvalisemalt, aga meil olid teatud meetmed, millega me saame vähemalt enda jaoks teha selle piisavalt turvaliseks. See oleks lihtsalt ajaliselt järjekordselt lisanud seal võib-olla mingi pool tundi või kolmveerand tundi kogu asjale, aga valmisolek oli olemas, plaan oli teada.

Kõrvalt vaadates kogu see protsess läks võrdlemisi sujuvalt. Tavaline inimene ei pannud tähelegi, et midagi sellist toimub. Kas oli ka mingisuguseid komplikatsioone või asju, mis ei läinud päris nii, nagu plaanitud, välja arvatud see venelaste juhtum?

Üks asi, mis põnevust meile kindlasti tekitas, oli see, et selle saartalitluse perioodi ajal oli meil ette nähtud laupäevasel päeval teatud ajavahemik, mil tegime teadlikke katseid. See oli mõeldud selleks, et muuta elektrijaamade tootmise ja tarbimise vahelist tasakaalu, et näha, kas sagedus hakkab üles-alla kõikuma ja kas kõik süsteemid adekvaatselt reageerivad. Need katsed olid mõeldud toimuma mõistlikus vahemikus. Neile testidele lisaks tuli aga üks ootamatu sündmus, mis tekitas väikest elevust. See juhtus nii: mingil hetkel, kui me enda arvates testi ei teinud, hakkas sagedus järsku kiiresti kukkuma. See oli korraks hetk, kus mõtlesime: «Mis nüüd?» Aga siis saime kiiresti aru, milles probleem oli. Leedus üks elektrijaam lihtsalt lülitus ootamatult tööst välja.

Täpselt nii peabki süsteem reageerima. Kui elektri tootmist jääb ootamatult vähemaks, sagedus kohe kukub ja kukkus täpselt sinnamaani, kuhu ta pidi kukkuma. Sellisel hetkel tulid reservid, panid end käima, hakkasid rohkem elektrit tootma, sageduse langus peatus ja hakkas tasapisi tagasi tõusma. Ütleme, et tulemus oli täpselt nii, nagu peaks olema, lihtsalt see juhtus ootamatult kõigi jaoks.

Meil Eestis on siin ka üks õnnetu elektrijaam – Auvere. Kas me olime valmis, et see lülitub välja?

Ja. Mõju poolest oli isegi see elektrijaam, mis Leedus välja lülitus, tegelikult suurema mõjuga, kuna selle elektrijaama võimsus on natuke suurem kui Auvere oma. Järelikult oli ka see sageduse hälve suurem, mis siis tegi dispetšerite silmad natukene suuremaks, kui nad muidu oleks olnud.

Mis ohud saartalituse ajal tegelikult ikkagi olid? Mis see halb stsenaarium oleks olnud?

Põhimõtteliselt täpselt sama oht, nagu muul ajal on see, et elektrijaamu või neid liine, mis siis toovad Põhjamaadest meile elektrit juurde, lülitub välja rohkem kui üks või kaks. Me oleme alati mingiks ootamatuseks valmis ja neid reserve on siis planeeritud piisavalt, et sellist tõenäoliselt tekkivat avariid kõrvaldada. Kui üks või kaks elektrijaama lülitub välja, et siis meil on see varu olemas. Suures süsteemis olles me võime natukene eksida sellega, et kui varu ei ole piisav, siis suur süsteem kuskilt ikka midagi leiab, saab aidata. Saartalituses ongi see erinevus lihtsalt, et seda täiendavat varu kuskilt mujalt leida ei ole võimalik. Peame ise siin planeerima pigem rohkem reserve kui vähem. See oli ka põhjus, miks tegelikult oli see laiem operatsioon igasugu taristu turvamise jaoks vajalik, et välistada ka see, et tahtlikult kuskil mingisuguseid probleeme juurde tekitatakse. Üldiselt see on ju teada, et kui suur on keskmine tehniliste rikete esinemise tõenäosus ja selle vastu reservid olid meil piisavad. Aga sa ei või kunagi olla kindel, et äkki tuleb kuskilt veel mõni sündmus, mis ise ei oleks tulnud.

Kui suureks seda riski võis hinnata ja mida see tegelikult tavalisel inimesel oleks kaasa toonud? Üks päev ilma elektrita Eestis? Kaks päeva? Kolm päeva?

Selle riski suurust on hästi keeruline hinnata. Kuna tegemist ei ole mingisuguse tehnilise asjaga, siis sa ei suuda ennustada selle tõenäosust mineviku andmete põhjal. See võib olla tõesti kellegi otsus, et noh, täna teeme midagi. Seda kindlasti keegi ei oska väga täpselt öelda. Aga see, kas milline on selle mõju – selle mõju on ju tegelikult täpselt samasugune nii nagu kasvõi tänasel päeval. Meil on ka suhteliselt talvine ilm ja kui peaks juhtuma mingisuguseid samasuguseid avariisid, mis viivad elektri puudujäägini, siis see mõju on täpselt samasugune. Tavalistel inimestel päevasteks katkestusteks tuleb kogu aeg valmis olla. Hoolimata sellest, kas me parasjagu lähme ühest sünkroonalast teise või siis meil on tavapärane talv – tuleb ikkagi valmis olla.

Te olete ise öelnud, et selle nimel on töötatud juba 20 aastat. Miks see ikkagi nüüd alles juhtus?

Üks põhjustest on see kindlasti, et need asjad, füüsilised objektid, mida tuli valmis ehitada, neid oli väga suur kogus. Kui me räägime siin Baltikumi peal ja Poola peale kokku, siis rahaline väärtus on siin poolteist miljardit. Kõik ei ole isegi valmis veel tänaseks – Leedu-Poola vaheline kaabel. Eestis hakkasime esimest päris sünkroniseerimisega seotud projekti tegema Eesti-Läti kolmanda liinil, mida me küll programmist natuke ees hakkasime tegema 2016. ja 2017. aastal. Füüsilised ehitusajad on olnud hästi pikad.

Aga natuke keerulisem on olnud kokkuleppe saavutamine, et selline sündmus üldse teha, sest tänasel päeval, vaadates kogu seda konteksti – me kõik tajume, et see on ilma selleta mõeldamatu. Miks te juba varem ei teinud? 2015. aastal oli väga keeruline kellelegi seletada, miks te seda üldse tahate teha. Rääkige, miks – meil on ju Venemaa süsteemis piisavalt hea olla. Enamik sentimendist oli ikkagi see, et milleks muuta töötavat süsteemi. Tegelikult just sellise laiema arusaama tekitamine, et see on vajalik ja asi, millesse panustada oma aega ja raha, see oli see, mis võttis päris kõvasti aega. Esimest korda olime Poola kolleegidel külas, mina mäletan, 2007. aastal, veenmas meid koos Läti ja Leedu sõpradega, et kuulge, olge nii kenad, et hakkame tegema nüüd niimoodi, et me tahame teie külge ennast ühendada. Selleks kulus päris tükk aega, enne kui lõpuks nad said aru, et jah, ikkagi mõistlik asi.

Eesti näitel – mis siis ehitati, mis ehitatakse?

Eesti näitel on siis põhiline see, et meie võrk, mis siiamaani oli hästi tugev ida suunas, oli oluline. Et võrk sinna suunas oleks tugev – see nüüd ei ole enam relevantne. Nüüd peame olema lõuna- ja põhjasuunalise võimsuse ülekandmise jaoks valmis. Meie jaoks peamine osa, ehk siis jämedalt pool kogu sellest investeeringutest, läkski Eesti- ja Läti-vaheliste liinide, selle kolmanda uue liini ehitamiseks ja olemasolevate liinide uueks tugevdustööks. Need olid vanasti, 60 aastat tagasi, ehitatud üpris peenikesed. Kui need kolm liini on tugevad, võib Eesti alati olla kindel, et me oleme ühendatud läbi Läti ja Leedu selle suure maa-alaga, mis meid kogu aeg stabiilsena hoiab. See on üks pool. Teine pool oli tänu sellele, et Leedu ja Poola vahel on ainult üks õhuliin. Esialgu oli meil Baltikumis vaja tekitada võimekus, et juhul, kui see liin on mingil hetkel tööst väljas, saame me ise selle kiire sageduse hoidmisega hakkama. Selleks ehitasime Baltimaadesse sellised natuke uuenduslikud seadmed, nagu sünkroonkompensaatorid, mis aitavad hoida sagedust võimalikult stabiilsena. Need reservid jõuavad need ilusti reguleerida. See ongi mõnes mõttes selline asi, mida me Euroopa mõttes teeme nagu joostes teistest ees, sest see loob meil valmisoleku umbes kahe-kolmekümne aasta pärast olla võimelised täiesti taastuvenergial põhinevat süsteemi üleval hoidma, kus tavalisi pöörlevaid suuri soojuselektrijaamu töös ei ole. Innovaatika.

Miks seda kõike oli vaja teha? Milles Venemaa julgeolekuoht seisnes?

Peamine oht on selles, et nüüd, kui me täna siin räägime omavahel, me oleme iga hetk valmis selleks, et kui see ühendus suure süsteemiga katkeb, saame me ise hakkama. Meil on siin piisavalt reserve, saame hoida sagedust, vajadusel suurendada reservide hulka. Meil on süsteemid olemas ja elektrijaamade võimekus on olemas. Varasematel aegadel seda polnud ja seda kiiret, nii-öelda iga sekund tasakaalu tagamist tegigi meile Venemaa. Oht on ju selles, et kui ta ootamatult nii-öelda ära lülitab näiteks need liinid välja Venemaa ja Baltikumi vahel, siis me satume hästi ootamatult olukorda, kus me ise hakkama ei saa. See risk oli kõige peamine.

Kui palju selles praeguses ühenduses on ohukohti? On räägitud Suwalki koridorist.

Selle Suwalki koridori puhul on tegemist ühe liiniga, ühtedel mastidel on kaks füüsilist liini. Alati võib juhtuda, et ühe mastiga midagi juhtub, mis tähendab, et kaardile vaadates on juba keeruline ette näha probleeme. See nõuab valmisolekut Baltikumis, et kui üks liin on kas planeeritult või planeerimatult tööst väljas, saaksime ise hakkama. See on seotud sünkroonkompensaatorite vajadusega ja pideva võimekusega reserve kasutada. Sünkroniseerimise projekti suurim reaalne kasu on tegelikult just see, et me suudame ise hakkama saada. Seda on ilmselt avalikkus natuke liiga vähe mõistnud, kuid tegelik põhjus, miks me siia väga palju oma vaeva panime, on just see, et saaksime ise hakkama sõltumata sellest, mis mujal juhtub.

Ehk siis see 33 tundi kogemust iseenesest. Aga kui kaua me suudaks niimoodi hakkama saada?

Ma arvan, et lõputult. Küsimus on lihtsalt, et miks me tahame olla ikkagi Poolaga ühendatud? Sellel hetkel, kui me oleme Poolaga ühendatud, saame kulutada natukene vähem raha siinsete elektrijaamade sooja hoidmisele või kes iganes kiiret reservi pakuvad. Aga kohe, kui see ühendus kaob ära, siis me mõne minuti jooksul need aktiveerime, tekitame selle võimekuse ja siis hakkame alles seda raha maksma. On lihtsalt rahaliselt mõistlik olla suures süsteemis.

Räägime natukene kommunikatsioonist ka. Elering ise oli tegelikult üsna kindlameelne algusest peale. Te ütlesite siin otse stuudios ka, et kõik on valmis, saame hakkama. Aga desünkroniseerimisest rääkisid ka poliitikud, erinevad asutused ja nii edasi. Ühiskonnas oli näha sellist teatavat hirmu, et mis nüüd saab. Kas selle hirmutamisega mindi kuidagi liiale?

Arvan, et selle hirmutamise, kui seda nii nimetada, põhjus oli see, et praegu me tegelesime olukorraga, kus on lisaks tehnilistele riskidele tegelikult määramatud julgeolekuriskid. Ja seda ongi väga keeruline öelda, kui suur see riskitase tegelikult on. Ma ei arva, et seda nädalavahetust kindlasti ei olnud põhjust karta. Aga see on väga hea ankur selleks, et aru saada, et me peame tegelikult kogu aeg valmis olema. Eriti kui vaadata, mis siin ümberringi on, siis keegi meist ei eelda, et see geopoliitiline situatsioon kuidagi kergemaks läheks. Ja alati võivad hübriidsed mõjutusvahendid olla energeetikasektoris, mis iga hetk meie elu mõjutama hakkavad. Nii et ma arvan, et tasub olla valmis.

Seda võib küsida, kas see sõnum jõudis õigesti kohale, et liigset paanikat ei tekitanud ja karjutud, et hunt tuleb, aga hunt tegelikult ei tulnud. Hunt on ikka metsas. Ma kinnitan seda, et hundiks tuleb kogu aeg valmis olla.

Kuidas te oma tutvusringkonnas näiteks tunnetaksite – kas inimesed said sellest sõnumist aru, mida taheti edastada?

Ma arvan, et selle peale peab tegema natukene detailsema analüüsi. Minu sõprusringkond ja tuttavad üldiselt olid minu infoväljas ja ma suutsin neile väga arusaadavate faktidega kinnitada, mis on need päris ohud, milleks tuleb valmis olla, mis ei olnud üldse seotud selle nädalavahetusega. Loomulikult seda avalikkuse kerget ärevust me tunnetasime. See paratamatult pani ka meie inimestele peale surve natukene rohkem, kui ta muidu oleks olnud, aga noh, mis teha, suurema asja nimel.