OTSE POSTIMEHEST ⟩ Professor Lavrentjev kurikuulsa infraheli ohtlikkuse uurimisest: teeme ära!

Ligi 30 aastat akustikaga tegelenud Tallinna tehnikaülikooli praktik-professor Jüri Lavrentjev tunnistas, et kurikuulsa infraheli üledoos siiski mõjub inimestele kahjulikult ja on valmis tuulikute mõju uurimist eest vedama.

Infraheli on heli, mida inimene ei kuule, sest heli rõhu muutumise sagedus on madal. Tegu on vibratsiooniga, mis tekib lisaks kuuldavale helile näiteks vulkaanipurske, lõhkamise, suurte mootorite töö või ka tuulikulabade pöörlemise tagajärjel.

«Tänapäeva teaduslik konsensus ei pea tuulikute tekitatud infraheli kahjulikuks,» ütles reformierakondlasest riigikogu liige, perearst Karmen Joller eile Maalehes.

Ülle Harju (ÜH): Professor Lavrentjev, ERRi portaalis juhatatakse lausega «Tuulikute tekitatud infraheli ei kahjusta tegelikult mitte vähimalgi määral inimeste tervist, kinnitavad teadlased» sisse Teie intervjuu, mis kannab pealkirja «Professor: soolapuhujad omistavad infrahelile müstilisi omadusi».

Teie olete akustikaprofessor, infraheli ekspert, kas kinnitate, et ükskõik kui lähedal keegi tuulikupargile elab, tuulikutest tulev infraheli ei kahjusta seda inimest mitte vähimalgi määral?

Infraheli on täpselt samasugune õhumolekulide võnkumine nagu iga teine heli. Küsimus on lihtsalt selles, et umbes 20 hertsi juures me tavatugevusega helisid ei kuule. Kui ta on liiga tugev, hakkame umbes saja hertsi juures seda kuulma. Ühel hetkel, nagu tavalisegi heli juures me kuuleme, et kõrv läheb valusaks ja mingil hetkel ka kõrvakile mulgustub nagu tavaheli korral. Küsimus on lihtsalt selles, et kui oleme piisavalt kaugel sellest heliallikast ja see heliallikas ei ole liiga tugev, siis see kahjusta organismi täpselt nagu tavaline heli.

ÜH: Ehk siis, kui infraheli on tugevam, siis see ikkagi kahjustab inimest. Miks teile on omistatud seal ERR-is väide, et ta absoluutselt ei kahjusta, ükskõik kui tugev või nõrk ta ka poleks?

Räägime, kui inimene elab mõistlikul kaugusel tuulikust. Me ei lähe ekstreemsustesse. Iga asja kohta võiks öelda, et kui see on liiga tugev, kui seda on liiga palju, siis see organismi kahjustab.

Marek Strandberg (MS): Tuulikute kontekstis inimesed, kes elavad seal lähedal, kes tunnevad, et tuulikutel on mingi mõju, kas lisaks terviseameti määratud näitajatele oleks mõistlik sätestada, et ka allpool ametlikku kuulmisläve peaks seda müra mõõtma?

JL: Ma usun, et see oleks vajalik. Tegelikult see norm on ju olemas, 85 detsibelli.

MS: Aga see ei puuduta tuulikuid. See on tehniliste seadmete ja mille iganes muu puhul. Kuna vaidlused on tekkinud ühiskonnas tuulikute asjus, siis tundub ju loomulik, et me peaksime sätestama ka normi tuulikute jaoks?

Ütleme, selle rahvusvahelise standardi ja sellest tuleneva Eesti standardi tõukejõud olid tuulikud, et see üldse võeti vastu.

MS: Te ise olete infraheli mõõtnud?

Ei ole, pole tellimust olnud.

MS: Kui oleks, oskaksite mõõta?

Jah, seal tehniliselt ei ole mingit keerukust. Mikrofonid, eelvõimendid ja kõik aparatuur on olemas, küsimus on ainult tarkvaras. Nendes müramõõtjatel, mis praegu on müügil, ei pruugi olla tarkvara just eelkõige selle müra korrigeerimiseks. Aga mitte tagasihoidlik olles, me oleme ise ka kirjutanud programme, mis teevad müramõõtja töö ära.

ÜH: Kas saan õigesti aru teie eelneva jutu põhjal, et infraheli siiski mõjub? Et see pealkiri, et tal puudub inimesel igasugune mõju, ei ole selles mõttes korrektne, et kõik sõltub ikkagi sellest, kui kaugel ja kui tugev see infraheli on?

Jah, muidugi. Füüsikalises mõttes muidugi. Kui me sammume mingist tasemest üles, siis kõik muutub kahjulikuks.

MS: Tegelikult pole asi ainult kuulmises. On kindlaks tehtud, et meie kopsudel on mingid resonantssagedused, mis jäävad vahemikku 4-8 hertsi. Meie alakõhtki on enam-vähem samasugune, isegi meie selgroog ja aju on teatava resonantssagedusega. Kas ka madalamate sageduste puhul võib infraheli tundlikumaid inimesi ja nende und ikkagi häirida moel, mida ta ei oska välja öelda just lähtuvalt sellest, et ka organid ise resoneeruvad?

Noh, ma ei julge sinna enam absoluutseid tõdesid kuulutada, aga suure tõenäosusega on see vale, et inimese organitel on resonantsid. Sest mida tähendab resonants...

MS: Kopsud on õhku täis...

Resonants tähendab ka seda, et kui lüüa kirikukella pihta löök, siis see tükk aega mängib. Meie siseorganitel ei ole sellist omadust.

MS: No aga kui meil on väline mingisugune kõigutav jõud, siis olles ka ise viibinud kirikutes Inglismaal näiteks, seal on orelivile, mis on 10 meetrit pikk nagu jäme jurakas. Põhimõtteliselt sellele peale vaadates on selge, et see kuuldavat heli ei väljuta. Ometi organist vajutab klahvi, mille tulemusena kõik kirikus olijad tunnevad, et nende keha hakkab võbisema. Selles mõttes on ju infraheli täiesti aset leidev nähtus.

Ma ei oska siin kaasa rääkida. Olen Suurbritannias paar korda käinud kirikus ja ma ei ole seda märganud.

Aga võib-olla tasuks katsetamist?

Kuidas teha pika toruga sellist infraheli, et inimene tunneks ennast mõjutatuna? Ma ei tea. Kui on vabatahtlikke, miks mitte. Me teeme pika toru ja katsetame lihtsalt. Ma arvan, et me satume mingi paragrahvi alla inimkatsetega.

ÜH: Väidet, et seda resonantssagedust inimeste organitel pole, olete väljendatud ka eelpoolmainitud ERR-i artiklis. Aga 2021 olete öelnud Lääne Elule, et probleemid võivad tekkida, kui infraheli on sama sagedusega kui siseorganite omad võnkesagedused ning põhjustavad viimase resonantsi. 2019 olete öelnud Digigeeniuses ilmunud artiklis «Eesti teadlane selgitab, mis on akustiline relv ja kuidas see töötab», et eelpoolmainitud resonantsi baasil saaks väga madala sagedusega heli välja saates inimese tervist kahjustada. Mis on teid pannud mõne aastaga arvamust muutma?

See resonantsi jutt oli mingil hetkel populaarne, 10-15 aastat tagasi, ja tõenäoliselt on selle aja jooksul lihtsalt vaated muutunud. Võib-olla ma lugesin artikleid juurde ja olen ka hiljuti vaadanud, et isegi need artiklid, mis kunagi olid olemas, nendest ei ole enam jälge, need olid teaduslikud artiklid. Tõenäoliselt ma lihtsalt püüdsin liiga lihtsalt hakkama saada selle vastusega, öeldes nii, et need resonantsid on. Mõeldes pikemalt pikemalt selle üle ja analüüsides artikleid, tunnistan viga. Ma ei ole selles üldse kindel enam. Sest kui võtta resonantsi olemus ja vaadata, milline on siseorgan, siis keegi ei ole mõõtnud tegelikult seda. See on pigem usu küsimus.

MS: Teil ei ole tekkinud tahtmist mõõta ja määrata seda, kui selline teaduslik vaidlus on tekkinud? Kui te näete, et artiklid kaovad ära, teie üks arusaam täiesti lahtub selle tõttu, et uued arusaamad on teistsugused? See on ju tegelikult väga suur teaduslik väljakutse?

On, aga siin on kaks võimalust. Kas me võtame elusa inimese ja püüame kopsule ja maksale andurid külge panna, mis on suhteliselt keerukas tehniliselt ja tõenäoliselt ei ole ka vabatahtlikke. Tekkiks palju probleeme. Kui mõõta surnud inimese organeid, siis nad on hoopis teistsuguste omadustega. Nad ei ole enam selles kohas, kus nad reaalselt on, kus neid summutab pehme rindkere. Adekvaatset katset on võib-olla isegi raske teha.

MS: Saan refereerida siin Max Plancki instituudis tehtud katset. Seda ei tehtud küll elusa inimese peal, aga prooviti imiteerida, kuidas südamelihas toimib. Tõestati ära, et üsna võimsa, 100 detsibellise infraheliga oli võimalik nii-öelda käigus hoitavat südamelihast häirida sellisel moel, et sellel tekkisid tõsised häired. Need võinuks sama võimsuse puhul ka elusat inimest mõjutada. Nii et, katseid tehakse siiski maailmas. Kas möönate siiski seda, et teatud võimsusel võib infraheli avaldada märkimisväärset mõju inimesele?

Ee, noh, «võib olla» on selline umbmäärane määratlus. Eelistan siiski lähtuda mingist tehtud katsest. Max Plancki instituudi katse, millest ma ei ole teadlik....

Me saame viite jagada, see ilmus eelretsentseeritud ajakirjas.

Enne, kui ma ei ole lugenud, ma ei oska midagi öelda. Alati võib öelda jah, võib olla teatud tingimustel kõik see. Aga kui süda on inimese rindkeres, siis isegi infraheli sinna jõuab halvasti süda ise summutab, ülejäänud koed.

ÜH: Nüüd aga vaatame ühte videoklippi, mis on filmitud Saarde tuulepargi juures üleeile erinevatelt kaugustelt (autor: Valmar Viisel). Alates 250 meetrist, mis on selline kaugus, mis ajakirjanduses ilmunud materjalide järgi on näiteks Hollandis mõnel juhul tuulikute ja elumajade vahel.

ÜH: Kuidas tundub, härra professor, kas müra häirib?

JL: Jah, kui vaadata pidevalt, muidugi häirib võrreldes selle vaikusega, mis meil siin stuudios on.

ÜH: On üldiselt teada, et üleliigse müra tase on inimest häiriv ja põhjustab näiteks stressi, unehäireid. Terviseameti andmetel seostatakse müraga veresoonkonna ja südamehaiguste riski. On ka öeldud, et tuulikute müra võib olla ka seetõttu häirivam tavapärasest looduslikust mürast, sest müra muutub perioodiliselt, selle nimi on amplituudmodulatsioon. On veel madalsageduslik vibratsioon, mis levib tuuliku posti kaudu alla maapinda ja sealt edasi. Näiteks Saksa telekanali ZDF dokumentaalfilmis kirjeldavad tuulikute lähedal elavad inimesed, kuidas nende voodi vibreerib ja takistab magamist. Samuti on ebameeldiv tuulikute vilkumine, eriti pimedas. Või siis nähtus päikesepaistelise ilmaga, mida kutsutakse varjutamiseks. Päikeseloojangu ajal venivad liikuvad varjud kuni mitme kilomeetri pikkuseks ja kui oma suvekodus mõnusasti aega veedad ja see tõu-tõu käib, võib see segada.

Kas peaks neid kõiki häiringuid äkki komplektis uurima?

JL: Kõigepealt vibratsioonist, mis posti kaudu maha läheb, seda on ka mõõdetud ja jällegi vaadates seadusandlikku poolt, ei ole nad minu andmetel mingeid norme ületanud. Aga see, et voodi kõigub, see on küll muidugi põnev, mis vajaks mõõtmist. Oleme kunagi raudtee mõju muutnud inimeste elamutes ja kaasa arvatud voodites, nii et...

MS: Mis tulemus oli?

JL: Kuna tegemist oli eraisikuga, siis ma kahjuks ei saa öelda. Uurisime öist vibratsiooni, kuna suured naftarongid läksid öösel mööda. Me ei jäänud sinna magamistuppa öösel mõõtma, vaid panime andurid külge ja olime autos maja ees.

MS: Kas see vibratsioon oli siis mõõdetav?

JL: Ja muidugi, signaal oli olemas, jah, aga jällegi, kas see häiris või oli see müra, mis häirib või häiris konkreetset inimest. Tõenäoliselt seda vibratsiooni teemat võiks käsitleda jah.

Vibratsiooni puhul on küll see, et kui see tuleb mööda infrastruktuuri või maja seinu ja põrandat, siis ta võib küll paremini organismi minna, selle nähtuse nimi on akustiline takistus. Selline vibratsioon läheb paremini organismi, tekitab seal omakorda võnkumisi.

MS: Aga kui inimesed siiski tajuvad, võib-olla ka nn platseeboefekti tõttu, kui nad näevad, et tuulikud on üles pandud, neil tekib ärevus ja ebamugavustunne.

Kas võiks olla mõistlik selline vastutulek, et siiski kõigis aspektides sedasama müra mõõtmist, mida te ka ju kinnitasite, et on võimalik ka Eestis väga edukalt läbi viia, tegema hakata? Et inimestel oleks kogu andmestik, teadmine selle kohta, kui kaugel kui tugev müra on, et nende eest oleks riigi pool ses asjas paremini hoolt kantud?

Et tõepoolest arendaja ei saaks meelevaldselt nõuda, et inimene peab alluma käsule, kuna nähtavat teaduslikku arusaama müra mõjust hetkel veel ei ole. Nagu te isegi nägite, ka teie arusaam on aja jooksul muutunud: teadus muutubki pidevalt.

JL: No ma olen neid uurimusi näinud ka, kus tõesti inimesed kaebavad tuulikute läheduses kõrvade vilistamise peale. Pea käib ringi, unehäired. Me ei saa üheselt öelda, kas see tuleb siis vibratsioonist, mürast, isegi kui me ei kuule seda. Ma ei taha küll ühtegi suunda kallutada kellegi arvamust, aga uurimus näitab seda, et inimesed kaebavad rohkema tervisehädade peale, kui nad tuulikut näevad...

MS: Nii ongi. Inimesi häirivad tuulikud, rohkem häirivad sellised tuulikud, mis neile raha sisse ei too, ja see ongi inimese olemus. Aga me teame ka seda, et näiteks platseeboefekt ravib reaalselt inimeste keerulisi põletikuseisundeid, sellepärast et meil on keha ja muu seisundi vahel üks oluline organ, see on aju. Kui arendajad ja riik ei tegele inimese ajuga, siis me võimegi näha lõpmatult kõikvõimalikke segadusi.

JL: Tulles tagasi eelmise küsimuse alguse juurde, et kas me peaks mõõtma, siis ma olen 100 protsenti nõus. Mõõtmine peaks hõlmama ka infraheli koos spektriga. Kompleksne mõõtmine hõlmab ka kuuldavas diapasoonis mõõtmist. Selle jaoks on olemas meetodid ja standardid. Kuigi infraheli standard otseselt ei ütle, kuidas see täpselt peaks tekkima ja millised nõuded on aparatuurile, see on suhteliselt värske teema ka rahvusvaheliselt.

JL: Aga absoluutselt mõõtma peaks ja vibratsiooni ka. Kui on inimestel kaebused ja voodi kõigub, siis tuleks selgeks saada, et see kõik tuleb tingimata sellest tuulikust.

ÜH: Nii et teie poolt on sõnum kliimaministeeriumile ja terviseametile, et leidke see raha, teie olete valmis seda uurimist eest võtma?

JL: Jaa, saame ju teha selgelt korellatsiooni: kus vibratsioon on kõrgem ja inimeste kaebusi rohkem. Siis me saame korrigeerida selle põhjuse, mitte et see oleks muud põhjused. Nii et miks mitte? Jah, absoluutselt – oleme valmis need mõõtmised ette võtma.

ÜH: Eesti on väike, kõik on kõigega seotud. Teie töötate Tallinna tehnikaülikoolis, millel võib tekkida tuuleenergeetika teemal huvide konflikt. Nimelt on muuhulgas ka tuuleenergeetikat arendav Eesti Energiaolnud ülikooli kuldsponsor, kes on toetanud ülikooli aastas enam kui 100 000 euroga (2022) ja suurtoetaja, kes toetanud 30 kuni 100 tuhande euroga (2023). Kuni 30 000 euroga on toetanud viimastel aastatel ka Sunly 2023, Utilitas 2022 ja 2023 ja VKG 2022 ja 2023. Kas teie tööandja huvide konflikt mõjutab teid kui professorit mingil viisil või olete täiesti sõltumatu?

JL: See, et nemad on sponsorid, on mulle täiesti värske uudis. Loomulikult võin ainult kinnitada, et mingit mõjutust ei ole olnud ega tõenäoliselt ei tule ka. Mul puudub selline praktika üldse kogu oma tegevuse ajal, et keegi oleks kuidagi mõjutanud.

MS: Kui teema kokku võtta, siis murelikke inimesi on väga palju. Aina rohkem on ka neid, kes arvavad, et neid tuulikute lähedus mõjutab või tõepoolest mõjutabki, kui nad on elanud kuskil tuulikute lähedal. Kas selle heli ja mürakeskkonna analüüsimine (mõõtmine) on ainuke tee, et riigi poolt ja arendajate poolt peaks tulema võimalikult lahkel moel informatsiooni jagamine selle kohta, milline reaalselt on või saab olema mürapilt tuulikute ümber?

JL: Ma arvan, mida me vajaksime alguses ülevaadet, mis on maailmas tehtud. Ülevaadet artiklitest, mõõtmistulemustest mujal. Oleks siis selline kahe-kolme leheküljeline kokkuvõte, mida inimesed saaks lihtsas keeles lugeda.

MS: Füüsika on ju ikkagi eksperimentaalne teadus. Nagu te ise ütlesite, et teil on täna kahtlus, et kas kehas toimuvad resonantsid on ikka päriselt olemas. Füüsika on reaalteadus. Selle aluseks on mõõtmised. Meie enda mõõtmised usaldusväärselt allikalt võiksid olla ju see informatsiooni voog, millega inimesi harida ja kas siis rahustada või näidata, kus probleemid on?

JL: Jah, eelkõige olen praktik ja nii-öelda hasartne eksperimentaator. Nii et kui on sobiv tellimus ja soov ühiskonna poolt, siis mida iganes eksperiment, mis ei lähe vastuollu teaduseetikaga, teeme ära.

MS: No siis igal juhul, tellimus on üleval, arvestades kõiki neid proteste, mida omavalitsustes tehakse. Nii et ma saan aru, et kui ka küsimusi on jätkuvalt veel omavalitsustel või riigi poolt, siis vastused olid siin.