LAHKUMISINTERVJUU ⟩ Andres Parmas erakondade rahastamise süsteemist: see on väga kiire tee oligarhiani

• Uus peaprokurör alustab alles aprilli alguses, seniks juhib prokuratuuri Taavi Pern.
• Parmas jagas kriitikat ka EKRE-le ja valitsuserakondadele.
• Nõusolekuseadus ei lahenda tegelikke probleeme, erakondade rahastamine tuleks üle vaadata.

Oma viimasel tööpäeval külastas Postimehe otsestuudiot senine peaprokurör Andres Parmas, kellega tuli juttu nii tema ajal kohtus käinud korruptsioonijuhtumitest, prokuratuuri vastasest kriitikast kui ka seadusloomest. Parmas ei olnud ka kitsi jagama kriitikat poliitikutele. Saatejuht oli Tarvo Madsen. 

Olete teatanud et lähete ringkonnakohtu kriminaalkohtu kohtunikuks. Alustate esmaspäeval?

Alustan juba esmaspäeval.

Vaim valmis?

Vaim on valmis, kabinet ootab.

Teie ametiajast on paljudel meeles see, kuidas te kandideerisite Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunikuks ja Tallinna ringkonnakohtu esimeheks. Mis ambitsioon teil tulevikus on?

Esialgu on ambitsioon oma n-ö uuele-vanale töökohale (töötas ka enne peaprokuröri ametit ringkonnakohtus - T. M.) tagasi minna, uuesti sisse elada ja kohtuniku tööd tegema hakata. Aga ega ma tulevikuks ei välista, et rahvusvaheline kriminaalõigus on minu huviala olnud ammu ning olin ka varem ja olen ka praegu sellega seotud – nii et ma ei välista, et ma tulevikus rahvusvahelise kriminaalõigusega seonduvaid väljakutseid vaataks.

Aga kui vaadata nüüd juriidikamaailmast kõrvale, poliitikasse? Seda on peaprokuröri puhul varem juhtunud.

On juhtunud. Kunagi ei tasu öelda ei, see võib valusalt kätte maksta ja pärast tuleb aru anda, et kuidas nii. Aga ma ei tunne, et minus oleks poliitiku kutsumust. Mingisuguseid muid asju elus teha? Eks näis, mis elu toob.

Vaatame natukene tagasi nendele kahele kandideerimisele teie ametiajal. Millest see kõik tuli? Väsisite ära või ambitsioon pani kandideerima?

Kui me räägime Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust, siis see on minu spetsiifiline huviala ja ja eriala kriminaalõiguse sees. Eesti Vabariik soovis välja panna enda kandidaadi sinna. Ma ei olnud seal iseenda nimel, vaid ma olin vabariigi valitsuse esitatud kandidaat. Siis ma jah kasutasin enda spetsiifilise huvialaga seonduva võimaluse toona ära. Kandideerimise võimalused on seotud kindlate ajavahemikega ja see ajavahemik ja Eesti riigi huvi osaleda selles protsessis oli just siis, kui ta oli.

Mis puudutab ringkonnakohtu esimeheks kandideerimist, siis ma olen ka selle kohta hiljem ju selgitanud, et see ei olnud minu enda mingisugune esimene eelistus. Kuna niikuinii oli ette näha, et ma olen kohtusse tagasi liikumas ja prokuratuuri püüti survestada ning mind püüti lahkuma survestada, siis see oli pakkumine, mille toonane justiitsminister mulle tegi. Võtsin selle pakkumise vastu eeskätt selleks, et säästa prokuratuuri. Kahjuks see ei õnnestunud – ma mõtlen prokuratuuri säästmine kogu sellest sopa loopimisest, mis aasta tagasi toimus.

Kogu see asi tegelikult ju käib veel edasi? (Viide sellele, et Kalle Laaneti üle õigusemõistmine alles käib - T. M.)

Ma loodan, et mitte.

Mis te ise arvate, mis on teie ametiaja suurimad võidud ja suurimad möödapanekud olnud?

Arvan, et üks kõige olulisemaid asju, mida me oleme teinud prokuratuuris, ongi see, et me oleme üsna vääramatult liikunud jooksvale andmepõhisele juhtimisele, et me oskaksime jooksvalt oma tulemusi hinnata, neid mõõta ja seeläbi siis suudaksime oma tegevusi suunata. Sellega seondub nii menetluste prioriseerimine, oma töö prioriseerimine ja ka uue siis ringkonnaprokuratuuri loomine – majandus- ja korruptsiooniasjade omaette raami tõstmine.

Kuidas see uus osakond nüüd hakkama on saanud ja kuidas see tööle on läinud? Aasta aega on ta nüüd ju töötanud.

Varsti saab aasta täis. Töö tulemuste kohta kahjuks seal nii kiiresti järeldusi teha veel ei saa, sest et need on pika vinnaga asjad. See ongi olnud üks olulisi põhjuseid, miks majandus- ja korruptsioonikuritegude asjad teistest erinevad – menetlustsükkel on pikem. Töö on teistsugune kui paljude kogukonna-kuritegudega seoses ja see alles hakkab tulemuste poolest vilju kandma. Aga arvan, et organisatsioonilises mõttes ja töökorralduslikult on see muudatus ennast juba õigustanud – inimesed on kokku sulandunud, on moodustunud meeskonnad ja prognoos, millele tuginevalt selle muudatuse tegime, on selles suhtes kindlasti täitunud.

Inimlikult on teil täna (reedel – T. M.) hea meel prokuratuurist lahkuda või on kahju?

Kindlasti on sentimentaalseid tundeid, ma olen seda tööd teinud kirega. Need inimesed, kes prokuratuuris töötavad, on mulle olulised. Olen päris kindel, et ka mina olen mitmetele saanud tähtsaks töökaaslaseks ja iga lahkumine on selles mõttes raske. Aga ma lähen kerge südamega selles mõttes, et oli ju teada, et tegemist on tähtajalise ametikohaga ja ametiaeg lõpeb. Ja teiseks ka see, kuhu ma liigun tagasi – kohtutöö on mind alati köitnud, see on minu jaoks olnud vägagi hinge kosutav tegevus.

Lähme sisulisemate asjade juurde ka. Üks viimaseid suuremaid teemasid seoses prokuratuuriga on sideandmete kasutamise teema. Pärast seda kui Tartu maakohus keelas Parvel Pruunsilla ja Priit Humala kriminaalasjas sideandmete kasutamise, siis prokuratuur otsustas, et lõpetab nende kasutamise. Saan aru, et varasemast on ka Euroopa Kohtust ja riigikohtust seisukohad. Mis prokuratuuris praegu seis on, mis kujul saab neid menetlustes kasutada?

Ka kohtutel on erinevaid seisukohti. Hiljuti Tallinna ringkonnakohus asus Tartu ringkonnakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale sideandmete kasutamise võimalikkuse suhtes. Sideandmete teema on meil olnud õhus pikalt. Ei ole see leidnud adekvaatset lahendust Eestis, ei ole leidnud see adekvaatset lahendust ka Euroopa Liidu tasandil, kust see probleem tegelikult meile on imporditud.

Eestis eraldiseisvalt – enne Euroopa Liidu kohtu tehtud lahendeid, mis seadsid Eesti teatud mõttes sundseisu – on sideandmete säilitamise, kogumise ja kasutamise põhiseaduspärasust hinnatud ja leitud, et on igati põhiseaduspärane neid andmeid lausaliselt koguda, säilitada ja kriminaalmenetluses kasutada. Peab ütlema, et maailmas, kus omavaheline suhtlus ja inimeste tegevus on väga suuresti digitaalne, on tegelikult mõeldamatu, et me digitaalses maailmas kogunenud jälgi lihtsalt hävitame ja seome sellega enda jaoks kotisuu kinni. Meil ei olegi võimalik tihtilugu tuvastada või välja selgitada seda, mis digitaalses maailmas juhtunud või tehtud on, millel võivad olla päriselus vägagi tõsised tagajärjed.

Kui palju te olete suhelnud sel teemal oma Euroopa kolleegidega? Kuidas nemad asju teevad?

Väga palju oleme suhelnud, tehakse erinevalt. Tegelikult probleem on igal pool üleval. See ei ole leidnud Euroopa Liidu tasandil mitte mingisugust mõistlikku lahendust. Euroopa Liidu Kohus seadis täiendavad piirid, millistel juhtudel või millisel viisil tohiks… Me räägime siin muuseas mitte side sisuandmetest vaid metaandmetest, ehk siis tegelikult tehnilisest infost selle kohta, kas mingisugused sideseansid on toimunud.

Et kes kellele helistas.

Kes kellele helistas, kuskohas viibis, abonent sideseansi toimumise hetkel jne. Tingimused, mis Euroopa Liidu Kohus seadis, ei ole lihtsalt praktiliselt täidetavad. Ei ole nad seda ei Eestis ega ka kuskil mujal. Sellisel juhul me tegeleme asendustegevusega – parem ärme raiska oma aega ja energiat sellisele lollusele.

Lähme mõnede konkreetsete juhtumite juurde, mis teie ametiajal on olnud kohtus või avalikkuse ees. Päris mitu suurt korruptsioonijuhtumit, mis on suhteliselt vastuolulised olnud – Mailis Repsi kaasus, Pruunsilla-Humala juhtum, Porto Franco, Tallinna Sadam. Igaüks neist on selline juhtum, mille kohta on tulnud palju kriitikat, aga võiks kokku võtta nii, et prokuratuur on läinud kohtusse justkui katsetama. Mis te sellest kriitikast arvate?

Arvan, et see kriitika ei ole päris aus. Need kaasused, mis te üles lugesite, osa neist on kohtus alles, tegelikult suurem osa neist ongi alles ju kohtus pooleli. Oleme saanud seal erinevaid lahendeid – on nii õigeksmõistvaid kui süüdimõistvaid lahendeid. Üldjuhtudel korruptsiooniasjade saldo on siiski meie jaoks päris tugevalt positiivne, kui me vaatame neid tervikuna.

Mailis Repsi suhtes on praeguse seisuga olemas süüdimõistev kohtuotsus. Ka tema Porto Franco esimeses kriminaalmenetluses on meil olemas ringkonnakohtust süüdimõistev kohtuotsus ja Tallinna Sadamas õigeksmõistev otsus on edasi kaevatud. Humala ja Pruunsilla asjas me alles ootame, missuguse seisukoha kohus süüdistuse osas kujundab.

Ma ei kindlasti ei nõustu sellega, et prokuratuur on läinud üheski korruptsiooniasjas lihtsalt nii-öelda kalastama või õnne katsuma. Meie etteheidetel on konkreetsed alused ja meil on seadusest tulenev kohustus tuvastatud rikkumistele reageerida ja tegutseda.

Kriitika on olnud ka avaliku suhtluse pihta. Kui vaatame praegu näidet, kuidas Mailis Repsi kaitsjad nõuavad riigiprokuratuurilt vabandust selle eest, et prokurör käis «Ringvaates» süüdistusest rääkimas. Kas seal on mingi õppetund, et prokuratuur peaks selliseid asju kommenteerides olema kuidagi veelgi tagasihoidlikum, kui ta praegu on?

Case by case (juhtumi haaval – T. M.) võib selle üle alati arutleda. Üldreeglina see on olnud üks minu põhimõtteid, et prokuratuur räägib siis kohtueelse menetluse faasis asjadest nii vähe, kui see on võimalik. Me räägime siis, kui see on hädavajalik. Kui näiteks kahtlustatav ise on tulnud mingisuguste versioonidega välja, siis me peame ju kinnitama, et kas menetlus käib, kas see käib selle isiku suhtes, kellest jutt käib või mitte, mida me üldse uurime – et lükata ümber valeversioone või püüdu inforuumi mingisuguses suunas kujundama hakata. Prokuratuuril ei ole huvi kohtueelses menetluses avalikkuse kaudu mingisugust positsiooni endale looma hakata. Meie huvi on see, et me saaksime kohtueelses menetluses välja selgitada, kas on põhjust esitada kahtlustatavale ka süüdistus või on hoopiski alus menetlus lõpetada. Kui tegu on toime pandud ning on põhjust etteheiteid teha, et kas siis on põhjust selle süüdistusega minna ka kohtusse või võib-olla on meil võimalik oportuniteedi korras väiksema valuga kõigi jaoks see asi ära lahendada.

Repsi juhtumi puhul on räägitud mõistlikkuse aspektist, et rahaline kahju iseenesest ei olnud väga suur, samas tehti lõpuks sadu ja sadu istungeid. Kuskohas siis on see mõistlikkuse piir?

See sõltub alati konkreetsest juhtumist. Kõigepealt ütleksin, et korruptsiooni suhtes prokuratuuris valitseb kindlasti nulltolerants ja ma arvan, et on väga oluline sellist nulltolerantsi Eesti ühiskonnas nii hoida kui ka demonstreerida, sest usaldus riigi institutsioonide tegutsemise vastu saab rajaneda ainult sellel, kui inimesed näevad, et tegutsetakse ausalt ja avalikes huvides, mitte mingisugustel varjatud eesmärkidel või oma taskusse.

Selles teie välja toodud kriminaalasjas, kuidas võtta – mitmed erinevad episoodid läbi aja, kus avalikke vahendeid on isiklikes huvides kasutatud. Mitmed tuhanded eurod tuvastatud kahju. Aga kui me räägime näiteks tsiviilhagist, mille on esitanud haridus- ja teadusministeerium, siis see on sadades tuhandetes. Nii et kuidas saab siin öelda, et tegemist on väikse või väheolulise asjaga. Eriti veel selles kontekstis, kui meile teisalt heidetakse ette, et aga miks te ei tegele näiteks süstemaatiliste poevargustega, kus sageli ühe toimepanija erinevate paljude teoepisoodide kombineeritud kahju on kokku ainult mõned kümned või mõned sajad eurod.

Poevargaga on see vahe, et poevarga üle ei peeta üle 200 istungi.

Ei ole peetud ka selles asjas üle 200 istungi, neid istungeid on ikkagi olnud suurusjärgu võrra vähem. See ei ole jällegi olnud prokuratuuri valik, et neid istungeid on nii palju. Inimesel on kaitseõigus, mis tuleb talle tagada. Kui ta peab oluliseks tuua välja kaitsepositsiooni kinnitavaid tõendeid, siis peab see võimalus tal mõistuse piires muidugi olema. See on kohtuniku valik olnud, et missuguseid tõendeid ta on leidnud, et on õige vastu võtta ja on vajalik kohtus avalikul istungil uurida.

On paar sellist juhtumit, kus asi on prokuratuuri jaoks ebaõnnestunud. Ma saan aru, et need juhtumid algatati juba varem, aga siiski. Kajar Lemberi juhtum, kus peeti üheksa aastat istungeid ja ta mõisteti õigeks, Tallinna Sadam, kus alustati sisuliselt algusest peale, ja Swedbank, kus prokuratuur lõpetas rahapesu uurimise. Miks sellised suuremad asjad lähevad vett vedama?

Väga erinevatel põhjustel. Teie praegu mainitud asjad on ka kõik oma olemuselt väga erinevad. Mis puudutab Tallinna Sadama kohtuasja, milles kohtumenetlus alles kestab või Kajar Lemberi oma, siis jah, kui mina asusin oma praegusesse ametisse, olid need kohtumenetlused juba alanud. Kohtumenetluses on prokuratuur menetlusosaline ja Eesti prokuratuur kindlasti ei ole olnud menetlusosaline, kelle tõttu menetlused on veninud. Kumbki nendest konkreetsetest menetlustest prokuröri tegevuse tõttu veninud ei ole. On venimise põhjuseks olnud erinevad kaitsetaktikad, on venimise põhjuseks olnud kohtunike vahetumine, rahvakohtunike vahetumine, Covid ja kahetsusväärselt tõesti need kohtumenetlused on veninud väga pikaks. Aga tuleb rõhutada, et need on tõesti väga üksikud asjad.

Kui me vaatame tervikuna Eesti kriminaalmenetlust ja kohtumenetlust, siis need asjad ei esinda meie kohtumenetluse tegelikku kestust. Ma ei ütle, et see ei ole probleem ​– on küll. Kohtumenetluse keskmine aeg on pikenenud viimastel aastatel ja ma tõesti väga loodan, et kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste pakett, mis nüüd praegu lõpuks ometi on jõudnud sellesse faasi, et selle võiks riigikogus seadusena siis vastu võtta, annab leevendust ja sellistes mahukates suurtes kriminaalasjades me edaspidi näeme venimist vähem.

Tallinna Sadama juhtumis ju tegelikult juhtus see, et rahvakohtunik ei saanud enam ühel hetkel osaleda ja siis pidi algusest peale alustama. Kas rahvakohtunikud peaksid igas sellises menetluses üldse olema osalised?

Mis seal salata, tuleb nõustuda, et rahvakohtunike instituut ei ole suutnud enda eesmärki täita. Inimesed ei tunneta selle kaudu enda tegelikku osalemist või otsustusõigust kriminaalasjade üle, mis võiks olla selle instituudi üks kõige olulisemaid eesmärke, et kohtuvõim ei oleks nii lahutatud rahva häälest. Selle üheks väljenduseks on osa õigustraditsioonides vandekohtu instituut, teistes ongi sellised nii-öelda tavainimeste hulgast kaasistujad. Vahest on mõnedes õigussüsteemides ka selliseid spetsiifiliste erialateadmistega kaasistujad ​– kasutatakse näiteks sõjaväelaste üle toimuvates kohtuasjades on kohtu koosseisus ka sõjaväelise ettevalmistusega inimesi, kes teavad seda situatsiooni ja oskavad asja paremini hinnata.

Eestis see kõik ei ole ennast tänasel kujul õigustanud. Mis see hea lahendus oleks? Näiteks kas me võiksime Eestisse sisse seada vandekohtu? See muudatus on väga palju suurem kui lihtsalt see, et ah teeme vandekohtu. See on põhimõtteline õiguskultuuriline muudatus. Rahvakohtunikud ära kaotada lihtsalt on lihtne ja ma arvan, et see mingit käegakatsutavat, kohe arusaadavalt ja nähtavalt negatiivset mõju ka kaasa ei too. Aga kui meil on Eestis aastaid ja aastaid räägitud sellest, et inimesed ei mõista õigusemõistmist ja nad ei saa aru miks kohtunikud teevad nii või naa, siis seda võõrandumist see kahtlemata natukene suurendab. Meil oleks tarvis tõsiselt järele mõelda ja otsida võimalust, kuidas tagada rahva hääl õigusemõistmise juures senisest paremini.

Järgmine peaprokurör Astrid Asi on öelnud välja umbes midagi sellist, et palju parem oleks, kui olekski rahvakohtunike asemel päris kohtunikud või n-ö juristiharidusega inimesed.

Ehk siis see tähendabki seda, et keerulistes-mahukates kriminaalasjades, kus otsustusega kaasnev vastutus on suurem, ei langeks see kõik ainult ühe inimese õlgadele.

Selles kontekstis jah, meil on ka täna seaduses kriminaalasjades – ütleme näiteks kui me räägime organiseeritud kuritegevusest – võimalus, et kohtukoosseisus istub esimeses astmes kolm kohtunikku. See võib laiendada aga võõrandumist inimestest või seda, et kohus jääb ühiskonnast liiga eraldi – seda see ju ei kõrvalda. See võib kaasa aidata natukene vastutusekoorma hajutamisele ja võib-olla see aitab kaasa sellele, et maakohtu otsuste puhul keerukates ja väga kaalukates asjades meil võiks olla senisest enam usku nende töö tulemusse.

Konkreetse juhtumi näitel, aga küsin seadusandluse kohta. Porto Franco juhtumi näitel on justkui süsteemi sisse kirjutatud see, et erakonnad käivad ärimeeste juures küsimas maailmavaatelist annetust. Süüdistus peitub selles, et ärimehed said justkui vastuteene. Kui palju see juhtum illustreerib seda, et Eestis tuleks erakondade rahastamise süsteemis midagi üle vaadata või ümber teha?

Kui me räägime nüüd Porto Franco ümber hargnenud sündmustest ja kriminaalmenetlustest, siis see on ainult üks aspekt asja juures. Tegelikult on siin peidus ikkagi enamat. Me räägime siin ka mitte ainult poliitiliste organisatsioonide raha vajadusest selleks, et konkurentsis püsida – räägime siin ikkagi ka täiesti selgest konkreetsest inimlikust ahnusest ja isiklikust omakasust. See asi on laiem.

Kui nüüd rääkida erakondade rahastamisest, siis selline süsteem, nagu Eestis erakondade rahastamiseks loodud on, ja selline järelevalvemehhanism, mis meil on, võimaldab kuritarvitusi. Elu on näidanud, et see tuima järjekindlusega toodab ka kriminaalasju. Poliitikud ei ole võtnud piisavalt tõsiselt seda probleemi, et seda olukorda ära lahendada. Lahenduseks ei ole ju see, mida omal ajal kilekotiskandaali ajal tehti, et lihtsalt õiguskaitseasutustel tehti keerulisemaks niisuguste kuritegude uurimine või et osaliselt neid tegusid dekriminaliseeriti. See on tegelikult probleemi olemusest tuimalt mööda vaatamine ja avalike huvide erahuvidega ära segamise soodustamine.

Eestis sellele küsimusele tuleb alles lahendus leida ja ma arvan, et küsimus ei ole mitte selles, et kas maailmavaateliselt tohib keegi mingit poliitilist suunda toetada – loomulikult peab ta seda saama teha. Vabas ühiskonnas peab selleks võimalus olema, et nii enda seisukohta kui meelsust väljendada sõnas kui ka teos, aga vajalik on, et see toimuks ausalt, avalikult, avatult, mitte niiviisi, et see toimub kuskil salaja seljataga ja võimaldab klikihuve või isiklikku omakasu taga ajada vastutasuna.

Minu küsimuse mõte oli, et praegune süsteem justkui…

Soosib seda kahjuks.

Jah. Et kui näiteks iduettevõtja x, kes toodab roboteid, annab maailmavaatelist toetust erakonnale ja ütleb, et ta ootab, et erakond toetaks tehnikaarengut nende poliitikas, siis see tekitab ju tegelikult prokuratuurile küsimuse, kas see on korruptsioon või mitte.

Kui järgitakse neid reegleid, mis meil on toetuse andmiseks Eestis seatud, kui neid toetusi antakse avalikult ja keegi annab seda tõesti oma nimel poliitilisele organisatsioonile, siis see on okei. Aga see ei toimu meil alati nii ja eriti väikses ühiskonnas, kus väga mõjuvõimsaid ja rahakaid inimesi on vähe – eriti veel neid, kellel on Eestis ka tõsised poliitilised ambitsioonid või ambitsioon oma ärihuve poliitikute abil teostada – see on väga kiire tee oligarhiani. Ma ei usu, et keegi Eestis sooviks tegelikult sinna jõuda. Võib-olla ainult mõni nendest oligarhidest.

Me nimetasime siin terve hulga asju. Kui paljude selliste suurte asjade puhul prokuratuuris mõeldakse sellele kõigele, mis järgneb – avalikud rünnakud poliitikute ja avalikkuse poolt? Kas see inimlikult tuleb teinekord ka mängu?

Inimene on psüühikaga olend, eksole. Absoluutselt kindlasti ja igaühe puhul ta tuleb mängu, küsimus on see, et mida sa sellega siis peale hakkad. Prokurör nii oma ametikohast tulenevate volituste ja tema positsioonile tagatud sõltumatuse kaudu, oma professionaalsust arvestades peab sellega tegelema ja mina julgen väita, et ka tegeleb.

See tõesti Eestis on täna jõudnud selleni, et me ei räägi mitte prokuratuurist organisatsioonina, vaid prokuröre rünnatakse isiklikult selle eest, et nad teevad oma tööd. Me oleme sellega siiamaani hakkama saanud, aga see ei ole normaalne ja see on ühiskonna vaates äärmiselt ohtlik tendents, millele tuleb selgelt ja jõuliselt vastu astuda ja mitte ainult meie organisatsioonis.

Mina ootan siin seda, et poliitikud võtaksid selgemalt ja konkreetselt sõna. Ma ei saa seda ütlemata jätta – ma imestan, kuidas on võimalik, et mitte ükski Eesti poliitiline jõud ei ole kõlavalt ja selgelt öelnud midagi selle kohta, mismoodi suhtub üks rahvuskonservatiivne erakond Eesti õiguskaitseasutustesse või ka Eesti kohtusse, mis on teinud nende jaoks ebameeldiva otsuse. Kuidas seatakse kahtluse alla terve õigusriigi toimimine ja ähvardatakse selle õigusriigi nimel töötavaid inimesi tagajärgedega. Ma ei ole kuulnud, et valitsuserakonnad oleks selles osas avalikult väljendanud, et niisugusel viisil püütakse kahtluse alla seada meie riigi põhiseaduslik kord ja põhiseaduslike institutsioonide tegevus ja sõltumatus.

Praegu töötatakse välja nõusolekuseadust. Keegi veel täpselt ei tea, milline ta tuleb, aga kui palju ta teie arusaama järgi võiks muuta menetluspraktikat?

Ideaalses maailmas ta ei tohiks seda muuta. Reaalsuses, olles ise ka kaua kohtus töötanud, ma kardan, et see võib teatud mudelites omada päris tugevaid negatiivseid tagajärgi. Siin on tõesti juristkonnas arvamusi erinevaid, et kuidas tuleks edasi minna. Ka prokuratuuris sees on sel teemal erinevaid seisukohti. Mina isiklikult arvan seda, et jah, meil on oma rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt tarvis karistusseadustiku vägistamise- või seksuaalkuritegude koosseis mingil määral ümber sõnastada, aga see on eeskätt rahvusvahelistest kohustustest tulenev vajadus. Sisuline vajadus muudatusteks seksuaalkuritegude asjus on Eestis hoopis mujal. Me ei ole aastakümneid suutnud jõuda näiteks arusaamisele selles, et mida peetakse üldse karistusõiguses tegelikult silmas niisuguse termini all nagu suguühe. Endiselt käib üks vana-vana riigikohtu lahend, mille kallal on päris paras hambaid teritada.

Meil endiselt ei ole Eestis asjad korras sellega, et me vähem solgutaks või ei ohvristaks seksuaalkuritegude ohvriks langenud inimesi. Asjad on väga palju paranenud, aga arenguruumi on ka siin. Küsimus ei ole mitte selles, kuidas koosseis on sõnastatud, vaid kui palju on inimestel tegelikult ka õiguskaitseasutustes julgust või selget arusaamist, et kuidas võimalikule toimepanijale süüdistust esitada. Mina ei ole näinud ühtegi juhtumit, kus see jääks seaduse normi taha. Küll on see jäänud oskuste, julguse või tõendite puuduse taha. Aga vot, tõendite puudus on see, mis ei kao ühegi seaduse sõnastuse kaudu ära. Küll aga on väga suur oht, et valides näiteks jah-mudeli, me satume olukorda, kus kohtus süüdistatav isik peab hakkama ise tõendama, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Ja see ei ole õigusriigi põhimõtetega ühildatav.

Uueks peaprokuröriks saab Astrid Asi. Millal ta nüüd ametisse asub ja milliseid nõuandeid te talle kaasa annate?

Astrid Asi asub ametisse alles aprilli alguses. Vahepealsel ajal on mulle teadaolevalt justiitsministeerium määranud asendajaks või peaprokuröri asendajana kohuseid täitma Taavi Perni, tänase juhtiva riigiprokuröri, kellele ma soovin palju jõudu ja edu, et ta suudaks kaks kuud juhi vahetust edukalt läbi viia. Astridile soovin ma kindlasti kannatlikkust, visadust, kõvasid närve. Soovin ka talle natukene õnne ja ütleme niiviisi: rahulikku vett!