OTSE POSTIMEHEST ⟩ Läänemets Reformierakonnast: kümme aastat tagasi oli see Jürgen Ligi jaoks hirmuunenägu

Postimehe otsestuudiosse tuleb külla siseminister Lauri Läänemets (SDE), kellega räägime meretaristu kaitsest, valitsuse uuest energiaplaanist ning sellest, kas ja kuidas Eesti peaks jõudma välja hõigatud viieprotsendilise kaitserahastuseni. Saade on eetris kolmapäeval kell 16. 

Enne, kui suuremate teemade juurde läheme, räägime sellest, mis Kohtla-Järvel toimus. Sotside linnapea Henri Kaselo koostöö Hiina saatkonnaga on toonud päris palju pahameelt, kaasaarvatud ka teie enda käest. Miks te Kaselot lihtsalt välja ei viska?

Tõesti, ma olen öelnud, et mulle on arusaamatu, miks seda teha oli vaja. Teiseks oli seal palju erinevate omavalitsuste juhte ja tegelasi. Välja visata erakonnast pole mõtet, ega hiinlastega suhtlemine pole Eestil lõppenud - meie äridelegatsioonid sõidavad Hiina, Hiina äridelegatsioonid käivad Eestis, riigid omavahel suhtlevad, ministrid käivad Hiinas ja vastupidi, sportlased sõidavad edasi-tagasi, Ameerika ja Euroopa suhtlevad Hiinaga.

Ega Hiina otsene julgeolekuoht Eestile ei ole, sest nad ei taha Eestit maa pealt ära pühkida, nagu Venemaa. Lihtsalt peame teadma, et milline on Hiina mõjutustegevus ja sellele ei ole mõtet kaasa aidata. Hiina pehme mõjutustegevus on, et nad teevad kultuuriüritusi, seovad inimesi ja pehmendavad oma kuvandit. Teame, et Hiinal on ka teine pool ja ta on väikeste rahvaste suhtes olnud suhteliselt agressiivne.

Viimasel ajal on päris mitu juhtumit olnud, mis on Hiinaga olnud seotud. Teie kui siseminister, kas siis Eesti poliitikutele peaks tegema mingisuguseid koolitusi või talguid kus õpetatakse, miks Hiina on ohtlik?

Hiina otseselt ohtlik ju ei ole, muidu me ei suhtleks nendega nii. Aga kui tõesti vaadata, et riigikogu toetusrühm käis ka vapralt Hiinas nende raha eest ja lasi kultuuriprogrammi teha. Mõni vend tuli tagasi ja ma vaatasin, et oli väga positiivselt meelestatud ning hakkaski neid jutupunkte rääkima.

Arvan, et võibolla on välisministeeriumi eestvedamisel vaja teha mingisugune Hiina poliitika seletamine. Ongi raske aru saada, sest ühte pidi ei ole me Hiinaga suhteid katkestanud mitte ühelgi tasandil ja teistpidi toimub mõõduvõtt ja mõjutustegevus. Tavalisel inimesel võibki olla keeruline aru saada, et kustkohast piir läheb.

Meil on siin viimase aasta jooksul olnud Läänemerel mitmeid võimalikke taristuründeid, kus üks võimalik osaline on samuti Hiina. Viimati möödunud nädalavahetusel, kui purustati Läti ja Rootsi vaheline merekaabel. Kas ainus mida Läänemere-äärsed riigid teha saavad ongi nö tegeleda pidevalt tagajärgedega?

Ikka ennetamisega ka. Kõigi juhtumite puhul uurimised käivad ja uurimised ei ole öelnud otseselt, et keegi süüdi oleks või et keegi süüdi ei ole, või et kas oli kogemata või oli mõni riik selle taga. Fakt on see, et kaablid on katki läinud ja fakt on see, et sellel on riikide toimimisele mõju. See tähendab seda, et ka tegutsetakse.

Nagu näha, valvatakse ja vaadeldakse Läänemerd. Ka seal piirkonnas oli NATO aluseid, aga meri on väga suur. Elektrikaabli katkemisest saad hetkega teada, sidekaabli puhul jõuab informatsioon riikideni natukene aeglasemalt. Lõppkokkuvõttes lahendus peaks olema see, et me kontrollime, kes Läänemerele tuleb ja alused, mis kuuluvad varilaevastiku alla või riikidele, kus kindlustusi ei ole, laevad on vanad, meeskonnad on kehvad - nad ei peaks Läänemerele üldse pääsema. Ka selle mõttega, et nad on keskkonnale ohtlikud. Nii kui midagi juhtub - neil ei ole ju topeltpõhju - on see nafta mööda Läänemerd laiali.

Kolleeg Pevkur on siin ka Reutersile välja käinud idee, et võiks kehtestada Läänemerel sõitvaid laevu maksustada. Mis te sellest mõttest arvate?

Jah, igasuguseid ideid on pakutud. Peame aru saama, et põhiline uksevalvaja on Taani, sest Taani väinad on kõige kitsam koht Läänemerele pääsemiseks. Taani positsiooni tuleb ka mõista, see pole üldse lihtne. Taanile kuuluvad väga paljud suured kaubalaevad, mis sõidavad mööda maailmameresid, ehk Taani jaoks on see mure, et mida me teeme siin, siis nemad mõistavad, et see võib juhtuda nende laevadega igalpool maailmas.

Ei ole nii lihtne neid asju teostada ja see on Taani majanduse jaoks jälle väga suur ja oluline tükk. Meie vaatest on lihtne, aga Taani vaatest keerulisem. Pigem kui me suudame midagi ära hoida ja asjalikult kokku tõmmata, siis see oleks kõige õigem tee.

Need juhtumid on tärgatanud ka diskussiooni, et kas meil on võimekus näiteks kaubalaev või tanker kinni pidada. Kas meil on selline võimekus?

Jah, meil on see võimekus.

Kuidas seda tehakse?

Seda on võimalik teha laeva pealt, mingisuguse väiksema aluse pealt. See oleneb nüüd sellest, millised ilmastikutingimused on. Seda on võimalik teha ka kopteri pealt nagu soomlased on teinud, rootslased on ilma kopterita seda teinud. Need võimekused on olemas ja K-Komando on harjutanud üht- ja teistmoodi ka laevade peale minekut.

Just hiljuti vaatasin ühte videoklippi, mis on välja pandud, kus on eri viisid, kuidas eriüksused reageerivad just merel sõitvatele alustele. Muljetavaldav, ütleme nii.

Eesti valitsus on nüüd võtnud sihtmärgiks, et Eesti peaks kulutama 5% SKP-st kaitsekulutusteks. Samal ajal on aga vähem selgust selles, et kustkohast see raha peaks tulema. Kustkohast see raha tulema hakkab?

Saan rääkida sotsiaaldemokraatide seisukohast, sest valitsus neid otsuseid pole ju veel teinud. Meie seisukoht on, et keskmise Eesti pere maksukoormat tõstma minna võimalik pole minna. Lõppkokkuvõttes mulle tundub, vaadates mida ka teised erakonnad ütlevad, et see saab olema see, et me Maastrichti kriteeriumeid hakkame teistmoodi tõlgendama.

Mina ei ootaks Euroopa Liidu otsuseid ära, sest meil ei ole julgeolekuga aega oodata veel mitu aastat. Peame ütlema, et kaitseinvesteeringud me arvame eelarvereeglitest välja ja see tähendab seda, et meil on võimalik neid rahulikumalt teha. Siseministrina pean ütlema, et me peame aru saama, et riigikaitsesse panustamine ei ole ainult kaitseväe tegevus vaid ka siseministeeriumi haldusala tegevused - politsei, kaitsepolitsei ja päästeamet.

Me küll viie protsendini peaks jõudma aga ma kahtlustan, et NATO seda viit protsenti ei näe, sest neil on kindel klassifikaator, aga me peame panustama ka sisejulgeolekusse. Kui keegi küsib, et mis te tulete jälle oma paberit siia laua peale lükkama, siis kõigis stsenaariumites on sõjalise rünnaku puhul esimene põhijõud siseturvalisuse vastutada. Ehk siis kui kaitsepolitsei, politsei ja päästeamet peaks ebaõnnestuma, siis kaitsevägi ei pruugi enam saavutada edu riigi kaitsmisel. Peame aru saama, et kõik on tervik ja siseministeeriumi poolt me need ettepanekud ka kindlasti teeme. Valitsuses ma natuke peaministriga sellest rääkinud olen ja arvan, et see on ka see koht, kus me peame avalikke varjendeid ehitama hakkama. See on see, kuhu raha on vaja panna.

Eesti on tegelikult ju kaitserahastuse osas NATO-s teisel kohal olnud, ehk me oleme niigi tublid. Kriitikud ütlevad seda kõike vaadates, et Eesti üritab Trumpile lihtsalt meeldida. Kas Eesti peaks Trumpile üritama pugeda või mitte?

Seda, et me peame oma liitlastega arvestama - alati peame. Ameerika on üks suur liitlane. Mina ei ole seda kunagi välja hääldanud, et sellepärast, et ainult Donald Trump tahab, peame oma riiki kaitsma. Minu arvates me peame oma riiki kaitsma sellepärast, et meil endal on seda vaja.

Kui see tähendab Maastrichti kriteeriumite muutmist, siis see tähendab seda, et investeeringud lähevad laenu peale ja tegelikult need põhimõtted, mis Eesti riigieelarve puhul varem kehtisid, neid enam ei ole. See tähendab seda, et me tegelikult suurendame laenukoormat ja seda tuleb tagasi maksta ühel hetkel. Ma saan aru, et praegu on raske ja keeruline aeg ning me ei hakka maksutõuse tegema selle jaoks, aga tulevikus tuleb see tagasi maksta.

See tähendab, et eelarvepõhimõtted, et tasaakaalu poole liikumine jne - neid enam ei ole. Jürgen Ligi jaoks kümme aastat tagasi oli see hirmuunenägu, et selline asi juhtub, aga nüüd Reformierakonna eestvedamisel me seda ellu viime, et ei ole võimalik muudmoodi viit protsenti saavutada.

Kärpimine?

Aga see on Eesti elu pausile panemine. Kärpimine on väga populaarne, aga mida me kärbime siis? Me võime ju riigisektorist kõik inimesed lahti lasta ja viimse kui ühe inimese igast asutusest, aga me ei saa ligilähedalegi sellele rahale, mida on vaja julgeolekusse panna. Oluline on suurusjärke vaadata.

Kärpimine lõpuks läheb teenustesse, me näeme seda. Näiteks võtame huviharidusest vähemaks, siis kui palju pere peab üksinda rohkem panema, kui ta läbi riigi- ja maksusüsteemi panustab huviharidusse. Kui veel lõpuks on maksutõusud ka, siis keskmine Eesti pere saab topelt. Sotsiaaldemokraatidel on seisukoht, et viie protsendini me ei ole nõus jõudma läbi kärpimise. Riiki me pausile panna ei saa. Eestil on kultuuri vaja, haridust vaja, tervishoidu ja kõike muud.

Rikkam osa ühiskonnast, ehk 10% kõige rikkamatest Eesti inimestest peavad hakkama rohkem panustama. Või üks protsent, kes on Eestis ülirikkaid, kes on muide Soome ülirikastest 1,5x rikkamad. Neil on võimalik panustada ja neil on võimalik Eesti peredele appi tulla.

Lisaks eelmainitule kõneles Läänemets Postimehe otsestuudios ka valitsuse välja kuulutatud energiaplaanist ning siseministeeriumi poolt algatatud kirikute seadusest. Täispikka intervjuud Lauri Läänemetsaga saab kuulata saatest.