OTSE POSTIMEHEST ⟩ Margus Tsahkna: Trump on alustanud päris tugeva retoorikaga

Vahetult pärast ametisse määramist allkirjastas USA president Trump hulgaliselt töökäske, millest suur hulk puudutasid sisepoliitilisi küsimusi, kuid millised saavad olema Trumpi mõjud Euroopale ja siin toimuvale täiemahulisele sõjale? Kas Gaza ja Iisraeli vaherahu jääb pidama ning olukord Lähis-Idas stabiliseerub? Neile ja paljudele teistele küsimustele andis Postimehe otsestuudios vastuseid välisminister Margus Tsahkna. 

Saatejuht oli Tarvo Madsen.

Esmaspäeval sai teiseks ametiajaks ametisse president Donald Trump. Vahetult pärast seda ta allkirjastas hulgaliselt korraldusi ja hilisematel päevadel on ta seda veel teinud. Mis pilguga te olete jälginud seda esimest Trumpi töönädalat?

Mul on endal kogemus olemas sellest, kui Trump esimest korda presidendiks sai, siis ma olin Eesti Vabariigi kaitseministri ametis. Tookord oli rohkem teadmatust, kuna Trump sai presidendiks kõigile üllatuslikult. Seekord kindlasti Trump ja tema administratsioon on rohkem ette valmistanud ennast, kui vaadata personaaliaid ja ka tegelikult poliitikate võtmes. Samas ikkagi on Trumpi alati saatnud ettemääramatus.

Tulin täna öösel Davosi majanduskonverentsilt, kus olid maailma liidrid koos. Põhiteema oligi, et mida nüüd Trump hakkab tegema. Üks asi on see, et mis retoorika on olnud valimiste ajal - see kogemus on ka meil olemas, et kui Trump midagi ütleb, siis tasub seda võtta väga tõsiselt. Siis tuleb vaadata, et mis on tegelikult protsessid, aga igal juhul ei tasu alahinnata teemasid, mida Trump on üles tõstnud, sest ta kindlasti tahab nende teemadega edasi minna. Näiteks ka see, et tuleb saavutada rahu Venemaa agressiooni suhtes Ukrainas. Kui näeme Trumpi välja öeldud säutse ja kommentaare, siis õnneks on Trumpi suhtumine väga selge - et Putin tuleb panna nõrgemasse positsiooni ja surve alla. See on see, mis kajas ka Davosis Ukraina õhtusöögil, kus oli koos väga kõrge esindatus. Võetakse pigem optimistlikult seda positsioonivõttu, mida Trump tegi.

Trumpi poliitika vähemalt tundub olevat America First, et Ameerika ja tema mured on alati esikohal ja välised küsimused on teisejärgulised. Kui palju USA päriselt võõrandub maailmapoliitikast ja kas see üldse juhtub?

Ameerika Ühendriikidel ei ole võimalik võõranduda rahvusvahelisest poliitikast ja julgeolekupoliitikast, sest ka Ameerika enda majanduslikud huvid on globaalsed. Ta on kaheldamatult ju üks kõige suurem majandus ja suurim jõud. Mida Trump on öelnud on see, et ta tõstab Ameerika huvid esiplaanid ja see on eelkõige tema sõnum tema enda valijatele.

Ühte asja peame silmas pidama, ükspuha, kas kellelegi meeldib Trump või mitte. Tal on läbi demokraatlike valimiste väga kõva mandaat, tema enda mandaat on väga tugev aga ka kongress ja senat. Tegelikult suhtumine on Ameerika inimestel väga tugeva mandaadiga, niiet seda me peame võtma tõsiselt. Aga ilmselgelt Ameerika Ühendriikide välispoliitika on seotud ka nende enda majanduslike huvidega.

Meie jaoks vast esmane on see, mis saab ja mis toimub Ukrainas. Alguses lubas Trump sõja lõpetada 24-tunniga, nüüd räägitakse 100-st päevast. Kui kiiresti ja kas Trumpi administratsioon suudab sõja lõpetada?

Need samad esmased sõnumid, mida Trump on andnud presidendina viimaste päevade jooksul on olnud väga selgelt selles suunas, mida me lootsime. Putin ei ole oma eesmärke ju muutnud, aga sõjatandril ta ei ole saanud ka mingeid strateegilisi läbimurdeid ei rindel, ega Kurski regioonis, kuigi ta natuke liigub pidevalt edasi. Selleks, et üldse mingisugused rahuläbirääkimised, millel oleks ka tulemus - et nad oleks õiglased, pikaaegsed ja oleks kestev rahu - siis peab panema Putini nõrka positsiooni. Trump on alustanud päris tugeva retoorikaga, mis puudutab Putini surumist eelkõige majandussanktsioonide alla.

Seesama näide, mida ta ütles eile välja ka Davosis oma kõnes on see, et läbi nafta hinna langetamise suruda Venemaa majandust põlvili. Venemaa majandus, ükspuha kui palju tahetakse seda narratiivi rääkida, ei ole suurepärases seisus ja Venemaa on väga raskes seisus. Eesti üks sanktsioonipoliitikaid on olnud nafta- ja gaasi hinna maailmaturul alandamine. Nüüd on Trump, kellest väga palju sõltub, võtnud selle oma esimeseks tugevaks sammuks.

Energiakandjate eksport moodustab ⅔ kogu Venemaa ekspordist kokku ja riigieelarve tuludest on see kolmandik. See on väga suur osa. Mis on juhtunud on see, et kahetsusväärselt nafta - ja gaasieksport on tõusnud 26 protsenti. See on tegelikult märkimisväärne osa sellest rahast, mida Vene sõjamasin saab. Euroopa ei ole suutnud naftaembargot teha ja hinnalage allapoole tuua. Kui tuua näide, et mida see nafta barrelihinna puhul tähendab, siis praegu on ta kuskil 75-77 dollarit barreli kohta. Kui 10 dollarit alandada naftabarreli hinda, siis see tähendab suurusjärgus 13 miljardit vähem tulu Venemaale. See on märkimisväärne tulu vähenemine.

Niiet kasvõi see samm, mille Davosis Trump välja käis lööb väga tõsiselt Venemaa majandust ja sõjamasinat. Esimene ülesanne ongi suruda Putin olukorda, kus ta tegelikult on sunnitud oma eesmärke muutma. Eesmärgiks ei olnud saada natuke territooriumit juurde vaid hävitada Ukraina. Tuletame meelde 2022. aastal tema nõudmisi, mis puudutasid kogu Euroopa julgeolekusüsteemi - ka Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat.

Teine pool on see, et Euroopa peab tegema rohkem. Euroopa peab rohkem Ukrainat toetama ja Euroopa peab võtma ka suurema rolli selles, mis puudutab rahu tagamist.

Kas asi pole mitte praegu selles, et Trump üritab lihtsalt Putinit läbirääkimiste laua taha meelitada? Asja teine pool on ju selles, et mida need läbirääkimised endaga võiks kaasa tuua, sest meie räägime ju sellest, et tegelikult Ukraina peaks seadma tingimused, millega rahu tuleb.

Absoluutselt. Ei saa olla rahuläbirääkimisi ja tingimuste kokkuleppimist ilma Ukrainata. Nii nagu mina tean, siis suhtlus Ukraina ja Ameerika Ühendriikide vahel on väga elav ja aktiivne ning on olnud ka peale valimisi ja Trumpi presidendiks saamise vahel. Samamoodi Eesti, Läti, Leedu ja teiste liitlastega, ka NATO peasekretär on Mar-A-Lagos olnud kohal. Tunnetust, argumente ja plaane on jagatud Trumpi enda ja tema meeskonnaga ning arvan, et sealt ongi tulnud taktikavalik, mida me praegu näeme.

Ainuke, kes saab sõja kiiresti ära lõpetada on Putin. Nüüd ongi küsimus, kuidas Putin suruda sellesse seisu, ehk nõrgemasse positsiooni. Eks see toimubki nende sammude kaupa. Mul on küll selline tunne, et see protsess on päris. Mida kindlasti keegi ei soovi on see, et tehakse mingisugune ajutine kokkulepe, mida Venemaa kohe murrab ja kindlasti ka president Trumpil ei ole vaja sellist rahu, mis koheselt murdub. Ehk see on kindlasti ka tema eesmärk. See protsess on alles alguses ja ma ennustan, et midagi kiiresti siin ei tule.

Räägitakse sanktsioonipoliitikast, aga kui vaadata maailmas ringi, siis näiteks Põhja-Korea ja Iraan on maailma ühed sanktsioneerituimad riigid. Samas suudavad nad eksisteerida, relvastuda ja olla ohtlikud. Kas Lääs on ikka liiga pehme?

Kui räägime sanktsioonipoliitikast, siis meie oleks tahtnud näha peale 2008. aastat, kui Venemaa ründas ja okupeeris osa Gruusiast, nii tugevat sanktsioonipoliitikat nagu me täna ellu viime. Siis ei oleks sellele järgnenud Ukraina ründamist 2014. aastal ja kõike seda, mis on järgnenud. Muidugi me oleme jäänud oma reaktsioonidega lahjaks ja väga hiljaks, aga tänaseks võime öelda, et Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on kaubavahetus vähenenud 60 protsenti.

Teine asi on see, et Venemaa on agressiivselt sõjas ja see nõuab kohutavalt palju resursse. Nad on suutnud küll muuta oma majanduse olemust ja see on muutunud sõjamajanduseks, aga aktiivses faasis pikaajaliselt sõda pidada… Tuletan meelde, et kuuepäevase “erioperatsiooni” asemel on varsti kolm aastat täiemõõdulist sõda. See nõuab resursse ja kõik analüütikud ütlevad, et Venemaa majandus ei ole nii heas seisus, kui see välja paistab.

Sanktsioonid on oma mõju omandanud, aga kui neid otsustavalt juurde keerata justnimelt nafta ja gaasi ekspordi võtmes, siis need vähemalt võtavad ära võimaluse sõda agressiivsel moel jätkata. Aga siin on mitmeid tegureid.

Olin eelmisel nädalal Ukrainas viis päeva, nägime neid plaane, mis neil tegelikult on. Läänemaailmal on olemas kogu raha maailmas, aga Ukraina tegelikult ei küsi ainult enam, et andke meile laskemoona ja relvastust vaid investeerige meie kaitsetööstusse, sest nende võimekused on oluliselt tõusnud. See plaan mis neil on näitab, et kui me investeeriksime Ukraina sõjatööstusesse, oleks nad võimelised enamuse sellest vajadusest ise tootma. Oleksin mõõdukalt optimistlik Ukraina võimaluste üle, aga kõige tähtsam on suruda praegu Putin nurka, kus ta hakkab tegelikult läbi rääkima. Pigem mulle tundub, et Putin väga sooviks Trumpi saada läbirääkimiste laua taha, aga omadel nõudmistel. Praegu käib positsioneerimine.

Lisaks eelmainitule rääkis välisminister Tsahkna Postimehe otsesaates kaitsekulutuste tõstmisest ning arutles selle üle, kas ja mil moel võiks Eesti jõuda 5-protsendilise eesmärgini. Samuti tuli juttu ka Iisraeli ja Hamasi vaherahust ning olukorrast Lähis-Idas laiemalt. Pikemat intervjuud Margus Tsahknaga saab vaadata saatest.