AASTALÕPU INTERVJUU ⟩ Kristen Michal: julgeolekuvaates oli see ikkagi üsna sünge aasta

Peaminister Kristen Michal ütles 2024. aastale tagasi vaadates, et ilmselt on meil olnud nii paremaid kui halvemaid aastaid, aga julgeolekuvaates oli see ikkagi üsna sünge aasta.

Kas 2024 oli Eestile hea või halb aasta?

Kui panna aastad ajaloo mõttes kuidagi loetellu, siis ilmselt on meil olnud ka paremaid aastaid ja küllap ka halvemaid. Kui vaadata majanduse olukorda, siis me hakkame just välja tulema majanduse kahanemisest. Aasta lõpp on nüüd juba rõõmsam ja järgmine aasta tõenäoliselt tuleb oluliselt rõõmsam, kuna nii Eesti panga kui kommertspankade ennustused näitavad, et majandus hakkab kasvama ja see on kindlasti positiivne uudis.

Teisest küljest me ju väikse rahvana teame, et maailm ei piirdu ainult Eestis olevaga. Kui me vaatame laiemat pilti, siis Ukrainas toimub juba mitmendat aastat Venemaa julm vallutusagressioon ja see kindlasti annab aastale ikkagi sellise halli tooni, nii et julgeolekuvaatest on see olnud üsna sünge aasta. Sisuliselt on käimas suurim relvastatud konflikt peale teist maailmasõda, nii et võib-olla meie enda asjad lähevad nüüd paremaks, aga maailm ise on veel üsna keeruline koht.

Peaminister Kristen Michali sõnul lähevad asjad Eestis paremaks, aga maailm ise on keeruline koht. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix Baltics

Me oleme hakanud sellel aastal rääkima Ukraina sõjast hoopis teistmoodi, varem rääkisime, et tuleb teha kõik selleks, et Ukraina võidaks, nüüd aga räägime rahust. Kui suur on oht, et Ukrainale sunnitakse peale midagi sellist, mida Ukraina ei taha?

Meie kindlasti ei sunni midagi sellist peale. Ma käisin just mõned nädalad tagasi ise Kiievis. Olin seal mitu päeva ja kohtusin nii president Zelenskõi kui peaministri, välisministri ja kaitseministriga ning julgeoleku eest vastutavate inimestega. Meie sõnum oli küll selline, et oleme Ukraina kindlad toetajad ja panustame ka järgnevatel aastatel. Püüame arendada Eestis kaitsetööstust, et meie ettevõtjad saaksid toota seda, mida Ukrainal vaja on.

Otsuste tegemisel on meie sõnum, et mitte midagi ei otsustata ilma Ukrainata. Ka viimasel Euroopa Ülemkogul, kus olid koos Euroopa riikide liidrid, jäi kõlama see, et Ukraina asju ei arutata ilma Ukrainata. Nii suurte kui väikeste riikide ühine huvi on, et püsiv rahu tuleks õiglane. Püsiv rahu saab tulla nendel tingimustel, mida Ukraina tahab, mitte mingitel muudel tingimustel. See tähendab, et Ukraina peab saama tagasi oma territooriumi ja Venemaa režiim peab vastutama selle eest, mida ta teinud on.

Venemaa ähvardab pidevalt, et ta ründab ühel hetkel NATO territooriumi ja analüütikud on öelnud, et see ei ole võimatu. Me tõstsime makse, et parandada oma kaitsevõimet. Kui muretult me võime praegu elada, arvestades, milline on meie võimekus ennast kaitsta?

Meie võimekus ennast kaitsta on siiski hea, aga selline väike riik nagu Eesti ei saa kindlasti muretu olla. Oleme ju teadlikud Venemaa vaenulikest agressiooniambitsioonidest. Me ei pea olema paanikas, aga me peame olema valmis ja see tähendab, et me teeme kõik selleks, et kaitsevaldkonnas oleks see, mis vaja. Just seesama, mida kaitseväe juhataja on soovinud – 1,6 miljardit pikamaa laskemoona ostmiseks ehk lihtsamalt öeldes raketid, millega on võimalik kaugemale tulistada ja viia sõda vaenlase territooriumile, kui selline olukord peaks tekkima. Nii et kokku on lepitud kaitsekulude kasv, võimete kasv ja me astume samme kaitsetööstuse arendamisel.

Nii suurte kui väikeste riikide ühine huvi on, et püsiv rahu tuleks õiglane.

Üldist pilti vaadates praegu ilmselt seda ohtu ei ole, et Venemaa NATO riike ründaks, kuna tema väed on Ukrainas hõivatud. Kui aga see sõda pausile panna, hakkab Venemaa ennast taastama. Siis sõltub kõik väga palju Venemaa majanduse olukorrast ja veel rohkem sellest, kuidas eelmine konflikt lõppes. Kui see lõppes nii, et Venemaa ikkagi peab kahjud kinni maksma ja kannab vastutust, on tõenäosus, et järgmised 10 kuni 20 aastat on rahulikud, väga kõrge. Nii et selles suunas me püüame jõudumööda liikuda. Mures ei pea olema, valmis peab olema.

Riigieelarve saite riigikogust päris kerge vaevaga läbi, eriti kui võrrelda eelnevate aastatega. Ometi kaks teie oma erakonna liiget selle poolt ei hääletanud. Mis teile kripeldama jäi?

Öelda, et eelarve kergelt läheb, ei ole kunagi päris kohane. Eelarvega tehti ikkagi väga suur hulk tööd valitsuses ja koalitsioonis. Võib-olla lihtsalt erinevalt mõnest aastast ei olnud see debatt nii kõikehõlmav. Selle ümber ei olnud nii suurt avalikku tolmupilve. Siiski parlamendi komisjonid nägid eelarvega vaeva ja seda ei maksa alahinnata.

Kui nüüd küsida, mis mulle kripeldama jääb, siis minu sooviks oli juba selle valitsuse loomisel, et eelarve oleks lihtsamini loetav ja arusaadavam. Ma muidugi möönan, et ega sellest, kui eelarve on arusaadavam, ühtegi senti juurde ei tule, aga meil kõigil maksumaksjatena oleks siiski võimalik võrrelda, mis muutub ja kuidas on võrreldes eelnevate aastatega raha kulutatud. Saame näpuga järge ajada ja küsida, kas see on õiglane.

Kristen Michali sõnul tuleb kliimaaruteludeks aega anda. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix Baltics

Muidugi ei ole ka kärped rõõmustavad. Oleksin hea meelega peaminister ajal, kui raha oleks nii palju, et võiksime arutada, kuhu seda panna, mitte kärpima. Tahaks ju teid ehitada ja paljusid muid asju teha, aga teeme seda, mida saab.

Tegutsesite poole mööduvast aastast kliimaministrina ja tegelikult terve aasta kestsid kliimakindla majanduse seaduse arutelud. Nüüd on see dokument korraliku turmtule all. Kas seadus on tõesti nii halb või on meil lihtsalt hästi palju inimesi, kes ei taha päriselt kliimamuutustega leppida?

Raske öelda. Ega need kliimamuutused muidugi väga ei hooli, mida inimesed arvavad. Kliimakindla majanduse seaduse puhul oli minu soov kliimaministrina, et selleks tasub võtta rohkem aega. Paraku tollel hetkel oli kõigil tohutult kiire, öeldi et nüüd on vaja kiirustada. Praegu saan ma peaministrina aga öelda, et tegelikult me võtamegi selleks rohkem aega. Seda debatti tuleb pidada lihtsustatult öeldes selle üle, millises raamistikus meil tulevikus on võimalik oma majanduses toimetada. Kas näiteks põlevkiviõlitööstus tegutseb sellisel viisil tänasest igavesti. Seda seadust ei ole isegi nii palju vaja riigi vaates kui just ettevõtluse ja tulevaste investeeringute vaates. On sadu miljoneid erinevaid huvisid ja on ainult loomulik, et selle valdkonna üle peetakse debatti ja mida praktilisem see debatt on ning mida selgem on raamistik, seda parem.

Euroopas on terve rida riike, kus tuntud teadlased on tulnud kliima teemadel poliitikutele appi ja saanud eestkõnelejateks, just sellised teadlased, keda inimesed armastavad ja usuvad. Millegipärast ei ole meil kliima puhul selliseid eestkõnelejaid nagu Covidi ajal olid Toivo Maimets, Irja Lutsar ja Krista Fischer. Kas te tunnete puudust teadlaste toest?

Ma tunnen avalikus arutelus kindlasti puudust teadlaskonnast ja teadusest ning faktipõhisest arutelust. Eelistaks ikkagi sellist erapooletut arvamust. Olen palunud ka valitsust, et hoidke oma meel avatud, sest kui meie arvates on mingi lahendus parim, ei tähenda see tingimata, et see on parim. See on võib-olla praegu pakututest parim idee, aga äkki on kellelgi paremad argumendid ning võib-olla me saame seda arvestada. Meil on väga palju selliseid inimesi, kes kaasa räägivad, aga ma julgustaks ka teadlasi rohkem kaasa rääkima. Kindlasti on neid, kes juba praegu räägivad kaasa. Näiteks vanade tehnoloogiate ümberkujundamisel või põlevkivi väärindamisel. Nii et teadlaskond võiks rohkem kaasa rääkida küll.

Natuke rohkem kui kuu aja pärast me lahkume täielikult Vene energiasüsteemist. Kas te usute, et see võiks minna ilma viperusteta?

See võiks minna ilma igasuguste probleemideta, aga energeetikatöödega on tihtipeale nii, et sa arvad, et kõik on kenasti tehtud ja enamasti ongi, aga vahel ei ole. Meil ei ole mõtet iseendale ebakindlust luua, lahtiühendamisega Venemaa sagedusalast väga pikka aega tegelenud väga paljud inimesed. Loomulikult tuleb olla valmis selleks, et Venemaa korraldab sel puhul infooperatsioone. Nad on juba varem öelnud, et lahtiütlemine on suur viga ja see läheb Balti riikidele väga kalliks maksma.

Aasta algas õpetajate streigiga, aasta lõpus sõlmiti küll kokkulepe. Paraku suurem osa kohalikest omavalitsustest selles ei osalenud. Kas te mõistate neid?

Tegelikult mõistan ma mõlemalt poolt. Mõistan haridusministrit, kes üritab saada raamistikku paika, aga mõistan ka omavalitsusi. Ma suhtlesin erinevate omavalitsustega, käisin ka Reformierakonna omavalitsuskogus, kus oli sel teemal pikem debatt ja omavalitsusjuhtide soov oli, et paika peaks saama edaspidine haridussüsteemi rahastamismudel, siis nad oleksid nõus mistahes lepetega. Selgem peaks olema, kuidas tulevikus rahaasju aetakse ja selle me saame ilmselt paika järgnevate aastate eelarvete käigus. Ma usun, et me vast leiame üheskoos lahenduse.

Energeetikatöödega on tihtipeale nii, et sa arvad, et kõik on kenasti tehtud ja enamasti ongi, aga vahel ei ole.

Päris aasta lõpus oli kõigi uudiste keskmest kõigepealt Nordica pankrot ja seejärel erikontrolli tulemused Eesti Energias. Kas riigiettevõtetes on midagi sellist veel karta?

Kui teaks ette, siis kindlasti hoiaks ära. Üldiselt on ikkagi nii, et riik peaks oma vara veidi paremini valitsema. Nordica olukord oli ju teada, kunagi ta asutati selleks, et katta äkitselt lennunduses tekkinud 40-protsendilist auku. Õnneks jätkus asutajatel tarkust opereerimine ja varad lahku viia. Nii et kui opereerimisega läks nagu läks, siis varasid on meil tegelikult võimalik müüa ja maksumaksjale sealt mõnikümmend miljonit tagasi tuua. Nordica puhul oleks pidanud valitsus juba 2019. aastal, kui lendamine Tallinnast lõpetati, südame kõvaks tegema. Seda ettevõtet ei olnud siis riigile enam vaja.

Mastaabilt hoopis suurem oli see, mis toimus Eesti Energias. Riigil on teatavad reeglid, kui palju sa tohid saastada ja siis on keegi otsustanud sellele mõõdikule piiraja peale panna. See oleks, nagu sa paneksid oma autos bensiininäidikule pulga ette, et see ei näitaks, kui paak on tühi ja siis imestad, kuidas see nii läks. Ükski tervemõistuslik inimene nii ei tee, aga keegi otsustas teha. Seal oli veel terve rida muidki otsuseid, näiteks müüdi kaupa, mida ei olnud.

Kristen Michal ennustas, et järgmisel aastal läheb meil paremini. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix Baltics

Ma arvan, et nendest asjadest tuleks õppida just seda, kuidas maksumaksjale kuuluvat vara jagada strateegiliseks ja mittestrateegiliseks. Tuleb teha süda kõvaks ja väljuda sellelt turult, kuhu sul ei ole asja. Kindlasti tuleb jälgida, kuidas riigiettevõtetes asjad käivad, et kriitilised küsimused jõuaksid kiiremini otsustajateni.

Sündmused Narvas näitavad, et selle piirkonna integreerimisega Eesti Vabariiki väga hästi läinud ei ole. Kas me lepimegi sellega?

Mina ütleks teistmoodi. Narva on loomulikult Eesti linn, aga poliitikud askeldavad seal nii, nagu üheksakümnendatel Tallinnas. Iga nädal oli uus koalitsioon ja kui poliitikud pidid olema ühes koalitsioonis, siis hääletusel selgus, et nad on hoopis teises koalitsioonis. Narvas toimub midagi sellist, mida me pole mujal enam mitukümmend aastat näinud ja seetõttu on see kuidagi võõrastav. Nii et see on veider lugu tõepoolest. Ma loodaks, et peale kohalikke valimisi saab seal pilt veidi selgemaks. Me ei peaks ajama Narva linna ja Narva inimesi sassi sellega, mida need munitsipaalpoliitikud seal omavahel asjatavad.

Lubasite, et maksufestival saab nüüd läbi, aga inimeste jaoks see alles algab, sest järgmisel aastal tõusevad nii maksud kui hinnad, kuidas kehvemal järjel inimesed hakkama saavad?

Täpsemalt sai maksufestival juba läbi. Veel pool aastat tagasi tekitas nii inimestes kui ettevõtjatest tohutult ebakindlust see, kui peaaegu iga nädal tuli keegi ekraanile ja ütles, et tal on uus maksuidee. See mõjub elule ja majandusele katastroofiliselt ja on sõja kõrval kindlasti üks ebakindluse tekitaja. Kui vaadata, mis edasi saab, siis kindlasti mõjutab hakkamasaamist, kui majandusel hakkab paremini minema ja seda märgid juba näitavad.

Oleksin hea meelega peaminister ajal, kui raha oleks nii palju, et võiksime arutada, kuhu seda panna, mitte kärpima.

Oluline on, et hoolimata kärpeajast me pensione ei kärbi. Kui vaadata statistikat, siis tegelikult on Eestis vaesusrisk vähenenud, alampalk on tõusnud ja tõuseb veel, nii et üldiselt on elujärg läinud paremaks ka väiksema sissetulekutega inimestel. Ei maksa luua illusiooni, et see on kuidagi järsk hüpe, see on pigem järjepidev tegevus läbi erinevate aegade ja valitsuste. Üldiselt liigub Eesti ikkagi mõistlikumas suunas.

Kui pealtnäha tundus, et teie saamine peaministriks läks hästi libedalt ja polnud mingeid erakonnasiseseid vaidlusi, siis kas see oli ka päriselt nii kerge protsess, et erakond kohe teadis, et Kaja Kallas on minemas ja Kristen Michal on tulemas?

Keeruline hinnata, eks ilu on iga vaataja silmades. Eks see ikka hästi organiseeritult läks. Selles mõttes on erakond nagu üks meeskond, meil ei ole erinevaid leere, kõik toimetavad koos ja ma hindan seda väga kõrgelt.

Kas valitsuses on rahulikum kui Kaja Kallase ajal?

Eks igaüks ise tunneb, kuidas tal on, aga ma ütleksin, et omavahelised suhted on küll päris head ja selliseid pingeid ei ole. Mina olen võib-olla veidi arutlevama loomuga ja seetõttu võtan vahel rohkem aega mingite asjade arutamiseks. Selline hea kollegiaalne suhe on päris kindlasti olemas. Oleme siiski paljudes küsimustes täiesti erineval arvamusel ja seda me üksteisele ka sõbralikult ütleme. Sotsiaaldemokraatide nägemus maksusüsteemist on meie omast täiesti erinev, aga see ei tähenda, et me ei saaks lugupidavalt omavahel debateeritud. Me kindlasti saame seda teha.

Järgmine aasta on kohalike omavalitsuste valimiste aasta. Eelmisel korral oli Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal, kes seekord on?

Seda põnevust tuleb veel veidi hoida. Meil on päris mitu head kandidaati, kes toimetavad Tallinna piirkonnas, aga eks nad kevadel saavad ise neid uudiseid välja öelda. Kui vaadata seda tegutsemistahet ja põlemist, siis olen kindel, et me teeme järgmistel kohalikel valimistel kindlasti igati korraliku tulemuse nii Tallinnas kui ka üle Eesti.

Olete oma poliitikukarjääri jooksul teinud läbi praktiliselt kõik etapid, mida on võimalik proovida ja jõudnud praegu peaministri positsioonile. Kas see koht on väärt seda pingutust?

Väga keeruline hinnata. Olen seda ka varem öelnud, et tahtsin tegelikult minna tööle erasektorisse ega plaaninud olla avalikus sektoris. Kuidagi ma siia tulin ja jäin, nii et see on minu jaoks olnud pigem selline, nagu inimese elus ikka, see lihtsalt juhtub. Sul on küll mõtted ja plaanid, aga lõpuks sõltub kõik siiski juhustest. Ma olen ka parlamendis tundnud, et saan ennast teostada, samuti olen seda tundnud ministriks olles. Peaministrina püüan tegutseda sel ajal, mis mulle on peaministriametit antud, nii hästi kui võimalik.