OTSE POSTIMEHEST ⟩ Tarmo Jüristo: kuni püsib Jürgen Ligi, pole põhjust 90-ndate poliitikale joont alla tõmmata

Sihtasutuse Liberaalne kodanik juht Tarmo Jüristoga ütles aastat kokku võttes, et kuigi tänavu lahkusid suurest poliitikast Siim Kallas ja Andrus Ansip, pole veel põhjust 90-ndatele joont alla tõmmata, sest endiselt on olemas Jürgen ligi.

Kui palju on Eestis praegu neid erakondi, kes selle aasta lõpul näevad välja üsna samasugused, nagu aasta alguses?

Mõned ikka on, näiteks Parempoolsed näevad üsna samasugused välja. Sotsiaaldemokraatidesse on küll lisandunud palju inimesi, aga mingit väga suurt murrangut erakonnaga toimunud ei ole. Reformierakonnas vahetus esimees ja ühtlasi ka peaminister. Isamaa puhul võib öelda, et mingis mõttes hakkas muutus pihta juba eelmisel aastal, aga Isamaa tegelikult ei erine sellest, mis ta aasta alguses oli. Kuna aga europarlamendi valimiste suur staar oli endine peaminister ja endine Keskerakonna juht Jüri Ratas, kes tegi Isamaa ridades suuri tegusid, siis võib öelda, et ka Isamaa jaoks oli see aasta veidi teistsugune.

Europarlamendi valimisi peetakse üldiselt igavaks, iseasi on, kui palju need mõjutasid sisepoliitikat.

Võib ju öelda, et mööduv aasta oli selline igav europarlamendi valimiste aasta, aga kui laiemalt vaadata, siis oli see erakordselt sisutihe ja muutusterikas aasta üle maailma. Sellel aastal toimusid valimised riikides, kus elab kokku umbes pool kogu maakera rahvastikust ehk neli miljardit inimest. Nii et see oli suur valimiste aasta üle kogu maailma, mitte ainult Euroopas. Europarlamendi valimiste tulemusena lakkas olemas selline suur fraktsioon nagu ID, kuhu Eestis kuulus EKRE. Selle lagunemisel oli sama põhjus, miks Eestis lagunesid Keskerakond ja EKRE. See asi oli Ukraina sõda.

EKRE lagunemine oli ilmselt kõige üllatavam, seda ei osanud keegi prognoosida?

See ongi seotud täpselt sellesama Ukraina teemaga. See sama ID fraktsioon europarlamendis sisaldas endas tervet hulka parema ääre erakondi ja need olid väga erinevad. Eks see selline kasside karjatamine oli, kus ühel poolel olid sellised filosoofid Slovakkiast, kes on Venemaa osas vägagi sõbralikud ja teisel poolel Jaak Madison, kes nägi ühe oma kindla rollina seda, et hoida ID gruppi eemalt väga venemeelsetest poliitikutest.

Kui rääkida EKRE-st siis ma tuletaksin meelde, et 2023. aasta valimistel ei läinud EKRE-l hästi. Hästi ei läinud ka Isamaal. Sellisel juhul toimub erakonnas tavaliselt juhi vahetus. Isamaal toimus see vahetus ära, aga Martin Helme hakkas hoopis rääkima sellest, et nende kehva valimistulemuse põhjuseks on e-valimiste võltsimine. Nii et kui kui erakond läks ikkagi valimistele praktiliselt rind kummis ja plaaniga, et nad võtavad peaministri positsiooni ja siis tuleb välja sellise kehva tulemusega, on tegelikult väga ootuspärane, et juhatuses pinged kuhjuvad.

Reformierakonnas vahetus mööduval aastal juht, Eestis vahetus peaminister ja kuigi Reformierakonna kuvand aasta jooksul väga ei muutunud, on valitsus siiski pisut teise näoga.

Valitus on peaministri nägu ja kahtlemata on Kristen Michal ning Kaja Kallas erinevad inimesed. Muutused olid väiksemad, kui sageli oodatakse ja üleminek oli selles mõttes sujuv ja kiire. Ma arvan, et kellelgi, kes vähegi Eesti poliitikat lähemalt jälgib, ei olnud mingit kahtlust, kes järgmiseks peaministriks saab. Kui hakkas paistma, et Kaja Kallas kõrge välisesindaja kohale läheb, siis minu jaoks ei olnud kunagi kahtlust, et Kristen Michal saab olema järgmine peaminister. 

Juhivahetus toimus ka Eesti 200-s, aga see ei aidanud neid.

Eesti 200 jaoks on hästi kriitiline hetk järgmise aasta sügise kohaliku omavalitsuse valimised. Siis on nende viimane šanss tõestada, et nad suudavad nina ülespidi pöörata. See on asi, millest Eesti 200 kontoris teadlikud ollakse. Kui nad nendel valimistel peaksid jääma sellesse liigasse, et nad künnist ei ületa, siis see saab neile olema tõeline veskikivi kaelas 2027. aasta riigikogu valimistel. See tähendab neile väga kurba väljavaadet valmistudes järgmisteks riigikogu valimisteks.

Teine erakond, kes sama asja püüab, on Parempoolsed, kes europarlamendi valimistel tegid parema tulemuse, kui nende reiting näitas ja see andis neile pärituule.

Pilt ongi praegu selline, et meil ongi tegelikult paar tipp-erakonda, kes on realistlikud kandidaadid peaministripartei kohale. Siis on keskmine vöönd, kuhu näiteks on nüüd tipust kukkunud Keskerakond. All on need, kes madistavad seal 4-6 protsendi kandis. Enne 2023. aasta valimisi olid seal ka sotsid, kes praegu on jõudnud ülemisse kolmikusse. Eesti 200 ja Parempoolsete jaoks on raske murda ennast sellest alumisest 5-6 protsendi rühmast 10-12 protsendi rühma, kus praegu on eelkõige Keskerakond, aga ka EKRE.

Kas on mõni poliitik, kes mööduval aastal millegagi eriti meelde jäi?

Ma võtan hästi esimese tunde pealt, aga ma ei oleks osanud küll arvata, et Vladimir Svetis saab minister

Kaja Kallasele esitati hästi palju küsimusi enne Euroopa Parlamendi valimisi, et kas ta siis on oma elu Euroopaga sidumas, aga ta ei tahtnud sellest väga rääkida. Tegi ta valesti või on see mõneti mõistetav?

Sellel on kaks tahku. Siin on hea näide Leedust, kus värskelt olid parlamendivalimised ja võitsid sotsid. Sotsiaaldemokraatliku erakonna juht on ka Euroopa Parlamendi saadik, elab Brüsselis ja oli suur kahtlus, et ta ei taha tegelikult Brüsselist ära tulla. Ka tema oli selles olukorras, kus ta pidi hästi palju vingerdama, ütlema, et kui me võidame, siis ma ikkagi panen valitsuse kokku. Ja see oli see, mis ta tehniliselt tegi. Ta pani valitsuse kokku, aga pani teise inimese peaministriks ja ise läks Brüsselisse tagasi. See on asi, mis on nüüd ka Leedus toonud esile pahameele selle suhtes, et justkui oleks kuidagi valijaid petetud. Ma olen nõus, et see ei paista peaministrikandidaadile hea välja, kui ta seda ametit tegelikult ei taha.

Hoopis teist aspekti tuleks arvestada Kaja Kallase puhul. Kaja Kallas ei läinud Euroopa Parlamendi saadikuks, ta läks Euroopa Komisjoni ja isegi mitte lihtsalt voliniku kohale, vaid väga kõrgele kohale. Ka Andrus Ansipi ütles, et oleks väike ime, kui Kaja Kallas selle koha saaks. See oli väga väike nõelasilm, millest läbi minna, et sellise väikse Euroopa riigi nagu Eesti esindaja, võiks saada sellisele ametikohale. Nii et see oleks olnud väga veider, kui Kaja Kallas oleks sellest rääkinud, et tema tahab minna Euroopa kõrge välisesindaja kohale. Isegi kui ta seda silmas pidas või püüdis selle nimel töötada, siis selleks, et seda kohta saada, peavad paljud tähed ja planeedid joonduma. Nii, et see oli igati arusaadav, et Kaja Kallas kuni viimase hetkeni tõrjus inimeste küsimusi sel teemal.

Suurest poliitikast lahkusid sel aastal kaks endist peaministrit Siim Kallas ja Andrus Ansip. Kas me võime nüüd öelda, et põhimõtteliselt ongi Eesti taasiseseisvumise järgne põlvkond poliitikast läinud ja nüüd on uute tegijate aeg?

Jah, mingis mõttes oli see tegelikult ju ootuspärane. Ma mäletan hulk aastaid tagasi, kui me Eero Epneriga koos tegime teatris seda Savisaare lavastust, siis me mõtleme selle asja peale. Me vaatasime tagasi, et kui palju on jäänud veel neid inimesi, kes olid poliitikas üheksakümnendate alguses on. Ma ütleksin siiski, et enne kui me üheksakümnendatele ikkagi päriselt joone alla saame tõmmata, peaksime ootama ära ka Jürgen Ligi lahkumise Eesti poliitikast. Ma soovin talle pikka iga poliitikuna, jõudu ja jaksu selles ametis, kuna tema on ikkagi üks selline kalju, mis seisab veel nendest aastatest.