OTSE POSTIMEHEST ⟩ Indrek Tarand: särtsu oli riigikogus vähem, aga meeleolu on normaalsem

Riigikogu esimehe abi ja kooliõpetaja Indrek Tarand rääkis Postimehe otsesaates, et kuna riigikogus enam ennasthävitavad obstruktsiooni ei ole, on ka meeleolu normaalsem. Tema hinnangul on parlamendis valdavalt juba uus põlvkond, kes teebki asju teisiti.

Kas tänavu juhtus ka midagi sellist, mis on oluline veel mitme aasta pärast?

Loomulikult oli see üks raske aasta demokraatiale, sest väga paljudes kohtades olid valimised ja mitte valdavas osas ei andnud need mõistuspärast tulemust. Ühiskondade kibe lõhestumine ja arusaamade totaalne erinevus on ju ilmne.

USA presidendivalimise mõjud jäävad tulevasse aastasse?

USA presidendil on kahtlemata päris palju võimu ja eriti kui tal tõesti on korraga käes parlamendi mõlemad kojad enamusega. Unustada ei tohi sedagi, et kohtunikud on samuti veel tema eelmisel ametiajal nimetatud ja just selliste vaadetega, nagu ta vajalikuks pidas See kindlasti muudab elu nii USA-s kui mujal maailmas.

Sel aastal me mitte ainult ei rääkinud tehisintellektist, vaid hakkasime seda ka aktiivselt kasutama, kui palju õpilased seda koolis kasutavad?

Väga palju kasutavad. Peab tunnistama, et ma olen leidnud täiesti kiviaegse kiusliku meetodi selle tõrjumiseks, kuna ma tahan päriselt aru saada, mida nad mõtlevad ning arvavad ja teavad. Nii et seetõttu lasen ma neil käsitsi kirjutada. Tõsi, see teeb pedagoogile lisavaeva, sest kuna me elame ajastul, kui kirjutamiseks tarvitatakse ainult pöialt ja ekraani, siis ega see käekiri kõigil just väga loetav ole. Mingil määral saab seda tehnoloogilist saavutust koolielus kindlasti kasutada, aga kuhu maale ja mil moel, on veel küsimus. Kas siis õpetaja ja õpilane panevad kaks arvutit omavahel võistlema ja vaatavad, et kumb on targem või mis see hariduse mõte sel juhul oleks. Ma ei ole veel trehvanud, et keegi oleks selle sõnastanud.

Kui tähtis on meile Kaja Kallase saamine Euroopa Liidu kõrgeks välisesindajaks?

Sellel on ikkagi pigem suur tähendus. Ma ütleksin, et see on isegi suurema tähtsusega, kui asjaolu, kas keegi tuli Pariisi olümpial 4. või 6. kohale. See on kahtlemata väljapaistev koht. Muidugi on Eesti-sugusel riigil sellest väga raske nii öelda kogu mahl välja pigistada, sest Euroopa lepingud näevad ju ette riikidevahelist konsensust. Kõrge välisesindaja võib seista kasvõi pea peal, aga kui Ungari välisminister ei ole poolt, siis konsensust ei ole. Nii et see pole mingi lihtne ametikoht. Minu meelest on Kajal eeldusi teha seda tööd võib-olla senistest kõige paremini. Peame pöialt, et nii läheks, aga ma ka väga ei kurvastaks, kui ta jääks Mogheriniga võrdseks.

Kui vaadata, milline institutsioon on aasta jooksul kõige rohkem muutunud, siis ilmselt on see riigikogu, võrreldes kevadega aetakse asju hoopis rahulikumalt.

Särtsu on vähem jah. Oma osa selles on kahtlemata ka riigikogu eneseregulatsioonil. Kuigi väljapool riigikogu pole seda ehk tähele pandud, aga riigikogu juhatus on selle nimel pingutanud. Kõik ju teavad seda Lauri Hussari lauset, et lahendus on see, et tuleb leida lahendus. Nüüd ongi need lahendused leitud, riigikogu mingil määral töötab ja täielikku ennasthävitavat obstruktsiooni enam ei tehta. Järelikult sai selle kopratammi voolu eest ära. Kas tänu sellele on paranenud riigikogu töö kvaliteet, seda on veel vara öelda, aga vähemalt meeleolu on normaalsem.

Just täna oli riigikogus aasta viimane istung, kus Rohke Debelakk oli kehastunud jõuluvanaks ja kohati oli see päris lõbus. Aga ma jäin mõtlema, et pärast Siim Kallase lahkumist on jäänud ainult Enn Eesmaa, Mait Klaassen, Urve Tiidus ja Mart Helme, kes võiksid veel vanu aegu mäletada ja teada, miks miski asi on juhtunud. See riigiehituslik mälu hakkab ka sealt kaduma, on uued inimesed, kes võib-olla ei peagi kõike enam teadma. Lisaks mäletab vana Mart Helme ju ka valesti. See ongi niisugune aeg, kus tuleb uus põlvkond ja ilmselt teeb asju uutmoodi.

Eestis vahetus sel aastal ka peaminister, kuidas seda hinnata?

Seda on veel vara hinnata, aga Kristen Michalil on kindlasti hoopis teine stiil valitsuse juhtimiseks.

Kui palju muutusi on Tallinnas pärast seda, kui Keskerakond pealinnas võimu kaotas?

Niivõrd kuivõrd. See on pikkade aastate jooksul Savisaare, Jüri Ratase, Mihhail Kõlvarti ja mitmete teiste tegijate paika pandud süsteem, nii et päris lõhkeainet kasutamata ei saagi seda momentaalselt likvideerida. Seda me aga tsiviliseeritud demokraatias ei tee, nii et ta elab kuskil peidetud vormidena ikkagi veel edasi. Just seetõttu jooksevad nii mõnedki uue linnavõimu pingutused tühja. Olen ise mitmenda põlve põlistallinlane ja mulle see võimuvahetus siiski meeldis. Vähe on küll lootust, et nelja parteiga koalitsioonid kuidagi vigadeta sõita saaks, aga ikkagi on lootus, et midagi juhtub.

Kas ei tundu uskumatu, et Tallinna kõige räägitumad teemad on Paldiski manatee rattatee ja lumekoristus kõnniteedelt?

Mõlema asja eest justkui vastutab minu omaaegne Euroopa parlamendi assistent Pärtel-Peeter Pere ja pedagoogina olen ma mõnikord ka mures, et kas tal ikka nüüd on õppetükk selge. Tundub siiski, et tal on enamuses asjad selged. Mina loodan näiteks just tema peale, et see mis riigikogus on juba seadustatud ehk punamonumentide teisaldamine, saab tehtud. Lasnamäel ju seisab patriarh Aleksiuse kuju, mis on vaieldamatult punamonument. Kui nüüd abilinnapea leiaks, et see jääb jalgrattaliiklusele ja lumekoristusele ette, siis mina ainult aplodeerin, kui see asi kas või rattatee ja lumekoristuse varjus korda ajada.