SÕJASTUUDIO ⟩ Riho Terras: Pokrovski kaotamine on lähinädalate küsimus

Endise kaitseväe juhataja ja europarlamendi liige Riho Terras (Isamaa) rääkis Postimehe «Sõjastuudios,» et Pokrovski kaitsmine saab olema Ukrainale väga raske, kuna venelased paiskavad sinna kordades rohkem elavjõudu, kui ukrainlastel on võimalik välja panna. 

Venelased on olulisest transpordisõlmest Pokrovskist ainult kolme kilomeetri kaugusel ja Ukraina relvajõudude juht on öelnud, et nende edasiliikumise peatamiseks tuleb teha ebatavalisi otsuseid. Milliseid siis?

Ukrainlased on olnud intensiivses sõjalises konfliktis juba üle kümne aasta ja sellest viimased kolm aastat aktiivses lahingutegevuses. Kõiki kogemusi, mis sealt saadakse, ei suuda ma kindlasti endale ette kujutada. Ma tean, et ukrainlastel on tõsine puudujääk nii relvastuses kui elavjõus. Selles ei ole ka midagi üllatavat, kuna Venemaa on kordades suurem riik, kellel on suuremad ressursid. Ukrainlased on väga vapralt vastu pidanud ja loomulikult on küsimus, et kuidas nüüd jälle järgmist olulist transpordisõlme kaitsta. Venelased paiskavad sinna lihtsalt kordades rohkem elavjõudu, ukrainlased ei jõua nii palju seda elavjõudu hävitada, kui peale tuleb. Ukrainlased kasutavad juba niigi kõikvõimalikke moodsaid tehnoloogiaid, mis peaksid kompenseerima nende puudujääki tavarelvastuses ja inimestes. Nad kasutavad väga edukalt troonivõitlust. Olen kuulnud, et nad kavatsevad panna ka maismaarobotitele relvastuse peale. Nii et nad kasutavad meeleheitlikult kõiki võimalusi. Pokrovski kaitsmine saab olema siiski väga keeruline ülesanne.

USA on sel nädalal teinud kaks otsust täiendava relvaabi kohta. Kas see jõutakse veel praeguse presidendi ametiajal kohale toimetada?

Kui otsus on tehtud, siis küll ta tuleb. Lihtsalt need summad on väga väga väikesed. Ma võin lihtsalt tuua näiteks, et ameeriklased kasutasid Afganistani sõjas kahekümne aasta jooksul iga päev 300 miljonit dollarit. Nii et need praegused abinumbrid võivad tunduda tavainimesele küll suured, aga tegelikult on need närused ja väiksed. Suurem probleem ongi see, et Ameerika Ühendriikidel ei ole praegu juhtkonda, Saksamaal ei ole valitsust, Prantsusmaal ei ole valitsust, nii et pole kedagi, kes neid otsuseid teeks. Kes võtaks juhtimise enda kätte ja hakkaks midagi põhimõttelist muutma. Saksa kantsler kasutab selle asemel hoopis Ukrainat ära oma sisepoliitiliseks kähmluseks. See kõik on väga muret tekitav. Ainuke, kes praegu ukrainlastele võiks appi tulla, on emake loodus, sest aeg on jõudnud nii kaugele, et soomustehnikaga on nendel territooriumitel, kus sõda käib, järjest raskem liikuda.

Palju räägitakse rahu sõlmimisest tuleval aastal. Kui suur on oht, et Ukrainale surutakse peale rahulepe, mis neile ei sobi?

See rahu sõlmimine on üsna reaalne stsenaarium. Selline tunne on küll, et Trumpi peas on on mingi plaan, kus midagi surutakse peale mõlemale poolele. Ukrainale surutakse peale rahulepingut praegustes piirides ja just seetõttu on Venemaa suurendanud survet oma territooriumi suurendamisele Luhanski ja Donetski oblastis. Samas ma usun, et Trumpi taskus on ka nii-öelda ähvardav kaart venelastele, et kui te rahus kokku ei lepi, siis me saadame Ukrainale palju rohkem relvastust ja te kaotate selle sõja. Tegelikult ju keegi ei tea, mis juhtub, aga võib arvata, et kui et ukrainlastele surutakse midagi niimoodi peale, et nende käest ei küsita, siis nad hakkavad vastu, kuna just nemad on nii mitmeski mõttes partisanisõja leiutajad. Siis nad lähevad lihtsalt metsa ja põranda alla. Aga ma usun, et mingisugune kiire muutus tuleb sõjas sellest hetkest, kui Trump 20. jaanuaril ametisse nimetatakse.

Aastal alguses me rääkisime sellest, et Euroopa relvatööstus ei ole ennast käima saanud. Kas aasta lõpuks on midagi muutunud?

Kindlasti on positiivseid arenguid väga paljudes riikides. Üks eestkõnelejatest on näiteks Norra oma kaitsetööstusega ja ka Saksamaal Rheinmetall suurendab väga intensiivselt, aga kõik see võtab aega ja konsolideerumist endiselt väga ei ole. Ei ole näha, et hakkaksime kuskil mingeid asju koos tegema. Me oleme siin nüüd läbi häda saanud kokku lubatud miljon mürsku ja sedagi vanadest varudest ning kolmandatest riikidest kokku kraapides.

Investeeringuid on küll rohkem kui eelnevatel aastatel, aga reaalselt ei ole kaitsevaldkonnas viimaste aastate jooksul suurenenud raha hulk rohkem kui 20 protsenti, samal ajal kui kui mõnes muus riigis, nagu Hiinas ja Venemaal, tõstetakse 300–600 protsenti. Nii et Euroopa ei ole veel tegelikult aru saanud, et tuleb päriselt sõjaks valmistuda. Mõtted liiguvad õiges suunas ja me näeme ka mitmesuguseid eraalgatusi, vähemalt kaitsetehnoloogia valdkonnas soovitakse osaleda, aga seal on veel piirangud peal. Üks suurimaid muresid ongi see, et kaitsetööstuses on investeerimine erakapitali jaoks ikkagi kuidagi võrdsustatud alkoholi, narkootikumide ja pornotööstusega. Ka pankadest selle jaoks laenu ei saa ja investeerimisfondid sellistesse asjadesse nagu kaitsetööstus ei investeeri.

Kas on põhjust arvata ja karta, et venelased suudavad veel enne aasta lõppu ukrainlastele mingi halva üllatuse korraldada või äkki suudavad hoopis ukrainlased millegagi veel üllatada?

Venelased igal juhul proovivad. Tänane raketirünnak näitas, et infrastruktuuri rünnakud jätkuvad ja nagu eelmisel aastal, püüavad venelased ka nüüd Ukraina ühiskonda survestada sellega, et hävitada energiataristut, mille tulemusena inimesed külmetavad ja on veel rohkem vihased.

Aga eks üllatused on iga sõjalise operatsiooni osa. Kes suudab vastast üllatada, see on nii-öelda võidumees. Riskikoht on see, et kui sa ei mõtle pikalt läbi, mis selle tulemus peab olema, vajub see nagu õhupall tühjaks. Nii et ma pigem ei usu, et kumbki pool on võimeline ootamatult midagi suurejoonelist tegema. Nii palju ikkagi on praegune  luureinformatsioon juba põhjalik.

Nii et tegelikult venelased ei suuda isegi Kurskit täielikult tagasi võtta?

Praegu näib, et nad päris ei suuda, aga ma usun, et Pokrovski võtmine on lähinädalate küsimus.