OTSE POSTIMEHEST ⟩ Mihkel Nestor: söömine on muutunud kallimaks, suremine on veel suhteliselt soodne

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestori rääkis Postimehe otsesaates, et Eestist ei saa enam kunagi sellist soomlaste ostukeskust nagu oli veel mõni aeg tagasi, sest hinnad jäävad kõrgeks. Ta prognoosis, et meie majandusel hakkab järgmisel aastal paremini minema.

Kui halb oli majandusaasta 2024?

Oleneb sellest, kas vaatad numbreid või vaatad tunnet. Kui numbreid vaadata, siis ega tõesti midagi head olnud. Majanduslangus jätkus, müügimahud olid madalad, tööstuse toodang väike ja eksport kasin. Kui aga mõelda, et majanduskriisiga peaks ju kaasas käima ka pankrottide laine, kõrge töötus, samuti olukord, kus pankadele ei õnnestu laene tagasi saada ja palgad ei kasva või hoopis vähenevad, siis midagi sellist meil ju toimunud ei ole. Just seetõttu olengi ma nimetanud seda nähtamatuks majanduskriisiks. Selle taustaks on asjaolu, et majandusse on küll raha juurde tulnud, lihtsalt küsimus on, mida selle raha eest endale osta saab, kuna vahepeal on ka hinnad väga palju kasvanud.

Kui palju hullemas seisus oleme võrreldes teiste Balti riikidega ja võrreldes Soome ning Rootsiga?

Selles olukorras käime me täna kahjuks kaasas Põhjamaadega. Hästi palju on võrreldud näiteks Leedut ja Eestit, kelle majandused oleksid esmapilgul justkui sarnased, aga meid eristab lätlastest ning leedulastest see, kellega meie kaupa teeme. Kui nemad tegutsevad rohkem enda regioonis või vaatavad Saksamaa poole, siis Eesti on harjunud kaupu vahetama soomlaste ja rootslastega. Paraku on see väga kiire intressimäärade tõus olnud palju tugevama mõjuga just meie kaubanduspartneritele, kui Läti ja Leedu omadele. Põhjamaad on kõige suurema erasektori võlakoormusega piirkondi kogu maailmas. Nii et kui laenamine on kallis, siis ei saa sealsed inimesed enam Eesti asju osta, vaid neil tuleb hoopis pangale laenu tagasi maksta.

Tänu maksutõusudele tõusevad hinnad tuleval aastal Eestis veelgi, kas meist saabki Euroopa kõige kallim riik?

Kindlasti mitte. Ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga sinna on veel pikk tee minna. Ma olen öelnud, et kui me tõesti oleksime viie kõige kallima riigi hulgas, siis tuleb arvestada, et hinnad ja palgad käivad käsikäes. Kui vaadata viimaseid aastaid, siis meil on olnud väga kiire inflatsioon, aga meil on tegelikult olnud ka väga kiire sissetulekute kasv. Tänu energiahindadega toimunule, jääb see küll palkadele alla, hinnad on tõusnud rohkem kui sissetulekud, aga mitte väga palju. Tegelikult suurenevad ka eestlaste sissetulekud pidevalt, aga järgmisel aastal on see on murekoht, et kuigi inflatsioon jääb tõenäoliselt palgakasvule alla, tuleb sinna juurde panna tulumaksu tõus ning siis see võrrand muutub natuke.

Makse ju tõstetakse seetõttu, et riigil on kiiresti raha vaja, kui vaadata kogu seda maksupaketti, siis milliste maksutõusudega valitsus mööda pani?

Kõike seda tehti ju suure kiiruga, kui oleks olnud aega seda kõike planeerida, siis võib-olla oleks mingi teise tulemuseni jõutud. Majandusõpik ütleb, et kui majanduses on hea aeg, siis võiks makse tõsta, aga kui on halb aeg, tuleks neid langetada. Meie paraku käime pidevalt kaasas sellise tsükliga, kus me headel aegadel kulutame ja alandame makse ning kui on halvad ajad, siis tõstame makse ja hoiame kokku. See ei peaks nii olema, aga paraku on see Eestis nii välja tulnud.

See võib küll olla mõne jaoks üllatav, aga teiste riikidega võrreldes on Eesti maksukoormus tegelikult väga madal. Kui arvestada meie majanduse suurust, siis on maksukoormuse osakaal üks kõige madalamatest ja isegi pärast maksutõuse me väga palju sealt ei nihku. Samas on Eesti maksustanud kõrgelt tarbimist, aktsiisid ja käibemaks on juba varem olnud suure osakaaluga eelarvetuludesse ja nüüd annab nende tõus veel täiendava panuse. Samas me näiteks varasid, mida mida mujal maksustatakse, ei maksusta peaaegu üldse. Ka ettevõtete tulumaks moodustab väikese väga väikese osa.

Viimasel ajal on hakatud rääkima sellest, pensionid on palju tõusnud, samas on ju kõigi nende asjade hind, mida just pensionärid tarbivad, samuti väga palju kasvanud.

Sel nädalavahetusel pidin esinema ühele väärikas vanuses seltskonnale ja ma näitasin neile seda, kuidas on erinevad hinnad võrreldes pensionitega tõusnud. Söömine on muutunud kallimaks, suremine on veel suhteliselt soodne. Näiteks on kartuli hind tõusnud alates 2019. aastast umbes 80 protsenti, elektri hind on mitmekordistunud, aga matuseteenused on ainult 30 protsenti kallimad.

Millistes majandussektorites on asjad paranema hakanud?

Lootust on alati igal pool, aga selgemad positiivsed arengud on olnud jaekaubanduses, kus müügimahtude langus on peatunud ja mahud on isegi pisut kasvanud. Tööstuses on tootmismahud ikka veel kesised, aga uusi tellimusi on natuke juurde tulnud. Kõige paremasse seisu on jäänud teenindussfäär, pessimistlikud on vaid need ettevõtted, kes olid harjunud Soome turisti teenindama.

Nii et Soome turist käis meil suhteliselt palju ostlemas ja praegu on kaup nende jaoks juba liiga kallis?

Olen üsna veendunud, et see Soome turistide ostlemise aeg enam tagasi ei tule. Eesti tahab ju jõukamaks riigiks saada, aga koos sellega saame ka kallimaks riigiks. Ühel hetkel pidigi läbi saama see, et me oleme soomlaste ostukeskus.

Opositsioonipoliitikud süüdistavad valitsust selles, et majandus on nii kehvas seisus, kas valitsus peaks kuidagi majandusse sekkuma või on erisuste tegemine ja mingid turgutavad vahendid pigem halvad?

Õnneks või kahjuks on valitsuse roll Eesti majanduse suunamisel väga väikene, kuna me sõltume ennekõike ju ekspordist ja ja sellest, mis toimub meie kaubanduspartnerite juures. Ma arvan selline vaoshoitus valitsuse poolet nende meetmete puhul on mõistlik, sest enne tuleks ikka üheksa korda mõõta, kui lõigata. Väga lihtne on kallata vajalikku raha mingitesse paljulubavatesse projektidesse, mis tegelikkuses ei realiseeru. See kui avalikku raha on kuhugi vaja, tähendab tegelikult et erasektor ei ole seda projekti mõistlikuks pidanud.

Riik saab teha seda, et meil oleks selline avatud ühiskond, kus on lihtne äri teha, kus seadused kehtivad, bürokraatiat oleks võimalikult ja tööjõudu jaguks. Sellised baasasjad peaksid olema korras. Kui ma vaatan suurt pilti, siis meil Eestis ongi tegelikult see vundament väga heas seisus, aga see ei tähenda, et meil ei esineks majandustsükleid, kus vahepeal läheb kehvasti.

Nii et lõppkokkuvõttes ei saa praegust peaministrit Kristen Michalit ega endist peaministrit Kaja Kallast ja võib-olla veel endisi peaministreid süüdistada selles, et Eesti majandus on juba mitmendat aastat languses?

Eesti majanduse puhul on nende mõju kaduvväike, aga riigi rahanduse puhul peame küll vaatame, kelle ajal oldi kõige lahkemad maksualanduste ja sotsiaaltoetuste väljakäimisega, nii et me oleme täna olukorras, kus tuleb majanduslanguse tingimustes järsult makse tõsta.

Mida järgmine aasta tuua võiks?

Nagu ma ütlesin, oli meil nähtamatu majanduslangus ja ma kardan, et sellele järgneb nüüd nähtamatu majanduskasv. Uuel aastal me juba jõuame positiivsete näitajateni ehk kasuminumbrid lähevad paremaks ja Eesti majandus hakkab kasvama. Kuna aga see kasv on vähemalt alguses väga aeglane, ollakse majandusseisu suhtes ikkagi veel pessimistlikud, kuigi numbrilise poole peal olukord paraneb. Tunne läheb paremaks ilmselt kusagil aasta teises pooles, kui intressimäärad on alla läinud ja eksporditurgudel on võib-olla natuke rohkem nõudlust ning maksutõusud ei ole enam nii valusalt meeles.