Kristina Kallas: enamasti pole rahapuudus põhjus, miks haridusleppega mitte liituda

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) rääkis Postimehe otsesaates, et kuigi paljud omavalitsused on teatanud, et ei allkirjasta hariduslepet rahapuudusel, pole see tegelik põhjus. Ta lausus, et omavalitsustega liiduga läksid läbirääkimised juba alguses rappa seetõttu, et liit ei suutnud kõiki omavalitsusi esindada. 

Millegipärast on kriitika haridusleppe suhtes muutunud eriti teravaks nädal enne selle sõlmimist, kuigi leppe üle on ju arutletud terve aasta.

Ma arvan, et nüüd on hakatud ütlema, kas ollakse valmis lepet allkirjastama või mitte, kuigi tegelikult on 9 kuud kõiki neid punkte ühekaupa läbi räägitud. Need osapooled, kes täna ütlevad, mis selles leppes kõik veel võiks olla, on tegelikult needsamad osapooled, kes läbirääkimistel 9 kuud laua taga istusid. Haridusleppega on minu meelest selline asi, et ka arutelul osalenud ei ole sellega sajaprotsendiliselt rahul, mis tähendab, et kõik on pidanud tegema kompromisse. Seda nii karjäärimudeli, õpetajate töökoormuse kui ka muus osas. Just seetõttu on arusaadav, miks ükski osapool ei ole sellega sajaprotsendiliselt rahul.

Üks põhjus, miks rahul ei olda, on raha, kui paljudele omavalitsustele see hariduslepe tõepoolest rahaliselt ülejõu käib?

Selle rahaga on nii ja naa. Üksikud omavalitsused, valdavalt suured linnad ja need omavalitsused, kuhu on viimastel aastatel hästi palju lapsi juurde tulnud, tunnevad tõesti, et tänase rahastusmudeli juures nad tegelikult ei suuda tagada seda õpetaja koormuse vähendamist. Lihtsalt seetõttu, et tänane rahastusmudel kompenseerib kahanemist. Sinna kus laste arv väheneb, antakse regionaalse koefitsendiga raha juurde, et koole ikkagi pidada. Need piirkonnad, kus laste arv aga suureneb, kompensatsiooni ei saa ning nad ei suuda tagada õpetajatele madalamat koormust. Nii et sellistel omavalitsustel võib tõesti tekkida vajadus, seda puudujääki rahaliselt katta. Paljud omavalitsused on küll öelnud, et nad ei allkirjasta seda lepet rahalistel põhjustel, aga see ei ole nii. Rahalisi põhjuseid seal taga ei ole. Nad suudavad ka tänase rahastusmudeli juures tagada õpetajatele koormuseks näiteks 21 kontakttundi.

Omavalitsuste liiduga olid juba algusest peale lahkhelid ja nad teatasid, et ei osale üldse läbirääkimistel, miks see nii on?

Ma sain aru, et nende probleem oli see, et nad ei suuda esindada 79 omavalitsust, kuna need omavalitsused on Eestis niivõrd erinevad. Erinevate lähenemistega, kooli suurustega ja erinevate eelarvetega. Muidugi oli see poliitiline retoorika, mis sinna kõrvale käis, kuidagi võitluslik, et nemad ei taha ja nad ei ole nõus. Tegelik põhjus oli siiski selles, et nad tõesti tundsid, et kõikide omavalitsuse nimel nad seal laua taga esineda ei saa. Selle asemel tulid ja istusid sinna Tartu linn, Jõelähtme vald ja Harku vald ning hiljem ka Elva vald, kes siis nii öelda omavalitsuste eestkõnelejatena nendel läbirääkimistel osalesid.

Arutelud läksidki väga sisuliseks ja tulid ka ettepanekud omavalitsustelt, et mida nad tahaksid selles leppes muuta. Nii et me saime lõpuks ka päriselt sisu kallale minna. Enne seda oli pikka aega selline poliitiline kraaklemine, kus jäi segaseks, mis on see motivatsioon nendel läbirääkimistel olla, kui huvi sisuliseks aruteluks ei ole.  

Ka Tartu linn ei ole tänaseks veel teatanud, kas nad ühinevad leppega või mitte, mis on Tartu probleem?

Tartus ongi eelarveprobleem ehk siis Tartu eelarve on ülipingeline ja nad kärbivad. Neil on järgmise aasta eelarve 10 protsendi võrra väiksem kui on selle aasta eelarve, nii et nad reaalselt peavad oma kulusid kokku tõmbama. Sellises olukorras on Tartu öelnud, et nad on tegelikult haridusleppega väga nõus, aga nad ei näe, et suudaksid rahaliselt seda õpetajate koormuse vähendamist katta. Küsimus ei ole mitte õpetajate puuduses, sest Tartu linn suudaks leida puudu olevad õpetajad, et teiste õpetajatel koormust vähendada, küsimus on rahas.

Just neil päevil saatis mitusada õpetajat pöördumise nii riigikogu kui valitsuse poole ja selles pöördumises oli üheks probleemiks see, et hariduslepe ei pane täpselt paika, mis on õpetaja põhitöö ja mis on lisatöö.

Ma tean, mida soovivad need õpetajad, kes on sellele pöördumisele alla kirjutanud. Nad tõesti sooviksid, et oleks võimalikult selgelt paigas, mis on õpetaja põhitöö ja mis on kõik täiendavad lisaülesanded, mille eest õpetaja peaks tegelikult lisatasu saama. Põhjus, miks seda üleriigiliselt niimoodi kokku leppida ei saa, on selles, et õpetaja tööülesannete vahe Eestis on väga suur. Meil on põhikoole, kus õpib 20 õpilast ja meil on põhikoole, kus õpib 2000 õpilast. Õpetaja põhitöö sisu on nendes koolides väga erinev. Kui õpetaja tahab endale selles 20 õpilasega põhikoolis täiskoormust saada, siis peab ta kokku korjama erinevaid ülesandeid, mida ta koolis teeb, et saaks katta ära täiskoormuse.Just see on põhjus, miks me haridusleppe läbirääkimiste lepime õpetaja töötingimused hästi üldiselt kokku.

Õpetaja töötingimustest detailne kokkulepe sõltub ikkagi konkreetsest koolist. Ma saan väga hästi aru, mida õpetajad selle kirjaga tahavad öelda. Õpetajatel on selle nii öelda põhitöö sisse lükatud väga palju tööülesandeid, mis ajaliselt sinna sisse ei mahu ja mis ei ole ka tegelikult õpetaja põhitöö. Sellega püütakse optimeerida koolipersonali hulka, et õpetaja tehku siis ka kõiki muid asju veel, aga selle eest lisaraha ei maksta. Nii et just seda me haridusleppega tahamegi kokku leppida, et millised tööülesanded peavad mahtuma töönädala 35 tunni sisse ja kui nad ei mahu sinna sisse ja siis on see lisatöö ning selle eest peab palka juurde saama.

Kas see hariduslepe võikski olla see dokument, millega õpetaja läheb kooli juhtkonna juurde, juhul kui tekivad eriarvamused küsimuses, mida põhitöö raames teha tuleb ja mida mitte?

See võiks olla küll see alusdokument, mis annab raamid ette, kuidas me Eestis arvestama õpetajatöö koormust. Õpetajal võiks olla küll alust öelda, et me oleme üleriigiliselt põhimõtteliselt kokku leppinud, et õpetaja 35 tunni sisse peavad kõik tööülesanded ära mahtuma ja selle sees ei tohiks olla rohkem kui 21 õppetundi, mida ta annab. See peaks andma õpetajale ikkagi aluse tööandjaga läbirääkimisi pidada. Muidugi neil omavalitsustel, kes sellele alla ei kirjuta, seda hea tahte kohustust ei teki, et tagada õpetajale 21 kontakttundi, aga need omavalitsused, kes alla kirjutavad, eks nad peavad näitama ka tegusid.

Nii et vaatamata sellele, et mõned kutsuvad üles seda hariduslepet mitte allkirjastama, see dokument siiski järgmisel esmaspäeval allkirjastatakse?

Kõik osapooled peale mõnede kohalike omavalitsuste on ju tegelikult teinud juba otsuse, et nemad selle leppega liituvad. Liituvad õpetajad ja koolijuhid, samuti erakoolid ning ka  riik omalt poolt kirjutab sellele alla. Ka riigile kui koolipidajale tekib seal väga palju kohustusi juurde, ka meie ei suuda täna tagada kõigis oma koolides õpetajatele 21 kontakttundi ja ka meie ei suuda 60 protsenti üldkuludest viia õpetajate palkadesse, aga me peame pingutama selle nimel, et suudaksime.