Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo (RE) rääkis Postimehe otsesaates, et on vana tõde, et riik ei ole ettevõtetele sobiv omanik ja isegi strateegiliselt olulistes infrastruktuuriettevõtetes peaks vähemusosalus kuuluma eraomanikele.
OTSE POSTIMEHEST ⟩ Erkki Keldo: Nordica ja Eesti Energia juhtumid näitavad, et riik ei tohi olla ettevõtte ainuomanik (7)
Ühe nädalaga tuli kaks halba uudist riigile kuuluvate ettevõtete kohta, Nordica läks pankrotti ja Eestis Energias avastas erikontroll lausa uskumatuid eksimusi, miks me oma riigiettevõtteid juhtida ei oska?
Ma alustaks sellest, et meil valib ju juhte nimetamiskomitee, kus on samuti erasektori esindajad ja riigi tippjuhid. Need mõlemad juhtumid ikkagi kinnitavad vana kuldreeglit, et riik üldiselt ei pea olema ettevõtluses omanik. Riik ei ole parem omanik, kui on eraettevõtjad ehk siis riigil on vaja olla ainult strateegiliste ettevõtete omanik. Selliste ettevõtete, mis on vajalikud riigivalitsemise strateegiliste eesmärkideks jaoks, näiteks energeetika ja taristuettevõtted.
Kui me räägime lennundusest, siis on meie jaoks strateegiliselt oluline, et siin oleks võimalikult palju lennuliine, sealhulgas otseühendusi. Eks Nordica puhul ongi küsimus, kuidas juhtkond on tajunud riski ja milliseid otsuseid tehti. Põhiline erinevus eraettevõtte ja riigiettevõtte vahel tulebki sellest, kas oma nahk on ikkagi turul mängus ning milline on see riski võtmise ja selle eest tasu saamise tasakaal.
Järelvaataja roll ettevõtetes on nõukogul, kes peaks juhtkonna otsustel pilku peal hoidma, kas meil pole nõukogudesse panna kompetentseid inimesi või ettevõtete nõukogud lihtsalt usaldavad liigselt tegevjuhtkonda?
Igat juhtumit tuleb vaadata eraldi. Kui me räägime Nordicast, siis minu parimat teadmist mööda käib seal ju lausa uurimine, kas on olnud ka pahatahtlikku tegevust, mitte ainult hoolsuskohustuse probleeme või siis nii öelda ebaõnne. Küsimus on selles, kas juhatuse poolt on tehtud ebapädevaid ja pahatahtlikke tegevusi. Nõukogu roll ongi ju selles, et nad peavad valideerima kõik olulised ärisuunad ja tegema selgeks, kas risk on piisavalt maandatud. Ma peangi oluliseks, et nii Eesti Energia nõukogu, kui Nordica nõukogu neile küsimustele vastaksid. Et kus siis valesti läks või miks seda riski ei suudetud nõukogu tasemel näha. Eesti Energia eriraport on küll 500 lehekülge pikk, aga nagu nõukogu esimees ütles, siis nad vaatavad selle raporti üle ja teevad sellest ka järelduse.
Aga vaadates juhtunut, jõuame ikka vana tuntud tõeni, et kui on vähegi võimalik, siis tuleb riigile kuuluvad ettevõtted, mis ei ole strateegiliselt vajalikud, täies mahus erastada. Nende puhul, mis on strateegiliselt vajalikud, tuleb viia turule vähemusosalus. Mida rohkem erasektorit tuleb juurde, seda rohkem tuleb juurde ka avalikku kontrolli, kuna aktsionäride huvi on mängus. Ettevõtte tegevus on läbipaistvam ja avalikkuse kontrolli all.
Kui vaadata, kui palju riigiettevõtteid on praegu ühe ministri haldusalas, siis pole neid sugugi vähe, lisaks äriühingutele on ka sihtasutused, see aga tähendab, et minister küll neil kõigil pilku peal hoida ei suuda?
See ei olegi võimalik. Ministril on sisuliselt võimatu tema all olevate äriühingute või sihtasutuse igapäevajuhtimisel kaasa rääkida. Minister saab neile edastada vaid omaniku ootuse. Võin tuua konkreetse näite minu all olevast Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusest, mis on üks suurimaid erinevate Euroopa Liidu rahade ja toetusmeetmete jagajaid. Ka selle nõukogus on erasektori esindajad, samuti erinevate erialaliitude esindajad. Mina ministrina sihtasutuse töösse igapäevaselt ei sekku, küll aga kirjeldasin selgelt ära omaniku ootused, mida mina soovin näha. Mina soovin näha, et Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus võtaks rohkem riskijulgust just erinevates piirkondades ettevõtluse alustamise toetamiseks. Teistpidi ütlesin ma selgelt, et sihtasutus ei tohi dubleerida erasektori tegevust ja samamoodi peab üle vaatama, milliseid meetmeid pakutakse, et need oleksid veel efektiivsemad. Nii nõukogu kui tegevjuhtkond võtab omaniku ootused teadmiseks ja peab nende raames hakkama strateegilisi ja igapäevajuhtimise otsuseid tegema.
Riigi vaates on enamasti rõhutatud, et ettevõtted, mis on strateegilise tähtsusega, jäävad kindlalt riigile ja neid ei erastata.
Riik ei pea neid siiski omama 100-protsendiliselt. Strateegiliste ettevõtete puhul on oluline, et riigi käes oleks enamusosalus ehk 51 protsenti. Börsil on ju nii Enefit Green, kui Tallinna Sadam. Kui me räägime sadamatest, taristust või tehnovõrkudest, siis on oluline, et riigil oleks seal kontroll, sest me kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Samas võib erainvestorite vähemusosaluse sinna julgelt tekitada, sest see teeb ettevõtted läbipaistvamaks ja võimaldab kaasata eraraha. Eelmine valitsus tegi täieliku analüüsi riigile kuuluvatest äriühingutest, millised saab täielikult erastada ja millistest saab erastada vähemusosaluse.
Mida siis juba lähitulevikus võiks erastada?
Tegelikult ju prooviti ka Nordicat kõigepealt erastada, aga paraku eraturul seda huvi ei olnud. Natuke aega tagasi läks erastamisele Operail, kuna riik kaubaveo kui sellisega tegelema ei pea. See ei ole riigi strateegiline huvi. Riigi huvi on, et meil oleksid raudteeliinid, aga mitte selle seal peal olev kaubavedu. Samamoodi on juba varasemalt kokku lepitud Teede Tehnokeskuse erastamine, sest et riik ei pea olema kuidagi tehniliselt teede hooldamises sees. Riik saab väga hästi osta seda teenust erasektorist. Lisaks on arutuse all Enefit Greeni täiendav vähemusosaluse turuleviimine ja räägitud on ka Tallinna Sadamast.
Eesti Energias tulid kõik need asjad välja tänu sellele, et tehti erikontroll. See paneb küsima, kas me tegelikult teame, mis meie ettevõttes toimub, äkki on kusagil veel midagi sama halvasti ehk kui mõttekas on teha igaks juhuks selliseid erikontrolle?
Erikontroll on tõesti ikkagi viimane lahendus, kui on tunnetus või kui on juba tulnud signaale, et midagi on lahti. Aga ma kordan veel kord, et selleks, et selliseid asju täielikult vältida, peabki riik väljuma nendest ettevõtetest, mis ei ole strateegiliselt vajalikud. Me ei pea olema nende omanikud. Riigil on niigi palju toimetamist ja tegevust erinevates sektorites, alustades haridusest ja sotsiaalsüsteemist kuni kultuurini välja. Ülejäänu tuleks anda erasektorile, kes ilmselgelt on juhtimises efektiivsem, kalkuleerib alati riske ja seda tagasisaadavat väärtust ning teeb paremaid otsuseid kui riik.