OTSE POSTIMEHEST ⟩ Muinsuskaitseameti juht: on vale pidada Estonia juurdeehituse pärandimõju hinnangut ebaobjektiivseks

Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson rääkis Postimehe otsesaates, et amet ei tee uut Estonia juurdeehituse pärandimõju hinnangut, sest selles ilmselt ei jõuta mingitele uutele järeldustele. Ta lausus, et hinnang on objektiivne ja see saadetakse UNESCO-le uue aasta alguses. 

Muinsuskaitseametil on täna olemas pärandimõju hinnang Estonia juurdeehitusele, mida see näitab?

Tänaseks on valmimisjärgus pärandimõju hinnang, mis on koostatud vastavalt UNESCO reeglitele ja mõeldudki lõpuks edastamiseks UNESCO-le. Pooleliolev on ta seetõttu, et 28. oktoober oli tähtaeg, kus me ootasime osaliste seisukohti ja arvamusi sellele hinnangu projektile ja nüüd hakkame seda nende arvamustega täiendama. Tõenäoliselt jaanuari alguses on see pärandimõju hinnang sellises vormis, et saame ta UNESCO-le ära saata.

Tegelikult tuli sellest hinnangust välja, et taoline suuremahuline juurdeehitus oleks hästi suure mõjuga meie Tallinna vanalinnale, mis on UNESCO maailmapärandi objekt. Selles hinnangus ei anta soovitust juurdeehitust rajada, kuna ta on liiga invasiivne ja mõjutab pärandiobjekti selliselt, et ta lõpuks ei olegi võib-olla enam sama väärtusega, nagu ta täna on.

Samas ei ole riigikogu kultuurikomisjon ju juurdeehitusest loobunud. Kuidas see arutelu peaks nüüd edasi minema?

Mina loodan, et iga diskussioon võiks olla viisakas ja konstruktiivne. Võin öelda, et tegelikult on meil olnud Estoniaga väga hea koostöö. Oleme küll olnud erinevatel seisukohtadel ja erinevatel arvamustel selle osas, kui suures mahus ooperiteatri laiendus tuleks ehitada. Me mõistame, miks Estonia ooperi- ja balletiteatrile oleks vaja uusi tänapäevaseid võimalusi.

Ma loodan, et edasi läheb see niimoodi, et me saame rahulikult oma pärandimõju hinnangu kokku panna ja selle UNESCO-le ära saata. Kahjuks ei saa ma rääkida riigikogu ega kultuurikomisjoni eest, et kuidas nemad oma edasisi samme plaanivad, aga ma loodan, et neid tehakse arvestades seda pärandimõju hinnangut, aga ka rahva arvamust. Sellel teemal on tekkinud juba väga palju avalikku dialoogi.

Mõned riigikogu kultuurikomisjoni liikmed on väitnud, et see hinnang on ebaobjektiivne ja tehtud kellegi huvides.

Raske kommenteerida, mina ütlen, et hinnang on tehtud väga pädeva oma ala eksperdi poolt ja vastavalt UNESCO kehtestatud reeglitele ehk seal ei ole mitte midagi keegi ise välja mõelnud ega kokkukirjutanud. Reeglid on paigas ja neid on selle pärandimõju hinnangu koostamisel ka järgitud. Avalikkuses on mõneti tõesti väidetud, et ehk ei ole pärandimõju hinnangu koostaja olnud objektiivne, aga mina julgen need väited küll kõik ümber lükata. Muinsuskaitseameti vaates on Triin Ojari pärandimõju hinnang täiesti objektiivne ja tehtud vastavalt nendele kriteeriumitele, mis on ette antud. Triin Ojari ei teinud seda üksinda, hinnangu koostamist toetas komisjon ja seal on samuti väga hinnatud oma ala eksperdid. Nii et pidada Eesti parimate ekspertide koostatud mõjuhinnangut kuidagi ebaprofessionaalseks või ebaobjektiivseks, on lihtsalt vale.

Juurdeehituse puhul on räägitud ka võimalusest teha see mõnda teise külge, kas nende teiste variantide sobivust on hinnatud?

Selle aasta alguses taotles Estonia eritingimusi ja muinsuskaitseamet need ka koostas. Seal me jõudsime sellisele lahendusele, et laieneda natukene Georg Otsa tänava poole ja veidikene veel Tammsaare pargi poole, aga need eritingimustes väljendatud mahud Estoniale lihtsalt ei sobi. Nad ütlevad, et seda on ikkagi liiga vähe ja selleks, et saaksime tänapäevase ooperiteatri kvaliteetsel kujul, on vaja juurde märksa suuremat mahtu.

Tammsaare pargi poole ei saa ka lõputult laieneda?

Siin ongi ju mitte ainult muinsuskaitselised või pärandiküsimused, vaid siin on tegelikult ka veel terve hulk muid küsimusi, mis selle suuremahulise laienemisega kaasnevad. Need on linnaruumilised küsimused, need on keskkonnaküsimused, ka majanduslikud ja rahaküsimused. Et kuidas see mõjutab meie kultuurieelarvet ja kui me teeme ühe suure saali veel juurde, siis kas me ikkagi suudame seda ülal pidada. See diskussioon koos linnaruumilise diskussiooniga on meil minu meelest olnud täna natukene tagaplaanil, aga see ei ole vähem oluline.

Olen kultuurikomisjonist kuulnud ka arvamust, et tuleks teha uus pärandmõju hinnang, kas see muudab midagi?

Mina usaldan Eesti eksperte, neid inimesi, kes selle hinnangu on koostanud. Nad on teinud seda ikkagi oma parimate teadmiste kohaselt. Ma ei usu, et uute hinnangutega jõutaks mingite teiste järeldusteni. Me ju hindame selle juurdeehituse mõju vanalinnale, mitte muusikakultuurile. Selleks tuleks tellida täiesti teine dokument.

Vanalinna ümbrusesse ja tegelikult ka vanalinna on ju ehitatud päris suuri hooneid, näiteks Viru keskus või linnateatri laiendus, miks see Estonia nii palju probleeme tekitab?

Ega siis pärandi hoidmine ja säilitamine tähenda seda, et vanalinna mitte midagi kunagi juurde ehitada ei võiks. Me elame muutuvas maailmas ja inimeste vajadused ajas muutuvad. Selleks, et meie pärand oleks kasutatav ja seda oleks võimalik säilitada ning arendada, peabki aeg-ajalt selge pilguga otsa vaatama tänapäevastele nõuetele ning vajadustele ja siis ka meie pärandile. Pole ju vajadust säilitada vanalinna täiesti oma esialgsel kujul, sellisel juhul oleks see muuseum, aga me tahame, et ta oleks ikkagi linna elav osa, mida kasutavad nii meie oma inimesed kui külalised. Nii et selles plaanis ei ole juurdeehitamine või mingil moel täiustamine tabu.

Vana Tallinna kindluslinna puhul on aga oluline bastionivöönd, kus asub ka Estonia teater. See on roheline vöönd, mis asetseb ümber vanalinna ja ta peakski olema puhvertsoon uue linna ja vana linna vahel. Seal on ajalooliselt olnud üksikud hoonestatud krundid ja kõik need uued hooned, mis sinna on ehitatud, on rajatud vanade hoonete kohale. Nii et bastionivööndi sisustamine ja sinna uute hoonete ehitamine peakski käima nende reeglite järgi, et me ei ehita seda täis ja saaksime ikkagi hoomata rohelist vööndit ümber vanalinna ning kasutada uuteks vajadusteks neid krunte või kvartaleid, mis on olnud ajalooliselt hoonestatud.

Kas me mõnel eelneval lähiajaloo kümnendil oleme lubanud sinna ehitisi, mis tegelikult ei peaks seal olema?

See on hea küsimus, ma armastan öelda, et kui oleksime olnud kakskümmend, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi sama targad kui täna, siis võib-olla oleks mõni asi jäänud tegemata, aga võib-olla ka vastupidi. Arvan, et me ei peaks selle üle spekuleerima. Mis tehtud, see tehtud ja me peame sellega elama. Linlased on ilmselt päris paljude asjadega ka harjunud, kas need sobivad või mitte, on maitse küsimus. Nii et ainuõige tee oleks mitte liiga palju tagasi vaadata, aga nendest vanasti tehtud vigadest võiks siiski natuke õppida küll. Suures plaanis peaksime vaatama edasi ja proovima leida Estonia puhul sellise hea konsensusliku kokkuleppe, mis sobib nii pärandiinimestele, meie riigile ja rahvale, aga ka ooperiinimestele.

Kui ehitati Viru keskust, siis olid ju ka päris suured vaidlused selle sobivuse üle?

Tõsi, Viru poeg, nagu teda siis nimetati, oli väga tuliste vaidluste objekt. Tegelikult on sellest ajast, kui Tallinna vanalinn 1997. aastal maailmapärandi objektiks sai, UNESCO laual olnud kolm meie probleemset objekti. Üks neist oligi Viru poeg, palju kõneainet andis ka Suurtüki tänavale linnamüüri äärde ehitatud ridaelamu ja samamoodi Vabaduse väljak. Nende kolme puhul UNESCO siiski leebus ja ei pidanud vajalikuks Tallinna vanalinna väljavõtmist sellest nimekirjast. Aga kui hooneid on juba piisavalt palju, siis on iga järgnev hoonestus üha olulisema mõjuga. Estonia juurdeehitus oleks väga suuremahuline ja ta katkestaks ning lõhuks seda ümber vanalinna asetsevat rohevööndit päris korralikult.

Riigikogu kultuurikomisjonist on tulnud ka väide, et kuna raha juurdeehituseks on olemas, siis muudame seadust. Missugust seadust me saame muuta, lõppkokkuvõttes ei saa ju UNESCO ka kohustada meid selles nimekirjas olema?

UNESCO ei ole tõesti mingi kuri pärandipolitsei. Nemad on ikkagi organisatsioon, kellega Eesti riik ja rahvas on kõige kõrgemal tasandil vabatahtlikult liitunud ja võtnud endale kohustuse seda pärandit hoida ning hoolitseda selle eest kõige paremal viisil. Mul on raske kommenteerida, milliseid seadusi peaks muutma selleks, et Estonia soove saaks tänasel väljaöeldud kujul kuidagi ellu viia, aga päris selge on see, et kui on kindel soov ja tahtmine asjad ellu viia, siis tõenäoliselt on võimalik muuta neid inimese tehtud seadusi selliselt, et asi saaks teoks.