SÕJASTUUDIO ⟩ Kalev Stoicescu: tõenäoliselt lõpeb sõda järgmisel aastal, sest ei Ukraina ega Venemaa suuda enam sõdida

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu (Eesti 200) rääkis Postimehe «Sõjastuudios», et ei Ukrainal ega ka Venemaal pruugi olla enam jaksu sõdida peale järgmist aastat ja seetõttu jõutakse ilmselt tuleval aastal rahuläbirääkimisteni. Järgmise kahe kuu jooksul muutub venelaste pealetung tõenäoliselt intensiivsemaks.

Venelased ründasid täna hommikul droonide ja rakettidega Kiievit. Sellist kombineeritud drooni- ja raketirünnakut ei ole venelased viimased kaks kuud korraldanud, miks just nüüd? 

Eks nad vahepeal kogusid rakette, aga samas on ju 6. novembrist alanud uus ajastu. Saime teada, kes valiti USA presidendiks ja see on sõja kontekstis väga oluline. Praegu oleme võimu ülemineku perioodis, mis kestab kaks kuud ja seda aega püüavad kõik asjaosalised enda huvides aktiivselt ära kasutada, eeskätt Venemaa. On näha, et ta üritab haarata veel rohkem initsiatiivi, okupeerida veel rohkem alasid, suruda ukrainlasi välja Kurski oblastist ning hävitada nii palju kui võimalik Ukraina infrastruktuuri.

Nii et venelased ei maga, nad on muutunud üliaktiivseks ja tahavad saavutada võimalikult tugeva positsiooni selleks ajaks, kui Trump asub ametisse ja saab teha otsuseid.

Kas seetõttu kavatsevad venelased rünnata ka Zaporižžjat?

Küsimus on ka selles, kuidas Ukraina suudab seda takistada. Ega ukrainlastel väga hõisata ole. Mobilisatsioon, mida nad alustasid mitu kuud tagasi ja mille kohta ametnikud ütlevad, et see on kulgenud rahuldaval tasemel, ei ole tegelikkuses sugugi nii rahuldavalt läinud. Need, kes on rindel, loomulikult võitlevad vapralt, sest see on nende missioon ja nende moraal on jätkuvalt kõrge. Samas ei tule juurde nii palju sõdureid, kui oleks vaja.

Kurski oblastis kontrollivad ukrainlased natuke rohkem kui poolt sellest territooriumist, mille nad algselt suutsid hõivata. Igast suunast tungivad seal aga peale arvatavasti 50 000 Vene ja Põhja-Korea sõdurit. Venelased on sinna toonud paremaid üksuseid – merejalaväe, õhudessandi ja eriüksuseid. Arvatakse, et seal võib olla umbes 10 000 Põhja-Korea sõdurit. Nii et see on üsna vägev jõud, mis on seal ukrainlaste vastu suunatud.

Ukrainlased küll väga ei taha kommenteerida oma vägede suurust Kurskis ega sedagi, kes neil seal konkreetselt on, siiski on teada, et ka ukrainlastel on sinna viidud ühed parimad üksused. Nüüd püüavad siis venelased kahe kuu jooksul võimalikult kiiresti edu saavutada ja suruda ukrainlased piiri taha. Halvima stsenaariumi korral ei peatu nad ka riigipiiri juures, vaid tungivad edasi Sumõ peale.

Kuigi venelased üritavad ka lõunarindel läbi tungida, on põhirõhk ikkagi Donbassil. Venelased on teinud kõik selleks, et võimalikult vähe sealt vägesid ära liigutada.

Kuidas on ukrainlastel praegu laskemoona ja relvadega?

Probleem on tegelikult üldisem. Küsimus on pigem, kui kaua jaksab Ukraina sõdida, isegi kui me toetame neid senisel tasemel. Nagu näha, on Venemaa sõjamajandusele üle läinud ja ennast täielikult mobiliseerinud. Venemaa on Ukrainast ressursside poolest, ka inimressursside poolest, mitu korda suurem. Olen kuulnud ja näinud erinevaid analüüse ja kipun nõustuma nendega, kes arvavad, et ei Venemaal ega Ukrainal pruugi olla jaksu enam sõdida peale järgmist aastat. Nii et kuidagiviisi peab see sõda tuleval aastal lahenema. Mismoodi relvarahu tuleb, ei tea.

Mida on Ukrainal oodata või karta jaanuarikuus, kui Donald Trump asub Valgesse Majja?

Trump võib minna selle peale, et Ukraina on vaja diplomaatide laualt ära saada ehk siis kuidagi ära lahendada, kuna eksisteerivad ka muud probleemid, nagu Hiina ja Taiwan, rääkimata Lähis-Idast. Nii et kuskilt otsast peab hakkama asju lahendama, sest nagu näha, on tendents selline, et kriiside arv ja intensiivsus muudkui suureneb, mitte ei vähene.

Kuigi USA jääb meie liitlaseks, peavad just eurooplased ennast mobiliseerima. Kõikidel eurooplastel on kohustus panustada rohkem. Trump oma esimesel presidendi ametiajal käratas juba päris selgelt, et kuulge, kulutage kaitsele, muidu ma ei kaitse teid.

Kui oluline on Ukraina jaoks see, et ta ei loovutaks venelastele uusi alasid?

Territoorium ongi võtmeküsimus. Venemaa ei ole valmis karvavõrdki oma eesmärke muutma. Kui ta on mingisugused tingimused välja käinud ja kui ta näeb, et saab rahutingimusi dikteerida, siis tuleb neid järjest juurde. Venemaa tahab, et tema poolt okupeeritud alad jääksid talle ja võib-olla tahavad nad veel midagi. Näiteks et Ukraina välistaks NATOga ühinemise või et Ukraina relvajõud oleksid viidud mingisuguse absurdse miinimumini, mis ei ole selgelt piisav enesekaitseks, kui Venemaa peaks neile uuesti kallale tungima.