SÕJASTUUDIO ⟩ Leo Kunnas: rinne veel kokku ei kuku, aga sellise armeega pole Ukrainal võimalik sõda võita

Riigikogu liige ja sõjandusekspert Leo Kunnas rääkis Postimehe «Sõjastuudios», et idarinne pole küll kokku kukkunud, aga sellise armeega Ukraina sõda ei võida. Ta juhtis tähelepanu, et Ukrainal on jätkuvalt probleeme nii mobilisatsiooni kui väljaõppega.

Kas Ukraina idarinne võib tõesti kokku kukkuda?

Rinne ei ole kokku kukkumas, aga see ei tähenda, et olukord ei oleks tõsine. Kui vaatame rindelõiku Lõuna-Donbassis, kus idarinne läheb üle lõunarindeks, siis näiteks Pokrovskist lõunas oli ohtlik olukord 27. oktoobril, kui Vene pool saavutas paari päevaga lagedatel aladel umbes 10-kilomeetrise sissemurde. Õnneks ei suutnud nad seal oma edu edasi arendada. Venelased suutsid nädalaga liikuda edasi ka Selõdove piirkonnas, mis on Pokrovskist lõunas. Seal on Ukraina poolel selline kaarekujuline eendpositsioon, mille läbimõõt on umbes 35 kilomeetrit. Kui venelastel õnnestub mõlemal pool edasi tungida, tekib oht, et sea paiknevad Ukraina üksused võivad sattuda piiramisrõngasesse. Seni on ukrainlastel õnnestunud seda ohtu vältida. 

Aasta algusest saadik on venelased tunginud järjekindlalt edasi Lõuna- ja Kesk-Donbassis ja isegi kui päevane edasiliikumise tempo on vaid 200 kuni 300 meetrit, siis kuudega kilomeetreid ikka koguneb. Kuigi rinne on Pokrovskist täpselt sama kaugel kui kuu aega tagasi, umbes 8 kilomeetrit, siis Vene poolel on õnnestunud tekitada sinna selline muhk, mida nad pidevalt laiendavad.

Lisaks on venelased saavutanud umbes 10 kilomeetri sügavuse ja paari kilomeetri laiuse kiilukujulise sissemurde Kupjanskist lõunas.

Tõsiseks probleemiks see, et Ukraina väed on tõesti välja kurnatud. Pikaajalised probleemid on mobilisatsiooni ja väljaõppega ning ukrainlased pole neile muredele lahendusi leidnud.

Kuigi lõunarindel on olnud pikka aega üsna rahulik, prognoositakse nüüd, et venelased võivad alustada seal suurema hulga soomustehnika abil pealetungi, on see realistlik?

Paraku on sügis jõudnud nii kaugele, et piirangud soomustehnika liikumiseks pigem süvenevad ja seda ka lõunarindel. Lõunarinde kõige olulisem lõik on Dnepri jõe ja suures osas tühjaks voolanud veehoidla joonel ja seal ei suuda kumbki pool pealetungioperatsioone arendada. Venelased võivad küll üritada uut sissemurret  lõunarinde kesksektoris, aga see on võrreldav ukrainlaste eelmisel suvel üritatud samasuguse katsega, mis ei õnnestunud, kuna mõlema poole kindlustused on selles piirkonnas tugevad. Seega mingit püsivamat läbimurret ei ole seal võimalik saavutada. 

Milline väljaõpe on Põhja-Korea sõduritel ja kas neid on võimalik panna sõdima koos Vene vägedega?

Seda, milline on nende väljaõpe, peaks küsima Lõuna-Korea luurelt. Nemad kindlasti suudaksid anda sellele kõige adekvaatsema vastuse. Nende rakendamise juures ei ole tegelikult ohtlik mitte sõjaline külg, vaid pigem poliitiline külg. Seni on seda sõda ikkagi peetud niiviisi, et kumbki pool ei ole kaasanud ametlikult teiste riikide sõjaväelasi. Venelased kasutasid küll pealetungiks põhjast Valgevene territooriumi, aga Valgevene sõdurid selles ei osalenud. Nii et see on ohtlik eskalatsioon, kuna esimest korda rakendatakse sõjas teiste riikide relvajõude otseses sõjategevuses. Iseasi on, kas see venelastele mingit sõjalist edu toob – pigem mitte.

Kui suured probleemid on Ukrainal oma armeega, räägitakse, et sõdurid on väsinud?

Kogu Ukraina armee väljaõpe ja mobilisatsioon on suured probleemid. Ukraina lähenemine on kogu selle kallaletungi ajal olnud vale selles mõttes, et nad ei ole tunnistanud, et see sõda on nende jaoks totaalne. Donbassi sõda suudeti kaheksa aastat pidada väheste jõududega ja võib-olla tekkis illusioon, et seda on võimalik nii ka jätkata. Seda enam, et esialgu oli personali täiendamiseks neidsamu Donbassi sõjaveterane päris palju võtta, mistõttu see valdkond ei arenenudki kuskile. Korruptsiooon komissariaatides, kogu väljaõppesüsteemi nõrkus ja kogu mobilisatsioonisüsteemi nõrkus – neid vigu ei parandatud.

Ukraina ei saavutanud oma eesmärki teha miljoni inimese suurune sõjavägi. Nad on pigem 700 000 ja 800 000 tuhande vahel, aga sellega ei suudeta teha muud, kui kompenseerida kaotusi ja ka sellega on raskusi. Selleks et sõda võita, on vaja sõja ajal kaitsejõude miinimum 1,5 miljonit, aga pigem siiski 2 miljonit, et roteerida rindel olevaid üksusi. Kui nad ei suuda neid roteerida, siis üksused lihtsalt kurnatakse välja. Et rindel ei tuleks otsustavaid tagasilööke, on Ukraina sunnitud pidama üksusi seal liiga kaua.

Ei ole võimalik sõda pidada, kui Ukraina ei võta teenistusse 18- kuni 25-aastaseid või kui ta laseb inimestel lihtsalt riigist lahkuda. Osalt hooletuse ja osalt korruptsiooni tõttu. Ei ole võimalik saavutada häid tulemusi, kui komissariaadid, kes peavad tegelema värbamisega, on korrumpeerunud ja lasevad inimestel lihtsalt minna, kui need maksavad. Palju ohvitsere, kes on olnud selle eest vastutavad, on küll lahti lastud, aga olukord ei ole siiski paranenud. Paraku ei ole sellise armee ja väljaõppesüsteemiga võimalik seda sõda võita.