OTSE POSTIMEHEST ⟩ Alar Laneman: soovisime küsitleda kaitseministeeriumi asekantslereid, aga see tekitas vastuseisu

Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Alar Laneman (RE) rääkis Postimehe otsesaates, et palju emotsioone tekitanud riigikaitse raportit ei olnud algul üldse plaanis teha, taheti lihtsalt küsitleda kaitseministeeriumi asekantslereid. Kuna see tekitas tugevat vastureaktsiooni, siis otsustati raporti kasuks. 

Mis riigikaitsekomisjonis toimub?

Meil käib intensiivne töö ja tülist ei ole küll märkigi. Tervikpilt riigikaitses on praegu ju väga hea. Kui huumoriga öelda, siis võib-olla riigikaitsekomisjoni liikmed alateadlikult tundsid, et võib-olla võiksime meie ka aktiivsemad olla. Komisjonis toimub praegu lahenduste otsimine ja minu arust on see tervitatav. Palju hullem oleks, kui parlament oleks passiivne. Hetkel on meil aga palju kirgi raporti ümber, mida veel ei ole. 

Mida selle raportiga tahetakse saavutada?

Praegu piiritlemegi raporti teemasid ja küsimusi. Viimati tehti riigikaitsekomisjonis raport 13. riigikogus. Minu mäletamist mööda oli siis teemaks Läänemeri ja julgeolekuküsimused Läänemerel. Võib-olla ongi üks põhjusi, miks see raport nii palju kirgi tekitab, asjaolu, et ei olda väga harjunud, et selliseid asju tehakse. Äkki me peaksime tempot tõstma, sest tunnetame ju, et see raport tekitab diskussiooni ja arutelu.

Algselt oli mõte, et kuulame ära asekantslerid, et teada saada, kuidas nende haldusalades asjad lähevad. Kui aga nägime, milliset reaktsiooni see tekitas, siis otsustasime, et teeme raporti, kuna see on konkreetsem ja võib-olla ka lihtsam. Nüüd on need kaks asja paraku kokku läinud ja seetõttu võib-olla keegi näebki tonte. Meie ülesanne on need tondid maha võtta. Me siiski keskendume teemadele ja ei vaata inimesi. Me ei vaata seda, kuidas Jüri, Jaan või Peeter hakkama saavad. See ei ole mitte kunagi olnud riigikaitsekomisjoni töö eesmärk. Meil on riigikaitsevaldkonnas toimunud suured muutused ja kui komisjon ei teeks raportit, siis võiks hoopis see küsimusi tekitada. Nii et piiritleme ära, mida me teada tahame ja siis anname tööle pihta.

Miks peaks keegi muutuma murelikuks, kui kantslerid või asekantsleid kutsutakse kohtuma riigikogu komisjoni liikmetega, nad teevad seda ju kogu aeg ja arvestades kui palju me panema raha riigikaitsesse, on mõistetav, et rahvaesindajad selle kohta küsimusi esitavad, miks seda kartma peab?

Ei saa ju ka inimestele ette heita, kui see tekitab mingeid emotsioone. Eks meie kõigi on selgroos selline refleks, mis tuleneb eri juhtimistasandite erinevusest. Kui juhtkond ütleb, et tule, ma tahan sinuga rääkida, eks siis mõtlevad paljud, et mida see nüüd tähendab. Võib-olla on inimestel mingi isiklik kogemus ja seetõttu tuntakse end ebamugavalt. Mina ei näe seda miinusena, ma näen seda ühe küsimusena, mida tuleb lahendada. Kuna meie saavutused riigikaitses on märkimisväärsed, siis võib öelda, et meil on asjad üldiselt hästi. Samas ei ole midagi halba selles, kui me veendume, kui hästi need on ja kas kuskil on ka arenguruumi. 

Äkki on küsimus hoopis selles, et meil on riigikaitsekomisjonis väga palju inimesi, kes on olnud varasemalt kaitsevaldkonnaga tugevalt seotud ja neil on oma nägemus, kuidas asjad käima peaksid?

Võib-olla, et see tõesti tekitab ebamugavust, kui küsimused, mis tulevad poliitikute poolt, on väga detailsed. Siin tuleb aga vaadata, mis on asjale kasuks. Vahest me tõesti peame minema mõne küsimusega väga sügavale detailidesse. Ka seadused, mida riigikogu vastu võtab, on ju tihti väga detailsed. Kui me seadusi muudame, ka siis me läheme detailidesse. Järelikult tuleb need teadmised detailide kohta kusagilt hankida. Kui on inimene, kellele on valdkond tuttav, siis tal on see lihtsam, aga selle võrra on tema küsimused keerulisemad. Samas on see kõik ju asja huvides. Me kõik tegeleme omaenda riigikaitse arendamisega.

Ilmselt ei ole see päris tavaline, kui keegi esitab kaitsepolitseisse kaebuse, et kaitseminister on lekitanud NATO kaitseplaane?

See oli huvitav asi. Jumal tänatud, et me iga päev selliseid uudiseid ei näe. Kaitsepolitsei ju kontrollis seda ja midagi kahtlast ei olnud. Mõneti ongi inimesed, kes riigisaladusega töötavad, kahvlis. Kui sa näed midagi, millele sul ei ole vastust, siis pole sul valikut, mitte teatada, sest see on üks osa mehhanismist, kuidas riigisaladust kaitsta. Kui sul on selline kahtlus ja inimene, keda asi puudutab, on juhtkonda kuuluv, siis on see kahvel eriti terav. Kord näeb ette, et tuleb teatada. Kahetsusväärne episood, aga tore, et see sai lahenduse. 

Siin on välja käidud ka versioon, et kuna kaitseminister läks kantsler Kusti Salmiga tülli, siis Salm lahkus ministeeriumist ja nüüd soovib minister vabaneda ka nendest inimestes, kes Kusti Salmi toetasid. Kas selline versioon vajab kontrollimist?

Kui selline versioon esitatakse, siis võib-olla kohtumisel ministriga saab seda küsida. Aga Hanno Pevkurit tundes ja seda on öelnud ka teised inimesed, et võib-olla on ta mõnikord hoopis liialt pehme, kuna usub koostöösse, põhjendustesse ja loogikasse - sellisesse asjalikku lähenemisse. Isiklikul tasandil Hannot teades, on mul väga raske uskuda, et ta ministeeriumis mingit nõiajahti korraldab. Ta on alati käitunud väga inimlikult, nii et sellised madalad trikid ei lähe temaga kuidagi kokku. Võib-olla on kellelgi, kes on millegi vastu patustanud, tekkinud hirm, et äkki minister võtab letti, aga ministril tegelikult ei ole sellesteks nõiajahtideks aega. Ma loodan, et ka see asi vaibub.