OTSE POSTIMEHEST ⟩ Lauri Läänemets: ma tean, et Ligile teeb see tuska, et me Eesti julgeoleku eest hoolitseme

Siseminister Lauri Läänemets (SDE) rääkis Postimehe otsesaates, et kuna kärpepõhimõtted lepiti kokku koalitsiooniläbirääkimistel, kus rahandusminister Jürgen Ligi (RE) ei osalenud, siis ilmselt on tal keeruline neid otsuseid ellu viia, aga paraku peab ta seda tegema. 

Järgmisel aastal kulutab riik taas rohkem kui saab tulu ja inimeste maksukoormus kasvab päris palju, miks valitsus kulusid kärpida ei suuda?

Me ju kärbime tegelikult nelja aasta peale miljard eurot ja see on vist kõigi aegade suurim kärbe. Kui mõelda suures plaanis, siis on küsimus selles, et kui meil oleks taoline  majanduskriis, nagu aastatel 2008-2009, siis ma saan aru, et peaksime väga palju kokku hoidma, aga tänane peamine mure pole ju tulnud mitte riigi majandusolukorrast, vaid sellest, et oleme eelarvesse kulutusi juurde pannud. Kui sa aga kulutad rohkem, siis pead ka tulusid suurendama.  

Põhiküsimus peaks minu arvates olema jätkuvalt see, kes sellesse tulude suurendamisse panustab. Me pöörasime väga palju tähelepanu ettevõtetele seetõttu, et ettevõtted on aktiivne pool ja neil on meediale ning poliitikutele palju parem ligipääs kui tavalisel inimesel. Paraku panustab enamuse sellest rahast ikkagi keskmine Eesti inimene ja ettevõtjad panevad ainult pisikese osa. 

Paraku on nii, et mõned ministeeriumid ei pea üldse kärpima ja teised teevad seda päris palju. Rahandusminister Jürgen Ligi ütles Kuku raadios, et mõned ministrid kauplesidki endale riigi kaitsmise sildi all välja paremaid tingimusi, vihjates, et ka sisejulgeolek on üle tähtsustatud.

Riigi kaitsmine on ka riigi kaitsjad. Ma ei tea, kas Jürgen Ligi ütles ka seda, et kaitseväge tuleks kärpida. Ma võin kinnitada, et Jürgen Ligi neil läbirääkimistel pea üldse ei osalenud, nii et ega ta tegelikult tea, mis seal laua taga toimus. Mina osalesin igal päeval ja igal tunnil ja tean väga hästi. Näiteks võin kinnitada, et mina seisin selle eest, et õpetajad jääksid kärpest välja ja see ei ole kuidagi sisejulgeolekuga seotud küsimus. Lisaks ei olnud sellel hetkel üldse teada, kuidas me ministrikohti jaotame. Ma tean, et Ligile teeb see tuska, et me Eesti julgeoleku eest hoolitseme, aga midagi pole teha, kui ta oleks laua taga olnud, oleks ta võib-olla saanud neis asjades kaasa rääkida, sest praegu peab ta tõesti neid asju ellu viima.

Prioriteetide seadmine on selles küsimuses olnud oluline ja mõistlik. Kas ootus on siis see, et oleksime läinud veel vähendama Euroopa kõige õhukesemat politseid, samal ajal kui  meie naaberriigid palkavad politseinikke juurde. Kõik valitsuse liikmed saavad ülevaate Venemaa hübriidrünnakutest, ka Jürgen Ligi ja minna selles olukorras politseinike arvu vähendama, oleks väga vastutustundetu. Valitsusel on selged prioriteedid, julgeolek ja haridus, ning me ei pea minema ühe puuga igalt poolt kärpima. 

Kui palju oleneb eelarveläbirääkimistel tulemus sellest, kui jõuline isik on üks või teine minister ja kuidas ta suudab oma valdkonna eest seista?

Me rääkisime siiski kõike läbi, neid läbirääkimisi ei peetud ministeeriumide kaupa. Lõppkokkuvõttes tuli neid erandeid julgeoleku mõttes isegi rahandusministeeriumile ja justiitsministeeriumile, julgeolekuvõtmes läksid erandid lõpuks viiele ministeeriumile.

Me läksime laua taha sellisel viisil, et üks erakond ütles, et peame saama kolmandiku rahast maksutõusudest ja kaks kolmandikku kärpimisest. Teine erakond ütles, et peame selle pooleks tegema ja kolmas erakond ütles, et me peame oluliselt vähem kärpima, sest riiki pole võimalik täielikult seisma panna. Lõpuks me seda kompromissi näeme, sest kahte kolmandikku vajaminevast summast me ju ei kärbi.

Meil kiputakse riiki pidevalt võrdlema ettevõtetega, aga ettevõtte saad sa pausile panna ja inimesed lahti lasta, aga riigis ei ole inimeste elu võimalik pausile panna. Nii et me ei saa võrrelda kokkuhoidu ettevõttes ja kokkuhoidu riigis.

Miks on kõrgete riigiametnike palgad nii suured?

See on palju keerulisem. Me võime ju öelda, et jah, olgu ministeeriumides väiksemad palgad, aga mida me tahame saada. Me tahame saada seda, et riik ei teeks vigu. Ministeeriumi tehtud viga mõjutab arvatavasti mõnd ettevõtjat või inimest eluliselt. See, kui midagi tehakse valesti või mõeldakse kehvasti läbi, sõltub sellest, kui hea inimene sul tööl on. Võime ju võtta tööle väiksema palgaga inimesi, aga ilmselgelt on siis ka nende oskused madalamad.

Suurelt vaadates, aga ei ole küsimus mitte selles, miks on ministeeriumides on suured palgad, vaid miks väga paljudel Eesti inimestel on madalad palgad. 

Jääb siiski mulje, et ametnikud, kes ise saavad korralikku palka ja kirjutavad neid maksutõusuettepanekuid, ei mõista tegelikult, mida taoline maksutõus keskmist palka saavale inimesele tähendab. 

Mina seda ametnike süüks ei paneks, sest nemad teevad seda, mida poliitikud soovivad. Kui mul oleks võimalik moodustada valitsus ainult sotsiaaldemokraatidest, siis oleks maksutõusud ja muudatused olnud teised. Ma arvan, et ka käibemaksu tõstmine ei ole mõistlik, sest see asetabki koorma keskmisele Eesti perele. Samal ajal panustab kõige rikkam osa ühiskonnas liiga vähe. Nii et ebaõiglust on selles maksutõusus väga palju, aga see on poliitiline valik. Inimestele tuleb nii palju makse maksta seetõttu, et enamus parlamendierakondadest on parempoolsed, kes ütlevadki, et jõukaid maksustame vähem ja ülejaanud inimesi rohkem. Seda soovivad Isamaa, Reformierakond, Eesti 200 ja oma olemuselt tegelikult ka EKRE. Nüüd veel takkaotsa ka Keskerakond. Paraku on Eesti rahvas sellise parlamendi valinud.

Sedapuhku läks eelarve riigikogusse taas sama läbipaistmatuna kui eelnevatel aastatel. Nii õiguskantsler kui riigikontrolör on palunud sellise tegevuspõhise eelarve eksperimendi lõpetada, miks te seda ei teinud?

Paari kuuga seda ei jõua, küsimus on seaduse muutmises. Mina saan aru, et eelarvele on kõrvale pandud natuke teistsugune vaade. See vaade, mida Aivar Sõerd soovib. Vähemalt rahandusministeerium sellega tegeleb. Täna kehtivat riigieelarvet ja selle kulutamist on põhimõtteliselt võimalik vaadata iga tšeki kaupa ja teada saada, kuhu raha läheb. Rahandusministeeriumil on selline töölaud olemas. Ta ilmselgelt on väga keeruline, nii et isegi kõik riigikogu liikmed ei ole suutnud sellega tutvuda.