OTSE POSTIMEHEST ⟩ Politoloog: riigikogu opositsioon on muutunud väikeseks ähmaseks seltskonnaks

Politoloog Tõnis Leht rääkis Postimehe otsesaates, et sel sügisel riigikogu opositsioon enam võimuliidule nii palju peavalu ei tekita kui eelmisel aastal, kuna ühelt poolt pani riigikohus obstruktsioonile piirid ette ja teisalt on opositsioon ise muutunud üsna nõrgaks ja killustunuks.

Mida me riigikogult sellel hooajal ootame?

Kodanikuna ootaksin kindlasti riigi jaoks vajalikke otsuseid ning sisulist arutelu ja mõistlikku kriitikat, sellist arukat riigijuhtimist. Kuidas tegelikult läheb, eks saame näha. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis läks riigikogu sügisistungjärgule vastu keset jätkuvat obstruktsiooni ja sellist massilist tralli. Tänavu on lausobstruktsiooni võimalused ikkagi väga palju piiratumad.

Kuna eelmisel aastal pingutas opositsioon EKRE juhtimisel lausobstruktsiooniga nii palju üle, siis sundis see riigikogu juhatust otsima meeleheitlikult võimalusi, kuidas obstruksioonist jagu saada. Need juhtumid jõudsid ka riigikohtusse ja tegelikult ongi paar riigikohtu suunava mõjuga otsust viinud selleni, et riigikogu juhatus kasutab palju julgemalt lausobstruktsiooni tasalülitamise meetmeid. Seda võib eeldada ka sel sügisel, nii et lauspidurdamist ei tule.

Kui palju võiks olla neid teemasid, mis panevad opositsiooni jonnima?

Ma ei ütleks, et neid suuri teemasid ka sel hooajal vähe oleks. Eelarve, uued maksud ja vanade maksude tõstmine, et saada riigieelarve korda. Riigieelarve temaatika on sügisel kindlasti kõige olulisem ja seal on loomulikult kirgi ning vastuseisu opositsiooni poolt palju, nii et kui need obstruktsioonivahendid oleksid alles, leiduks ilmselt ka opositsiooni seast soovi maksimaalselt eelarve vastuvõtmist pidurdada.

Kindlasti näeme ka olemasolevate tööriistade raames katset eelarve ja maksueelnõude menetlemist pidurdada ja võimalikult palju selle ümber kära teha. Need julgeolekumaksu alla kokku pandud mitu maksumuudatust ja seni veel ka lõpuni teadmata uued maksumõtted tekitavad ühiskonnas pahameelt ja opositsioonil on hea võimalus anda valitsusele tuld.

Suvi on toonud muudatusi ka riigikogu koosseisus ja aknaaluste pink on läinud päris pikaks.

Tõepoolest, see tempo, millega neid nõndanimetatud aknaaluseid saadikuid on fraktsioonidest pudenenud, on vähemalt selline Eesti rekordtempo. Vaid ühes taasiseseisvumisjärgses riigikogu koosseisus on olnud fraktsioonide vahetajaid või neist lahkujaid rohkem, kui on praegu. Igal juhul on see tempo päris märkimisväärne. Samas neid, kes päriselt akna alla oleks jäänud ega ole ennast sidunud ühegi erakonnaga, enam nii palju ei ole.

Opositsiooni omavahelised suhted võivad sedapuhku keeruliseks osutuda, kindlasti ei taha uus ja vana EKRE omavahel suhelda.

Opositsioon on arvuliselt üsna väike, 35 saadikut ja ka killustunud. EKRE läks pooleks ja kaotas oma saadikuid siia-sinna. EKRE ja selle moodustise ERKi vaheline tüliõun on kindlasti kibe veel mõnda aega. Koostööd oleks mõistlik teha – kui palju nad suudavad, on iseasi.

Vana EKRE soovib Helmete juhtimisel ennast kindlasti sügisel nähtavaks teha ja taaskehtestada, sest opositsiooni liidriroll on selgelt kaotatud Isamaale, kes ongi praeguses opositsioonis kõige tugevam. Opositsioonis on ka Keskerakond, kes kaotas enamuse oma fraktsiooni saadikutest ja otsib nüüd taas oma nägu. Siis on veel neli-viis üldse mitte seotud saadikut, nii et see opositsioon on üks suhteliselt kirju ja ähmane seltskond.

Kas suhted võivad minna teravamaks ka võimuliidus, sest Kristina Kallas on lubanud, et Eesti 200 ei ole enam nii leplik koalitsioonipartner?

Siiani on koalitsioonisisesed pinged olnud ideoloogilisi erisusi ja omavahelist valijate nimel peetavat konkurentsi arvestades ikka suhteliselt normaalsed. Ega siis sellist lillelõhnalist väga harmoonilist kooselu olegi mõtet koalitsioonidest oodata.

Kindlasti peab Kristina Kallas tegema Eesti 200 rohkem nähtavaks. Seda stiilimuutust, et olla teravam ja tugevam oma positsioonide väljatoomisel, ta kindlasti üritab. Kui hästi see tema iseloomuga kokku läheb, eks me seda saame näha.

Sotside juht Läänemets on ju taolist stiili väga tõhusalt viljelenud ja ette näidanud, kuidas käituda koalitsiooni sees väikestviisi siseopositsiooni jõuna. Samas on sotside ideoloogiline erinevus Reformierakonnast ja Eesti-200st piisavalt suur, nii et nende puhul on seda lihtne ja loomulik välja mängida.

Kui vaadata pikemat perspektiivi, ei pea ma väga tõenäoliseks, et enne kohalikke valimisi oleks praegustel koalitsioonipartneritel põhjust nii kõvasti tülli minna, et päris laiali laguneda. Valimised on loomulikult need, mis alati pinged üles krutivad ja nad on ka vahehinnangu etapp, mis näitab, millises seisus erakonnad on. Pärast kohalikke valimisi võib muidugi rohkem juhtuda. Riigikogu matemaatika iseenesest ju võimaldab Reformierkonnale mitmesuguseid valikuid.