OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kersti Kaljulaid: teatepulk tuleb aeg-ajalt ka üle anda

President Kersti Kaljulaidi sõnul tunnetatakse ka spordis, et aeg-ajalt on vaja juhte vahetada. Foto: Konstantin Sednev

President Kersti Kaljulaidi arvates ei ajendanud spordiinimesi talle Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks kandideerimise ettepanekut tegema mitte see, et spordisüsteemis oleks midagi valesti, vaid pigem tunnetus, et teatepulk tuleb aeg-ajalt ka üle anda.

Spordirahvas on väga elevil teie kandidatuurist ja mitte ainult seetõttu, et tegemist on vabariigi presidendi ametit pidanud inimesega, aga tunnetus on, et spordisüsteemis on valitsenud omamoodi stagnatsioon ja süsteemivälist julget pilku on puudu jäänud. Mis oli see miski, mis teid kandideerima ajendas?

Mind ajendas kandideerima nende inimeste jutt, kes minu poole pöördusid. Mõned alaliidud küsisid, kas oleksin valmis seda sammu astuma ja nende põhjendustest kõlas mitte see, et midagi oleks tehtud halvasti, vaid et sportlastele on omane, et teatepulk tuleb aeg-ajalt ka üle anda. Tegelikult leian ka ise, et pikalt ühes ametis püsides kaob teravus. See oli kindlasti ka üks argument, miks seda pakkumist kaalusin. Olen ise kaheksa aastat ujunud selles välis- ja julgeolekusupis ja ka mina tunnen, et kasutaksin hea meelega oma kogemusi ja oskusi natuke teise nurga alt. 

Kas on nii, et iga alaliit esimese asjana küsib raha, kui rääkida ootustest uuele presidendile?

Meil kõikidel on seesama ettevõtlusmaailm, kelle poole pöörduda, et toetusi küsida ja ma kindlasti ei ole lubanud kellelegi erikohtlemist või otseseid soodustusi.

Arvan, et see on vale. Olen kõikidele rõhutanud, et valitsus, kellega tuleb läbi rääkida, on meil kõigil üks. Meil kõikidel on kasutada samad argumendid. Kui võrrelda Läti ja Leeduga, siis tegelikult panustame sporti oma avalikku raha vähem. Meil kõikidel on seesama ettevõtlusmaailm, kelle poole pöörduda, et toetusi küsida ja ma kindlasti ei ole lubanud kellelegi erikohtlemist või otseseid soodustusi. Vastupidi, olen rõhutanud, et mul on seljataga üks ja edukalt lõppenud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kampaania, kus meie kõige olulisem kampaanialause oli, et kullast malendeid me mitte kellelegi ei paku.

Mitmed tippspordis olevad inimesed väidavad, et tegelikult on otsustajate ring spordis toimuva üle kahanenud üsna kitsaks, piltlikult öeldes kahe inimese kätte. On see õige?

Ma ei usu, et see pilt nii kitsas on. Olen vestelnud paljude alaliitudega ja paljud neist omavad väga sügavat sporditeadmist. Näiteks kuidas aidata noortesporti, ilma noori ülearu tulemusele fokuseerimata, et nad enne täiskasvanuks saamist katki ei läheks või kuidas võiks Team Estonia tuua rohkem inimesi medali lähedale, et meil statistiliselt oleks olümpial suurem võimalus. Olen saanud alaliitude käest teadmist, mida tehakse mujal ja see tegelikult sisustab tehnilise teadmisega ka minu enda tunnetust. Mul endal on selline soov, et kui täitevkomitee saab valitud, siis oleks seal igaühel oma võrgustik alaliite, kellega nad kogu aeg sidet hoiavad ja informatsiooni vahetavad. Niimoodi saavad kõik koos tugevamaks. Meil on alaliite, kes on jõuliselt toonud siia rahvusvahelisi võistlusi ja piltlikult öeldes elavadki sellest. Neil on keeruline, sest meie kulutase läheb üles ja tulu jääb väiksemaks. On neid, kes on suutnud tuua Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusest raha oma võistluste juurde ja neid, kes seda veel suutnud ei ole. Siin on tegelikult seda koostegemise võimalust päris palju. 

Nii et olete seda meelt, et me peaksime medalid olümpiamängudel siiski sihiks seadma, sest need lähevad inimestele korda?

See on minu meelest küll see koht, kus me peaksime vaatama eraldi individuaalalade sportlasi ja pallimänge. Pallimängudel on võimalus jõuda olümpial medalile paratamatult teistsugune. Samas on pallimängudes palju harrastajaid, väga palju pealtvaatajaid ja väga palju rahvuslikku uhkust. See on väärtus, aga seda ei saa käsitleda samamoodi, kui me aga vaatame individuaalalasid või väikeste meeskondade alasid. Neil on minu meelest kõik hästi lävendipõhine. Kui tegid tulemuse, on sulle garanteeritud toetus olümpiatsükliks ja A-kategooria sportlastel ka korralik tiim. Siiski on see arv sportlasi küllalt lai ja EOK-l võib-olla ei ole olnud jõudu, et kontrollida, kas see tiim sportlase ümber ka püsib. Minu arvates on siin ruumi kvalitatiivsemale analüüsile, see on aga keeruline. Kvantitatiivne on lihtne, sa ei lähe mitte kellegagi kunagi tülli ja sul ei teki eriarvamusi.

Minu meelest on Eesti rahvas siiski tahtnud, et saaksime olümpiamängudelt ka need medalid. Toome rohkem sportlasi olukorda, kus hea päeva korral võiksid nad olümpiamängudel õnnestuda. Need, kes on seal lähedal, ei saa meile garanteerida, et õnnestub, sest konkurents on väga tihe, aga mida rohkem on sul sportlasi, kes võivad heal päeval õnnestuda, seda suurem on tõenäosus, et me selle medali ka saame. 

Eeldan, et ühe sammuna võiksite presidendina nõuda tagasi hasartmängumaksu laekumisega seonduva spordiraha.

Ma ei arva, et praegune mudel on otseselt vale, aga kuna oleme juba ka oma lõunanaabritest maha jäänud, siis järelikult ei ole see mudel ikkagi päriselt toiminud.

Ma ei oska öelda, kas see meil õnnestub, aga arvan, et proovida kindlasti tuleb ja leida tulevikukindel rahastamismudel, mis igal aastal ei sõltu sellest otsusest. Ma ei arva, et praegune mudel on otseselt vale, aga kuna oleme juba ka oma lõunanaabritest maha jäänud, siis järelikult ei ole see mudel ikkagi päriselt toiminud. Meil võiks olla hea koostöö valitsusega, et saaksime täpselt aru, mida kultuuriminister ootab EOK-lt. Peaksime saama teha eelarve sees ise vabalt otsuseid ja raha ei peaks meile tulema kindlate portsudena täpselt ainult selle jaoks. Tegelikult on meil spordis ka päris palju eraraha, aga ka siin võiks olla pisut andmepõhisem, et päriselt ka teaksime, kui palju seda on. Samas teades, mis on meie valitsuse plaanid ja millised on ülevälja kärped, oleks vale lubada, et mina nüüd lähen ja naeratan ning kõik saab olema muretu.