OTSE POSTIMEHEST ⟩ Jürgen Ligi: kui rahandusminister midagi arvab, siis tõenäoliselt ta midagi teab, mida teie ei tea!

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Madis Veltman

Rahandusminister Jürgen Ligi (RE) kritiseeris saates «Otse Postimehest» koalitsioonipartneritest sotse rumala käitumise pärast ja leidis, et sotsid ei peaks rääkima reformierakonna eest.

Rahandusministeerium tegi eelmisel aastal mitu analüüsi Eesti fiskaalpoliitika riskide kohta. On kolm suurt tükki, mis on tekitanud suure eelarve miinuse: kaitse, tervishoid ja sotsiaaltoetused. Kas minnakse ka neid kärpima?

Minnakse kindlasti mingil määral. Kas nad on tekitanud... Ma pole ka päris nõus selle vaatega, kui öeldakse, et tuleb kontrollida, millised kulud on kõige kiiremini kasvanud. Ühiskond seab endale eesmärgid. Ühiskonnal on omad paratamatused – demograafia, vananemine, mis sunnib prioriteete ümber tõstma. Kui nooremat rahvast on vähem ja vanemat rohkem, siis ka eelarvekulud nihkuvad. Need võrdlused on huvitavad, aga suur hulk raha, tõepoolest, on sotsiaalkuludes, tervishoius, pensionites. Kuna suuri samme tuleb teha, siis me ei saa neid kõrvale jätta. Riigikaitsega on selline asi, et seal on julgeolekuolukord, mis paneb teadlikult kaitsekulusid kasvatama ja on juba kõvasti kasvatanud.

Kolm ministeeriumit uurisid aasta aega, kas kuidagi oleks võimalik kokku hoida 150 miljonit. Tunnistasid kaks päeva tagasi ERRile, et suurt midagi ei õnnestu kokku hoida. Kuidas nii, miljardid liiguvad, aga kokkuhoidu kuidagi ei leia?

Ma ei tea, mida keegi on öelnud, erakondlased või ministeeriumid. Valitsus on sunnitud oma kärped ära tegema, maksutõusud ka, kuna eelarvega on olukord väga pingeline. Meid ei sunni selleks lihtsalt mingi poliitiline kinnismõte, vaid kaks suurt asja. Makroolukord, kui majandus hakkab kasvama, siis pole enam õigustatud sinna riigi laenuraha juurde pumbata. Teine on piir, mis on meil Euroopa Liidus kokku lepitud. Ehk 3% defitsiiti aastas, üle selle ei tohi miinust teha. Varem olime eeskujulikud, praegu vireleme kusagil piiri peal.

Uue majandusprognoosi esitlusel oli üks slaid, kus näidati, mida koalitsioonileppes kokku lepitud asjad toovad lähiaastatel kaasa riigi rahandusele. Kõige-kõige-kõige suurem tükk riigirahanduse paranemisesse olid maksutõusud ja selle kõrval hoopis pisike tükk oli kärpeid. Ühiskonna ootus, tundub, on proportsioonide suhtes natuke teistsugune. Tahaks natuke vähem maksutõuse ja natuke rohkem kärpimist.

Ühiskonna lootus või ootus on see, et kusagil on mingi ametnike armee, kes igapäev kühveldab endale raha sisse. Tegelikult meie riigipalgaliste arv on tunduvalt väiksem kui arvatakse. Isegi mõni professor on andnud intervjuusid, nagu riigipalgalisi oleks 160 000. Ta luges sinna sisse kõik sihtasutused, riigifirmad, omavalitsused, õpetajad ja niisugused asjad. Ametnike arv on üsna tilluke ja kuigi kõik on nõus nende kallale minema, nad hoiavad riiki oma teadmiste ja oskustega töös.

Kui kärbete ootuste külge hakata tegelikke asju riputama, saame ikkagi sotsiaalkulud, pensionid, tervisekassa. Kas tahate pikemaid arsti järjekordi? Kas tahate väiksemaid pensioneid? Kas tahate loobuda lastetoetustest?

Aga teie töö polegi populaarne olla?

Minu töö on olla mõistlik. Olen taustal kogu aeg ka seda nõu andnud. Mis pensione puudutab, olen kritiseerinud erakorralisi tõuse. Ei ole erakorralisi tõuse, ei ole erakorralisi pensioneid. Pension on kõige pikaajalisem ja mitte erakorralisem, kui üldse olla saab. Kui aga sotsiaalseid riskigruppe vaadata, siis kõige tõsisem on ikkagi pensionärid. Mitte lapsega pere.

Ma lihtsalt vaatasin statistikametist järele ja absoluutse vaesuse määr on pensionäride seas viimase kümne aastaga kõikunud kusagil 0,8% ja 2% vahel...

Mina räägin suhtelisest vaesusest..

Kui te muretsete suhtelise vaesuse pärast, siis kõige lihtsam vahend on astmeline tulumaks. All ei lähe kellegi paremaks, aga ülevalt olete ära võtnud ja suhtelise vaesuse statistiline näitaja kohe väheneb, sest sissetulekute vahe väheneb.

Maksudega sotsiaalpoliitikat ei tee, aga see on pikk jutt. Mis tulumaksu puutub, see sõidab kindlalt sisse majanduskasvule ja majanduskasvu potentsiaalile. Tulumaks on kõige halvem maks.

Minu kohus on selgitada, kus on põhilised riskid. Tööl käiv inimene on põhiline maksumaksja. Palgasaaja on heaolu mõttes suhteliselt heas olukorras. Euroopa võrdluses on Eestis väga hea lapsi kasvatada. Teenused on kättesaadavad. Ka sissetulekute skaalal. Lastega peresid kogu aeg haletsetakse, et riik peab kõike tegema. Riik on väga palju teinud. Võrdlustes on lastega pered töölkäijatest paremas seisus. Üksikvanemad on muidugi eraldi riskigrupp, aga sealgi pole kõik vaesed. Pensionäride hulgas on alumist skaalat palju rohkem.

Mainisite enne Tervisekassat. Minister Riina Sikkut (SDE) pakkus välja, et tõsta riigieelarvest alaealistele ravile kuuluvat summaat. Miks mitte teha Tervisekassa audit, võib-olla on seal dubleerivaid asju, võib-olla võiks kaaluda visiiditasu suurendamist. Miks selliseid asju ei kaaluta?

Sellisele ettepanekule, kui terviseminister seda kaalub, siis mina pakun, et tõstame selle raha kõigepealt haigekassasse ja pärast tõstame haigekassast riigieelarvesse tagasi. Siis on mõlemad kordamööda heas seisu. Kokkuvõttes see aga mingi lahendus pole, sest mõlemad on riigirahanduse osad.

Meditsiinieelarve on meil veel keerulisem, sest seal kipuvad kulud olema eksponentsiaalsed. Seal on rahvastiku vananemine ja terviseteenuste tarbimine kasvab. Inimeste nõudlus ka kvaliteedi järele kasvab. See on äärmiselt ränk püstloodis kulude kasv, mida peame kuidagi katma ja ilmselt ka oma ootuseid alla tooma. Ja ilmselt ka kõik muud teemad, nagu visiiditasud ja muud, jutuks võtma.

Ütlesite Delfile antud intervjuus, et raha kasutamise vajaduse peavad defineerima kvalifitseeritud asjatundjad, rahvas ei tohi küsida, milleks riik raha kulutab. «Asjatundjad» on näiteks välja mõelnud, et poole miljoni eest tuleks Keenias e-teenuseid arendada, RIA tellib pühendumusuuringu, riiklik innovatsioonilabor tegeleb uuendtoitudega, asutused soovivad üksteise võidu nime vahetada jne jne. Miks me ei tohi küsida, kas sellisteks asjadeks on vaja raha kulutada?

Tegelikult ma ju viitasin ainult sellele, et lolle küsimusi ei maksa küsida! Põhiseadus tegelikult keelab küsimast rahva käest, kas makse tahate. Keelab! See pole mingisugune minu paha iseloom.

Juurde tuleb see, et kui tõstame konkreetset maksu, ei saa juurde öelda, et see asi läheb sellele kulule. Kui kulusid on sadu ja makse üksikuid, siis pole võimalik seda suhet luua.

Julgeoleku lisakulud on samas suurusjärgus, mis laekuks kolmekomponendilisest maksutõusust. Samas oleks meil täiesti kõik voli ja loogika selle taga, kui me ei ütleks, et see läheb julgeolekule. Sest et ülejäänud defitsiit jääb meil katmata.

Me teeme seda lihtsalt demonstratsiooniks, sest need lisakulud on meil väga erilised. See tähtajaline – nagu koalitsioonikõnelejad pidasid vajalikuks kokku leppida – maksutõus on seotud sama summaga, mille julgeolekuvaldkond on pidanud seoses sõjaga rohkem kulutama.

Kas kärpeajal võiks siiski keelata vähemalt asutustel nimevahetused?

See pole üldse teema, millesse ma pean väga süvenema! Nagu see Tervisekassa või Haigekassa nimi. Ei ole minu maitse. Aga ikkagi, kui uksest ja aknast tuleb soovi, et mis asja teil siin on haiged, tervisega tegeleme, mitte haigetega! Selline retoorika. Saanuks ilma, aga see ei määra mitte kuidagi riigi rahalist seisu. Riigis on väga palju väikeseid summasid, mis mingit tähendust ei oma, aga mille ümber kõik tahavad rääkida. Olgu siis maanteeameti peldikud või sõjaväeorkester. Minu jaoks ei ole kumbki ka sümboolselt rääkimisväärt. Kui kaitseväe juhataja ütleb, et orkestrit niipalju vaja ei ole, nad ei tegele riiklike ülesannetega, siis mina löön kulpi – kui see on sinu seisukoht, siis ma usun sind.

Aga suured summad? Keskkonnamaja, Tallinna uus politseikvartal... Räägitakse, et Tallinna haigla on väga vajalik, need kulud on kümnetes või isegi sadades miljonites.

Jah, Tallinna haigla jaoks mina ütlen, et riigil jõudu lähiajal ei ole, et seda liiga sisse võtta. Vaesel ajal tuleb juba käestlastud eelarve tingimustes hakkama saada spartalikumates tingimustes. Niipalju, kui raha on, eelistada mitte kesta, vaid sisu tervishoiule.

Kuna riigikaitsemaks tuleb tähtajaline, siis koalitsioonipartner Lauri Läänemets (SDE) interpreteerib kogu seda protsessi umbes nii: ühelt poolt suuri kärpeid sotsiaalhoolekandes ja sellistes asjades ei tule, teiselt poolt riigikaitsemaks on tähtajaline, see tähendab, et mõne aasta pärast on see auk endiselt olemas. Ja siis ta ütleb: «Me valmistame koos Reformierakonnaga ette pinnast astmeliseks tulumaksuks!»

No ta ei peaks niimoodi lobisema! Päriselt! Ta ei peaks niimoodi rääkima meie eest. Meie ei valmista mingit pinnast ette! Andsin täna valitsuse istungil soovituse – nime nimetamata –, et me ei peaks keegi alustama oma sõnavõtte avalikkuse ees partei nimest.

Rahandusminister on nagu tänagi sunnitud kommenteerima oma erialavaldkonna mingit probleemi ja tema siis ütleb, et vaat meil siin «parteikomitee» arvab hoopis midagi muud! Rahandusminister on see, kes riigi rahandust tegelikult koordineerib ja juhib, lõpuks otsustab valitsus. Ei ole nii, et tulevad kokku juhtivad sotsid ja ütlevad, et neil on hoopis mingisugune muu arvamus. Nad võivad seda öelda valitsuse istungil, aga mitte kogu aeg kaamerasse.

Selliseid avaldusi veel Reformierakonna maksuplaanist eraldi järgmiste valimiste puhul ka ei maksa teha. Valitsus peab olema valitsus, valitsus ei tohi olla kolm parteid.

Läänemets ütles ka seda, et kui Reformierakond ja Jürgen Ligi tulevad välja uute maksuideedega, ta viitas teie väljakäidud palgafondi maksule, siis sotsidel on ka terve rida uusi maksuideid.

Ongi rumal, eksole!

Kas see tähendab, et palgafondi maks on sisuliselt surnud? Ta sisuliselt ju välistab selle?

Ei ta välistanud! Kõigepealt lasid riigikogu sotsid oma suurtükid tühjaks, et see on halvim variant üldse. Absoluutselt mitte mingite teadmiste ega analüüsi pinnalt ei tehtud seda. Minu soovitus neile oli, et kui rahandusminister midagi arvab, siis tõenäoliselt ta midagi teab, mida teie ei tea. Me pole ühtegi arutelu valitsuses pidanud, nad on lugenud lehest üht pealkirja ja siis kommenteerivad. Nii ei tehta! Nii ei saa valitsus töötada.

Sotside reiting tõuseb, järelikult...?

Ma arvan, et tema tõsiseltvõetavus jällegi ei tõuse sellest. Peaministrikandidaadina tema tõsiseltvõetavus ei tõuse, kui selgub, et ta on bluffinud. Aga ma loodan, et ta tegelikult kõike seda teab. Kui opereerida mitte lausetega, mis on kõlanud, vaid sellega, mida ta on lubanud, siis ma ei erutu liialt.

Miks ei peaks Eestis kehtestama pangamaksu, kui Leedus näiteks on see kehtestatud ja saadud riigieelarvesse lisaraha?

Alati kõigile võib öelda, et kui võtta raha ära, siis on riigil lisaraha. Aga konkurentsivõimele see kindlasti kasuks ei tule. Arvata, et see on midagi väga «tasuta» kusagil, see on ekslik. Pangakasumid esiteks kõiguvad väga palju. Teiseks, Eestis need on kõikunud vähem kui hoiuseintressid. Kõrgema euribori arvel tõstavad hoiuste intresse. Nelja protsendiga hoiustamise võimalust pole meil sada aastat olnud, eksju! Nüüd on, vähemalt äsja veel oli.

Joosta tormi nüüd sellele, et hoo – tekkis kasum! – on tegelikult küüniline. See maksab kätte hetkedel, kus pankade najal on vaja hakkama saada.

Riigikaitsemaks tuleb tähtajaline, olen suhteliselt skeptiline, et suudate lubatud mahus kärpeid teha. Kolme-nelja aasta pärast on see auk ju endiselt olemas. Mida me kümne aasta perspektiivis teeme?

Kärbete poolest mina ei tea, parteijuhid leppisid kokku. Mina sain kokkuleppe elluviimiseks, mul pole rohkem midagi öelda. Kavatsen seda kokkulepet kaitsta, mille nemad sõlmisid, mitte mina. Ma olengi tõrjunud, et ajutisi makse ei ole. Aga selle nimeks pandi ikkagi «tähtajaline». Loogika on seal see, et järgmiste valimiste ajal tõepoolest peavad erakonnad siis ütlema, mis toimub.