OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kristina Kallas: me ei tohi enam olla oma koalitsioonipartnerite suhtes nii leplikud, peame olema palju jõhkramad

Kristina Kallase sõnul ei tohi Eesti 200 edaspidi koalitsioonipartnerite suhtes nii leplik olla ja peab jõhkramalt oma asjade eest seisma. Hendrik Terras on veendunud, et need asjad, mille puhul erakond tulevikus partneritele survet avaldab, tuleb enne erakonnas kokku leppida. 

Kristina Kallas, te jäite kaks aastat tagasi erakonna juhi kohast ilma, kas siis, kui seda poleks juhtunud, oleks erakond täna paremas seisus?

Kristina Kallas: Selle üle võib spekuleerida ja ma olen ajaloolasena aeg-ajalt neid mänge ka oma üliõpilastega teinud, et mis oleks kui. Samas ma arvan, et reaalses elus ei ole sellest eriti abi. Eesti 200 peab õppima sellest kogemusest, mida andis üks aasta valitsuses olemist. See, kas oleks olnud teistmoodi või kas saanuks midagi teistmoodi teha, ei aita meid edasi.

Hendrik Terras, kaks aastat tagasi kandideeriste ka teie erakonna juhiks, aga viimasel hetkel loobusite ja palusite oma poolehoidjatel anda hääl hoopis Lauri Hussarile, oli see õige tegu?

Hendrik Terras: Ma kaalusin seda pikalt ja Lauri oli minu hinnangul sellel hetkel õige valik. Ta suutis kampaania ajal väga hästi meie meeskonda koos hoida ja me tegime hea tulemuse. Sellest, mis pärast tuli, on vaja õppida ja edasi liikuda, aga niimoodi see juhtus. Ma pigem keskenduks sellele, mis on ees, mitte sellele, mis on seljataga.

Kui suured on erakonnas hetkel sisemised lõhed ja intriigid, aga võib-olla ka arusaamised sellest, mida praegusel hetkel oleks vaja teha?

Kristina Kallas: Meil ei ole kordagi olnud erakonnas programmilisi või maailmavaatelisi vaidlusi. Kui vaadata mõnd teist erakonda, siis näiteks Vabaerakonnale sai saatuslikuks vaidlus abieluvõrdsuse üle. Selgus, et inimestel oli seal põhimõtteliselt erinev nägemus, kuidas erakond peaks suhtuma kooseluseaduse rakendusaktidesse. Meil seda ei ole. Meil on väga selge programmiline ja maailmavaateline ühine joon. Kogu seda inimeste gruppi, kes on Eesti 200 alla koondunud, ühendab liberaalne maailmavaade nii väärtustes kui majanduses. Meid ühendab soov teha muutusi ja meil on ju tegelikult ka läbi vaieldud, milliseid muutusi me Eestis näha sooviksime. Paraku on kokku saanud väga suur hulk inimesi, kes mitte kunagi varem pole omavahel koostööd teinud, see on kaasa toonud isiksuste põrkumise ja kuna me ei ole neid konflikte õigel hetkel lahendanud, siis on nad lihtsalt plahvatanud. Inimeste vahel tekkivate konfliktide lahendamine on aga juhi ülesanne. Kui need jäävad õigel ajal lahendamata, siis nad lihtsalt eskaleeruvad ja tekitavad organisatsioonile negatiivseid tagajärgi. Nii et see on see, mis on Eesti 200ga juhtunud.

Õppetund on tegelikult ka see, et poliitikas ei piisa ainult heade ideede taha koondumisest ja heade ideede väljakäimisest. Nende ideede ellurakendamiseks on, vabandage mu väljendust, aga selleks on vaja jõhkrust. Jõhkrust nõuda ja seista oma asjade eest järjekindlalt, isegi minnes konflikti oma kolleegidega valitsuskoalitsioonist. Me oleme olnud väga leplikud, koostööaltid ja heatahtelised, aga poliitikas see ei tööta. Sa pead olema jõhker. Heas mõttes jõhker, et sa ei anna alla, vaid lihtsalt järjekindlalt nõuad asju, mille eest sa seisad. Me ei tohi enam minna nii kergelt koostöökokkuleppe kompromissidele, nagu me võib-olla seni oleme läinud. See on üks õppetund, mida ma võtaksin kaasa aasta aega valitsuses olemisest.

Kas juhatus on öelnud erakonna ministritele, et olge nõudlikumad, te olete liiga leplikud?

Hendrik Terras: Suurem osa ministritest on ka ise juhatuse liikmed. Ma kindlasti toetan Kristina ideed, et Eesti 200 seisukohad peavad olema tugevamalt esindatud. Arvan, et tuumküsimus ei ole võib-olla nii väga jõhkruse taga kinni, vaid pigem selles, mis on see idee, mille eest seista. Meil on kindlasti väga palju suuri asju tehtud. Kui Eesti 200 tuli, tegime ära abieluvõrdsuse. Kristina on alustanud väga tugevalt eestikeelsele haridusele üleminekuga ja väga edukalt seda reformi eest vedanud. Nii et asju, mille eest me seisnud oleme, on küllaga. Meil on vaja lihtsalt rohkem poliitilist sisu läbi vaielda. Kui juhatuse tasemel, fraktsiooni tasemel ning ka erakonna tasemel laiemalt on poliitiline sisu läbi vaieldud ja omavahel juba esimesed vead likvideeritud, siis on kindlam öelda ka koalitsioonipartneritele, et meie seisukoht on see. Seni kuni sul ei ole mandaati juhatuselt, fraktsioonilt, erakonnalt või tulevaselt volikogult, on keerulisem kasutada ka seda jõhkrust, mida Kristina nimetas. Selleks et seda välja kanda, peab sul olema kindlus, et see on see, mille eest terve kollektiiv seisab. 

Kristina Kallas: Ma tahan sõnastada selle, mis meil tegelikult on pikka aega olnud murekoht ja mida me Eesti 200 tulekuga tahtsime muuta. Kuna kogu taasiseseisvumise aeg on toonud Eestile kindlat edu väga paljudes valdkondades, siis ongi tekkinud ettekujutus, et meil on kaks varianti, kas seda edu hoida või seda edu peenhäälestada, et see viib meid siit edasi. See on aga kindlasti väga vale arusaam. Eesti 200 on tulnud poliitikasse selleks, et siit järgmine arenguhüpe teha, sest meil on vaja muutusi. Need peavad olema üsna julged otsused. Näiteks oleme valitsuses seisnud selle eest, et meie majanduse konkurentsivõime saaks välja sellest madalseisust, kus me täna oleme. Ei piisa ainult maksude üle vaidlemisest.

Üks suur konkurentsivõime pärssija on asjaolu, et Eestis ei ole tegelikult tööjõudu. Eestisse ei ole võimalik kõrgtehnoloogilist tööstust rajada, sest kus on need inimesed, kes nendes tööstustes tööle hakkaksid. Meie rändekvoot on väga kitsas. Oleme selle kujundanud välja 90ndatel aastatel lähtuvalt tolle aja eesmärkidest. Täna peame julgelt ütlema, et meil on vaja rändekvooti muuta. Me oleme selle küll valitsuses lauale pannud ja mitu korda arutanud, aga kui meile öeldakse, et ärme tee seda, sest see on poliitiliselt tundlik teema ja ebasobilik, siis me olemegi partneritega leidnud, et noh hea küll, ärme siis praegu veel seda tee. Tegelikult on see asi, mida Eesti majandusel on hädasti vaja ja Eesti 200 peab selliste asjade eest seisma ja väga tugevalt seisma. 

Miks teil europarlamendi valimised nii halvasti läksid?

Kristina Kallas: Arvan, et seal oli mitu põhjust. Üks põhjus oli, et organisatsioonis ei olnud motivatsiooni europarlamendi võimaliku ühe koha nimel väga pingutada. Tundus, et see ei ole meie jaoks oluline. Teine asi on see, et ilmselt ei olnud ka kampaania kõige õnnestunum. Kolmas asi oli Zuzu väljaviskamine. Olime Hendrikuga mõlemad sellele vastu. See oli ikkagi väga suur viga. Ma ei vaidle mitte selle üle, kas Zuzu väljaviskamine oli õige või mitte, sest temaga oli neid konflikte erakonnas palju, aga niimoodi organisatsioonis käituda lihtsalt ei ole õige. Kolm juhatuse liiget olid kategooriliselt sellele vastu, sest et me nägime, milline viga see on ja see kindlasti mõjutas. 

See kõik juhtus Margus Tsahkna juhiks olemise ajal, kas Tsahkna ei suutnud vaatamata oma suurele kogemusele poliitikas teha õigeid asju?

Hendrik Terras: Ma arvan, et sel hetkel, kui Margus erakonna juhtimise enda kätte võttis, oli ta kindlasti parim valik. See oli erakonna jaoks väga keeruline aeg ja ta tegi parima, mis ta suutis. Ei oska öelda, kas keegi teine oleks paremini hakkama saanud. Meil on siin väga palju olemuslikke küsimusi, millele mõelda ja millest õppida. Kristina tõi välja, et see aasta oli valitsuse liikmetele sisseelamise aeg, aga see oli sisseelamise aeg ka riigikogu liikmetele. Arvan, et meie jaoks ongi see 31. august hea aeg, et mõelda läbi, kuidas siit edasi minna. Nüüd on kogemuspagas olemas ja sa oskad seda suunda paremini sättida. Nüüd tulebki vaadata, millises suunas koos minna. Oleme Kristinaga korduvalt arutanud, kus see suund on ja piirjooni näeme me väga sarnaselt. Mul on selle üle hea meel ja seetõttu ma usun, et meie paremad päevad on veel ees.