SÕJASTUUDIO ⟩ Leo Kunnas: kuna sillad on purustatud, ei saa venelased oma rasketehnikat lahingutegevuse piirkonda viia

Sõjandusekspert ja riigikogu liige Leo Kunnas rääkis Postimehe «Sõjastuudios», et kuna Seimi jõe sillad on purustatud, ei ole venelastel enam võimalik oma rasketehnikat lahingutegevuse piirkonda viia ja ainuüksi kergetehnikaga nad ukrainlastele vastupanu osutada ei suuda.

Viimaste uudiste kohaselt purustas Ukraina armee ka kolmanda silla Seimi jõel. Mida see sõjategevusele tähendab?  

See tähendab tõesti, et venelasetel on raske soomustehnikat lahingutegevuse piirkonda viia. Teisest küljest näitab see aga, et kui need sillad on purustatud, ei olegi Ukraina vägedel kavatsust väga sügavale Kurski oblasti territooriumile tungida. Nii et see on selline kahe otsaga asi.

Tekib küsimus, et kui venelased nägid nii satelliidi- kui droonipiltidelt, et Ukraina valmistub pealetungiks ja koondab vägesid, siis miks nad sellele ei reageerinud. Mina arvan, et Vene pool oletas, et Ukraina väed teevad samasuguseid reide, nagu nad tegid eelmisel suvel Belgorodi oblasti mitmes piirilõigus. Samuti võisid venelased arvata, et kuna need üksused, mis Ukraina vägedel selles paikkonnas olid, kasutavad väga palju lääne tehnikat, siis ilmselt ei julge Ukraina Saksa ja Briti tankidega Venemaa territooriumile tungida.

Ilmselge on seegi, et kuigi Vene poolel oli seal kaks kaitseliini, olid need nõrgad ja Ukraina väed suutsid neist kiiresti läbi murda. Selle läbimurdesektori laius on umbes 40 kilomeetrit ja Ukraina väed on jõudnud maksimaalselt 30 kilomeetri kaugusele.

Kui suurte jõududega Ukraina Kurski oblastis sõdib?

No need kolm-neli brigaadi, mida Ukraina pool on seal rakendanud, kasutavad päris palju lääne tehnikat, seal on nii Leopardi kui Challengeri tankid ning Marderi ja Bradley jalaväe lahingumasinad. Lisaks sellele põhilisele sektorile on ukrainlased teinud ka reide mujale, samuti on tehtud sügavamaid reide pealöögi pihta. 

Kõigele vaatamata ei ole venelased viinud põhirindelt vägesid massiliselt Kurski oblastisse.

Ukrainlaste eesmärk ilmselt oligi kergendada survet Donbassi rindelõigus, eelkõige Pokrovski ja Toretski suunal. Vene väed on Toretskist umbes kolme kilomeetri kaugusel. Samas ei ole see eesmärk täitunud. Mõningaid üksusi on viidud teistest rindelõikudest Kurski oblastisse, aga mitte Vene pealöögi suundadelt, vaid mujalt.

Samuti on Vene pool üritanud sinna kokku saada kõikvõimalikke reserve – ajateenijatest koosnevaid üksusi ja sisevägede üksusi. Praktiliselt kõike, mis on saadaval olnud, on püütud nendes tõrjelahingutes rakendada. Märkimisväärne on ka see, et Ukraina pool on võtnud vangi sadu Vene sõdureid, keda vahetada välja oma vangilangenute vastu.

Kas ukrainlased võiksid tungida ka Belgorodi oblastisse?

Pärast Kurski operatsiooni ei saa enam välistada täiendavaid operatsioone ükskõik millises piirilõigus. Samas ei ole Ukrainal väga suuri reserve, et rakendada uusi mitmest brigaadist koosnevaid väekoondiseid mingil muul suunal.

Kui me vaatame, kui palju on vaja vägesid tuhande ruutkilomeetri okupeerimiseks ja püsiva rindejoone moodustamiseks, siis me räägime ikkagi suurest hulgast vägedest, mitmetest brigaadidest. Samas ei taha ukrainlased lubada Toretski ega Pokrovski suundade mitte mingit sügavamat sissemurret Vene poole ja ammugi mitte läbimurret.

Kas Venemaa peabki nüüd leppima sellega, et osa tema territooriumist on ukrainlaste okupeeritud?

Paradoks ongi selles, et Venemaa ei ole suutnud moodustada oma sõjaaja relvajõude. On selge, et Venemaa ei saa sellega leppida ja püüab neid territooriume tagasi vallutada. Kui siiani pidi Ukraina leppima suurte kaotustega tsiviilelanike hulgas ja purustatud infrastruktuuriga sõjategevuse piirkonnas, siis nüüd on jõudnud sama Venemaale. Kui me vaatame pilte Ukraina vägede okupeeritud Sudža linnast, on infrastruktuuri purustused seal märkimisväärsed.