INTERVJUU ⟩ Ain Järve: ühel aastal keelasid poliitikud lillede istutamise Kadriorgu

Esmaspäeval lahkub ametist Kadrioru pargi juhataja Ain Järve, kelle käe all raiuti Kadriorg võsast välja ja kujundati just selliseks, nagu ta täna on. Oma rohkem kui kolmekümne tööaasta jooksul on ta näinud igasuguseid aegu, ka seda, kui poliitikud keelasid Kadriorgu lillede istutamise.

Leppisime kohtumise kokku Luigetiigi ääres, aga kus luiged on?

Esimesed luiged tulid siia Austraalia suursaadiku kingitusena president Konstantin Pätsile arvatavasti aastal 1934. Ajalehe väljalõigetest on teada, et luigepaar pesitses siin väga edukalt ja neil olid ka pojad. Umbes sellest ajast on pärit ka Luigetiigi nimi. Nõukogude ajal oli prestiiži küsimus, et kui on Luigetiik, siis peavad olema ka luiged, ja loomaaeda kohustati Kadriorule luiged eraldama. Viimased luiged olid Kadriorus 2019. aastal. Kuna mitmel eelneval aastal luigepaarid surid, siis ütles loomaaed, et nad meile enam mingil juhul luiki ei anna. Kui selgusid ka lahangu tulemused, tegid need väga kurvaks. Saime teada, et luiged olid söönud seda, mis oli kas tuulega vette kukkunud või siis olid inimesed visanud neile kommipabereid ja komme. Loodan, et kunagi siiski leiame loomaiaga ühise keele ja saame Kadriorgu taas luiged, lootuses, et publik on läinud paremaks.

Olete otsustanud, et pärast rohkem kui kolmekümmet aastat panete ameti maha. Miks te ära lähete, kas Kadrioru park on valmis või enam ei viitsi?

Kadrioru park ei ole kindlasti valmis, aga kui ma ajas tagasi vaatan, siis vahepeal on tulnud juurde täiesti uusi ülesandeid. Alguses tundusid need väga põnevad. Juurde tulid ju kalmistud ja siis tänavate puhastamine. Ühel hetkel aga tajusin, et pargiga ma enam ei tegelegi, hoopis matmiste ja muude probleemidega. Kui ma üle-eelmisel aastal juunikuus esimest korda oma täiskasvanuelus kolmekümneks päevaks koju jäin ja mulle öeldi, et pean igal hommikul ja lõuna ajal jalutama, siis avastasin esimest korda, et sirelitel on erinevad õied ja et jasmiin õitsebki juulikuuni. Ma ei olnudki seda tähele pannud, kuigi olen aastakümneid pargis töötanud. Siis hakkasingi mõtlema, et kas see, mida teen, on ikka see, mida tahan teha. Vat siis tuli see tõsine äratundmine, et ma ei taha. See on aga väga halb märk, kui sa pead tööle tulema tundega, et sa ei taha seda teha. Nii et ongi vist tõesti õige aeg, panna maha see roll, milles ma praegu olen, ja olla mingis muus rollis. Olen alati uhkusega öelnud, et mina olen eelkõige aednik ja alles siis juhataja. Aga vahepeal muutus see roll nagu teiseks, et sa oled juhataja ja siis sa oled veel keegi, aga mitte aednik.

Kas mäletate, milline nägi Kadrioru park välja aastal 1990, kui juhatajana alustasite – selliseid korralikult kandiliseks pügatud puid siis ilmselt ei olnud?

Kindlasti ei olnud. Hakkasime tegema tõsisemaid ettevalmistusi Kadrioru pargi tuleviku kujundamiseks 1988. aastal, kui esimest korda koos Kersti Lootusega ja Urve Sinijärvega kaardistasime pargi väärtused – et millised on need ajaloolised osad, millised on väärtushinnangud ja millised võiksid olla tulevikuperspektiivid. Botaanikaaed oli just teinud ülipõhjaliku uurimistöö Kadrioru pargi kohta ja Heiki Tamm andis selle kohta välja ka raamatu. Kadriorul on olnud ajaloos oma kõrgperioodid ja unustusse vajumine. Jälle kõrgperiood ning siis jälle unustusse vajumine. Kõrgperioode on olnud pargil tegelikult kõigest neli. Mõtlesime koos selle peale, et miks on niimoodi, et on head ajad ja on halvad ajad. Siis saadki aru, et see park ei kuulunud ju inimestele, vaid väga kitsale seltskonnale, ja kui oldi pargist huvitatud, siis tehti midagi korda, ja kui huvi kadus, siis nii ta jäigi.

1930ndad olid Kadriorule tõeline kuldajastu. Sellest pidi saama Skandinaavia ja Baltimaade kõige uhkem park. Kahjuks tulid aga keerulised ajad peale ja uus võim tahtis, et kõik oleks nii-öelda võsas, et nad saaksid olla kuidagi nagu ära peidetud. Nii et me hakkasime neid pargi osasid tegelikult välja raiuma. Raiusime esimese kolme aastaga maha üle kahe tuhande puu, et üldse aru saada, kus on mingid aasad või kus paiknevad kunagi istutatud puuderühmad. Ka Luigetiik oli võssa kasvanud. Meil ei olnud kogemust, kuidas käituda vana ajaloolise pargiga, aga oli kindel soov hakata selle pargi noorenduskuuriga tegelema. Nii me siis läksimegi pargi kõige kaugemasse nurka, kus meid keegi ei näinud ehk tänasesse Jaapani aeda ja hakkasime seal alles õppima, kuidas selle maastikuga käituda.

Mõned asjad võtavad ju pargis kaua aega, enne kui tulemust näed, on teil olnud kannatust oodata?

22. juulil 2000 avasime lilleaia ja mul on hästi meeles, kuidas üks avapidustustele kutsutu ütles mulle, et tema ei saa aru, mille üle mina õnnelik olen, sest see kõik oli nii miniatuurne. Need pukspuud olid ju nagu tikuotsad seal peenarde servades. Mina omakorda imestasin, et huvitav, kuidas tema seda siis ei näe, mis siia tuleb. Loomulikult võtabki see, mis tuleb, aega, ja 25 aastat on ju hästi lühike aeg. Olen üliõnnelik selle üle, et saan näha ruumi ajas. Just eile käis minu juures üks aednik ja ütles, et joonista need täpid siia plaani peale, kuhu sa tahad, et me sügisel istutame puud. Ma ütlesin, et kallis inimene, seda ei ole ju võimalik niimoodi teha, seda tuleb teha looduses. Sa ei saa panna midagi plaanile, teadmata, milline on ümbrus, kuhu sa paned selle uue tegelase, kes tegelikult hakkab näitama oma võimsust ja ilu alles 50 aasta pärast.

Tegelikult on tore, et mõned asjad on plaanil, sest kui me mõtleme seda Peetri aega, siis paljud asjad said ju renoveeritud tänu sellele, et kusagil Venemaa arhiivides on säilinud plaanid. Praegu sinna enam ei pääse, aga kas te saite nad enam-vähem kätte?

Me saime nad sõna otseses mõttes kaks päeva enne seda, kui kõik läks kinni, väga põhjalikud plaanid.

Kui tähtsad on teile lisaks silmailule lõhnad ja hääled?

Eestis kasvab ju 27 roosisorti, mis on just puudutades aromaatsed, eritavad neid eeterlikke õlisid, mis lõhnavad. Mulle endale meeldib väga see, kui tuled hommikul parki, kus on kaste ja värskelt niidetud pargiaasad. Olen ise unistanud sellest, et võiks olla selline kolossaalne 120 meetrine pikkune ja kaheksa meetri laiune lillepeenar, mis on näiteks pojengidest. Praegu on ju väga populaarne igasugused kollektsioonid või siis liiliad, mis ajavad tõesti hulluks. Teine asi on heli, mida tekitavad linnud, vesi ja tuul. Olen pannud palavatel suvepäevadel tähele, et inimesed jäävad järsku roosiaias seisma, sest et 6000 roosi oma sadade õitega on nii aromaatsed, et sa lihtsalt jäädki sinna paigale ja mõtled, et kas see on võimalik, aga õnneks on.

Milline on teie lemmikkoht, kuhu tulete mõtlema siis, kui hommikul enam direktori kabinetti ei astu?

Siis ma lähen loomulikult Hirveparki, mis sümpatiseerib mulle oma sellises ootuses ja põhjendamatus äraunustuses, nii nagu kõik meie vanalinna bastionipargid. Nad on täiesti teenimatult maha jäetud. Mul käis kunagi külas üks Austria kolleeg ja siis ma rääkisin talle, et vat siia ma tahaks teha seda ja sinna võiks istutada ja selle võiks üldse ära võtta siit, aga no näed, raha ei ole. Tema siis kuulab ja kuulab mind ning ütleb, et aga tead, Ain, see on üle Euroopa sama teema, et ei spetsialistid ega publik otsusta ajalooliste parkide tulevikku, need otsused teevad poliitikud. Ma nii protestisin selle vastu, aga mida rohkem sa oled selle asja sees ja suhtled poliitikute ning ametnikega, siis aina rohkem hakkad aru saama nende otsustajate natuuridest. Nii et siin ma saan küll tõesti öelda Goethe kuldse mõtte, et ma näen seda, mida ma tean. Aga kui sa ei tea parkidest mitte midagi, siis sa ei näegi seda, et nad on ära unustatud.

Teil on tulnud siin Tallinna linnas üle elada erinevaid poliitilisi võime, kas on olnud juhuseid, kus poliitik tuleb ja ütleb, et mulle kollased lilled ei meeldi ja asendage need siniste ja punastega?

Nii hullusti ei ole, aga seda on küll öeldud, et ühtegi lille ei istuta – see oli 1996. aastal. Siis me otsustasime, et selge, et kui me lilli ei istuta, siis lillepeenrad hoiame ikkagi alles, aga mustana. Seejärel tuli keelajatel sama helge mõte, et me tuleme istutame ise. See oli väga suur aktsioon, mille tagajärjel ilmus 1996. aastal Kadriorgu 16 erinevat suvelille.

Pargi juurde kuuluvad ka oravad, aga ühel hetkel hakkas neid Tallinnas väheks jääma – kas Kadrioru pargis oli sama mure?

Oli küll, ja mis kõige kurvem, selle põhjustasid inimesed. Kahjuks arvab inimene, et tema teab, mis siin maailmas toimub. Me ju palume viisakalt, et ärge toitke linde, see ei ole hea mõte. Nii tekkiski meil konflikt, varesed versus oravad. Vares on tark, ta kogu aeg õpib, aga orav on selles mõttes kahjuks saamatu. Orav peab vahetama pesa. Kui pojad on sündinud, läheb ta ühest pesast teise, aga tema häda on, et ta ei tee seda protsessi lõpuni. Ta viib nad kuhugi poole maa peale, paneb poja maha ja läheb teise poja järele. Varesed aga teavad seda ja sealt see konflikt tekkiski. Kui oravad sõid varesepoegi ja mune, siis vares loomulikult teeb vasturünnaku, aga vares ju paljuneb tunduvalt kiiremini, neid on rohkem. Nii et oravad sõna otseses mõttes sama hästi kui kadusidki ära.

Kunagi oli ju pargis probleem ka nahkhiirtega, kellele väidatavalt ei meeldinud pargi valgustus.

Ma arvan, et see on selline udu, mida teatud inimestele meeldib ajada, kui nad on MTÜ-s ja saavad kuskilt mingisugust raha. Me teame, et on olemas kaks kohta, kus meil nahkhiired on. Üks kõige intensiivsemaid kohti on Luigetiigi ümbrus. Siin on kogu aeg olnud lambid. Aga me saime seda nahkhiiresõbraliku valgustuse rahastust kasutada selleks, et muretseda valgustid Jaapani aeda. Meil ei olnud Jaapani aias valgusteid ja põhjendusega, et kaitseme nahkhiiri, saimegi sinna need süvistatud valgustid.

Kas see suhteliselt karm pargivaht, kes ei lubanud napis riietuses pargis käia, on veel ametis? Mu kolleeg mäletab, et kui kunagi palus fotograaf teil pildistamiseks roosipeenrasse astuda, siis tuli pargivaht ja keelas selle ära.

Jaa, ta on ka veel ametis, aga võin kinnitada, et on muutunud tolerantsemaks. Ta ütleb tõesti ka mulle, et nii ei sobi, kuidas sa lähed lillepeenrasse. Eks ma praegugi vaatan kerge südamevärinaga neid Kanal 2 ilmaennustusi, kui käiakse roosipeenarde vahel, ja mõtlen, et huvitav, kas nüüd pargivaht Viktor ka näeb ja mis siis saab. Õnneks on kõik siiski rahumeelselt läinud.

Kohalik kogukond ja meie, kes me pargis toimetame, oleme aastaid olnud natuke eriarvamusel selles, kus pargiosas mida teha võib. Me ei keela kunagi midagi, park on ju nii suur, et kui sa tahad päevitada, siis Russalka rand on siinsamas. Kui sa ei taha Russalka randa minna, no mine siis Pillapalu platsi peale, aga sa ei pea peenarde taustal või lossi ees päevitama, ma ei kujuta seda ette. Võib-olla on see sinu jaoks hästi lahe, aga minu visuaali see näiteks häirib.

Kliima muutub ja meid on hakanud kimbutama puude haigused, mille puhul olete öelnud, et võib-olla Kadriorg tulevikus vajabki teistsuguseid puid.

Vajab. Ma just hiljaaegu uurisin oma Kieli kolleegidelt, milliseid tulemusi nende uuringud on andnud. Nemad on välja valinud 20 tulevikupuud ja igast liigist veel viis isendit. Nii et kokku siis sada puud, mida nad praegu jälgivad. Pargid õnneks on natuke kergemas olukorras. Täna me siiski räägime, et harilik tamm ei ole kahjukstulevikupuu, aga õnneks saame rääkida, et punane tamm on. Me saame öelda, et harilik hobukastan ei ole tulevikupuu, aga õnneks hobukastan on. Julgesime sellel suvel istutada Kadriorgu magnoolia. See tundub uskumatu, aga Hondo magnooliapuu on esimene magnoolia, mis on istutatud nii kaugele põhja kui seda on Kadrioru park.

Teie töö Kadrioru pargi juhatajana on kohe lõppemas, mida teete järgmisel hommikul, kui enam tööle minema ei pea?

Olen mõelnud selle peale juba pikalt ja mulle meeldib see Fred Jüssi mõte, et moluta. Olen algkursuse selles juba läbinud ja arvan, et nüüd ma läbin selle kursuse täielikult.