SÕJASTUUDIO ⟩ Indrek Kannik: just liugpommid sunnivad ukrainlasi taganema

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht Indrek Kannik rääkis Postimehe «Sõjastuudios», et paljuski on ukrainlaste taganemine seotud liugpommidega, mis hävitavad varjumispunktid ja ei võimalda ukrainlastel kindlustada oma postitsioone.

Venelased ründavad ägedalt Ukraina positsioone Tšassiv Jari ümbruses. Kas nad on suutnud Siverski-Donbassi kanali ületada?

Ma usun, et venelased kindlasti mingil hetkel saavad sealt mingi grupiga üle. Kauaks nad sinna püsima jäävad, on omaette küsimus. Kui me vaatame rindeuudiseid, siis Kanali mikrorajooni vallutamisest teatasid venelased ka umbes viiel-kuuel korral, enne kui nad selle tegelikult lõplikult kätte said.

Tihtipeale lähevad venelased enesetapule, saates rünnakule jalaväerühma või veelgi väiksema üksuse. See suudab liikuda mingi maa edasi, võib-olla seal kanali juures mitte nii palju, aga siledal maal, kus veetakistusi ei ole, suudetakse liikuda kilomeeter-poolteist ja reeglina seejärel nad hävitatakse. Nii et see, kui venelased on kusagile jõudnud, ei tähenda veel, et koht on nende käes. Tšassiv Jari kohta tulevad praegu väga vastuolulised infokillud.

Kui usaldusväärne on informatsioon, et venelased on taas koondamas vägesid Harkivi ründamiseks?

Venelased ilmselt ei ole rahul sellega, et see suur rünnakusuund, mille nad kevadel ette võtsid, lõppes nende jaoks peaaegu tulemusteta. Nad said paaris kohas üle riigi piiri, aga see on väga õhuke edu. Venelased ei ole sellega rahul ja kindlasti otsivad võimalusi.

Samas ma arvan, et kui neil oleks olnud üksusi, keda sinna koondada, siis oleksid nad teinud seda juba varem. Ma ei usu, et neil on praegu ressurssi, et mingit suuremat koondumist ette võtta. Lisaks peame meeles pidama, et see on ju territoorium, kus USA on lubanud kasutada oma relvastust Vene üksuste ründamiseks ka teisel pool piiri.

Tõenäoliselt on nii, et kui venelased hakkavad kuhugi koonduma, siis Ukraina droonid näevad selle väga varases faasis ära ja annavad venelaste positsioonidele kohe hävitava hoobi. Venelasete eeldused suuremateks rünnakuteks ei ole head.

Viimase ööpäeva jooksul tuli Ukrainal hakkama saada rohkem kui 130 liugpommiga – nende vastu on väga raske midagi ette võtta?

See on Ukrainale kõige suurem probleem. Liugpommid on ikkagi nii võimsad, et isegi kui sõdurid suudavad nende hoopide eest varjuda, siis rajatised, mille pihta pommid langevad, saavad sisuliselt hävitatud. Lõpuks tekib olukord, kus järjekordses asustatud punktis ei ole enam kusagile varjuda ja ei ole oma positsioone enam kusagile ehitada. See on ka olnud üks põhiline põhjus, miks ukrainlased on pidanud mitmel rindelõigul taganema järgmise asustatud punktini.

F-16 hävitajad kindlasti muudavad pilti, aga me ei tea, kui palju neid korraga tuleb. F-16 süsteemid võimaldavad vaenlase lennukit palju kaugemalt näha ja teda rünnata. See ilmselt sunnib venelasi pärast paari-kolme allakukkumist rindejoonest kaugemale, nii et liugpommide efektiivsus muutub omakorda väiksemaks. Paraku ei tea me, millal esimesed F-16 lennukid kohale jõuavad ja teiseks pole teada, kui palju neid korraga kohale jõuab.

Nii et territooriumi saavad juurde ikkagi venelased?

Initsiatiiv on endiselt venelaste käes ja eriti kehtib see kogu idarinde kohta. Piirkond Donetsikist 50 kilomeetrit põhja ja 50 kilomeetrit lõunasse on see, kus venelaste surve on kõige suurem. Seal nad liiguvad, küll väga aeglaselt, aga siiski edasi.

Rünnatud on ka Harkivi alal, aga seal on territoorium, mille nad on kätte saanud, üliminimaalne. Mingeid väga väikeseid tükikesi suutsid venelased eelmisel suvel tagasi võtta või eikellegimaaks muuta ka lõunarindel.

Miks see lõunarinne nii vaikne on, kas seal ei ole kummalgi jõudu?

Põhiline põhjus on see, et lõunas on suutnud Ukraina ikkagi erinevaid venelaste ründevõimsusi oluliselt hävitada. Nii radarisüsteeme, lennuvälju ja ka Musta mere laevastik on sisuliselt Ukraina territooriumilt Krimmist välja tõrjutud. See kõik on mänginud oma rolli. Seal on venelaste jõud märksa piiratum, kui ta oli enne. Ukraina on suutnud seal vahekorra viia vähemalt patiseisu.

Mustal merel on Ukraina kindlasti edukam, kuna venelasi tabavad iga päev ebameeldivad üllatused. Kas või see tänahommikune, kus üks nende raudteepraam Kertši silla lähedal, kus toimub põhiline Vene vägede lõunaosa varustamine, väidatavalt hävitati ukrainlaste droonirünnakus.

USA presidendivalimised mõjutavad ka Ukraina toetamist. Kuidas suhtub Ukrainasse Kamala Harris?

President Biden on hoidnud välissuhtlemist üsna tugevalt enda käes ja asepresident Harrisel oli selles väga piiratud roll. Kui Obama oli president ja Biden asepresident, siis Obama lasi teatud teemadel küllaltki palju domineerida ka Bidenil. Näiteks just Ukraina oli siis Bideni portfellis. Praegu seda ei ole.

Harrisel on muidugi teatud välispoliitilise suhtlemise kogemus olemas, näiteks viibis ta tänavu ka Müncheni julgeolekukonverentsil ja esines seal kõnega, nii et ei saa öelda, et ta on selles päris valge leht. Aga ta ei ole välispoliitikaga siiski väga palju tegelnud. Samas kui temast peaks saama järgmine Ameerika president, on ikkagi üsna suur tõenäosus, et tema ümber hakkab olema sama ringkond inimesi, kes on praegu president Bideni ümber.

Nii et Ukraina-poliitika jääb üsna sarnaseks ja üsna ettevaatlikuks ka Harrise administratsiooni puhul. Harris on samas välispoliitikas siiski üsna valge leht ja on võimalik, et selles faasis inimese vaated teatud teemadel veel alles kujunevad. Nii et on võimalik teatud poliitikanihe, aga ma ei usu, et see nihe oleks väga suur.